Esmaspäev, 20. veebruar
Ärkasin enne kella ja jõudsin seepärast õnneks ka enne jalutusringi veel veerandtunnikese lund rookida. Linnanädalal on ärkamine tunnike varem ja kohe oli ka taevas liiga pime, vaid aimatav helendus oli koidutaevas. Muidugi oli just silmapiir ka pilvelaamadesse mattunud, selge oli ainult laepealne.
Jaks on tagasi ja olemine oli mõnus, aga alla 5 tunni ööund oli ikka vähevõitu ja tööl kippus unisus peale. Seda hoolikamalt tegin siis vahepeal samme lauast eemale ja augustasin mõnuga arhiivi minevaid dokumente, sest liikumine tegi erksamaks. Olen ülimalt õnnelik, et meile hangiti juhtmeta kõrvaklapid, millega saab end ikka kordades vabamalt tunda. Ja nupust reguleeritava kõrgusega lauad on ka väga head asjad.
Pidasin päev otsa hoolega meeles, et kesklinna jõudes tuleb automaadist pakk ka välja võtta. Isegi veel enne bussist väljumist mõtlesin sellele, aga...loomulikult tuli see järgmine kord mulle meelde alles siis kui juba Neeme bussis oma postkastile pilgu peale viskasin. Oeh! Panin nüüd homseks õhtuks kõik tuled ja viled telefonile peale.
Õhtul ei jaksanud ega viitsinud peale teleka ja kudumise midagi muud teha, vahepeal muidugi tukkusin ka teleka taga. Ja kui siis istusin siia, et oma tänane päev kirja panna, selgus väga ebameeldiv tõsiasi - eilne Strava streikimine ei olnudki ajutine nähtus ja ka tänased käigud ei suutnud ära salvestuda. Tükk aega mässasin ja kuidagimoodi sain need telefonist gpx-failidena omale meilile saata, kust siis omakorda arvuti kaudu need manuaalselt jälle Stravasse salvestasin. Aga see on ikka täiesti jätkusuutmatu jamade jama. Strava äpil polnud mingit uuenduste installimise võimalust ka. Otsustasin, et homsest hakkan oma liigutamisi Samsung Healthi rakendusse salvestama, ehkki kõik mind inspireerivad sõbrad on ju Stravas. Kurb.
Teisipäev, 21. veebruar
Vastlapäev. Hommikul rookisin jupi väljasõiduteed ja siis tegin jälle kiire sadamatiiru. Väga tuuline oli ja mastiköite orkester töötas täistuuridel. Minu eilsed jäljed Ruhe terrassil olid küll tuisus moondunud, aga täiesti nähtavad.
Õhtul täiendasin veel Astridi ja enda kaubatellimusi ja lobisesime natuke, aga siis läksin jälle välja lund rookima. Sain teed lahti lükatud, aga tuppatulemisest saadik pudiseb jälle helbeid.
Homme lähen autoga linna, sest õhtupoolikul lähen meie Raketitiimile kaasa hõikama ja see üritus (Valukojas Ahhaa-keskuses) kestab kirjade järgi poole kuueni. Ei riski bussist sõltuda, ma lihtsalt ei pruugi selelle jõuda. Seega saan homme ka natuke kauem magada. :) Tore, sest olen viimastest nappidest öödest juba väga väsinud.
Kolmapäev, 22. veebruar
Hommikul tegin spetsiaalselt kõnniringi, et saaks autoga linnapäevale mingeidki samme kirja. Jäin sellega seoses väljasõiduga 5 minutit hiljaks ja kohe olid teed rohkem autosid täis.
Tööpäev jäi täna lühikeseks, sest juba poole kolmest läksime osadega Valukoja Ahhaa-keskusesse, seal toimus Rakett69 võistlus transpordifirmadele. Mina meeskonnas ei olnud, olin toetavas kaaskonnas. Hästi tore üritus, mis on koolilaste telesaatest välja kasvanud keskus ja programm ning ellu toodud selleks, et veelgi rohkem populariseerida teadust, eriti muidugi füüsikat. Nagu päevajuht lõpus kokkuvõtet tehes kommenteeris, oli tore vaadata, kuidas täiskasvanud inimestest ka lapsemeelsus välja tuli ja nad samamoodi õhinas veel peale võistlust oma purjesõidukeid sõidutasid nagu seda pidi juhtuma 7-aastaste poisikestega. Meie tiim vaatamata üliedukale algusele poolfinaali küll ei pääsenud, aga kõik ülesanded said lahendatud ja emotsioone oli ohtralt. Väga äge koht ja väga äge üritus!
Õhtul küpsetasin laupäevase matka jaoks piparkoogikalakesi ja siis peaaegu viimasel tunnil vaatasin ikka, et hale on lõpetada päeva ilma sammude normi täis saamata ja läksin veel väikesele sadamatiirule. Kraadide poolest oli üsna külm (siiski ainult -9°C, mitte paarikümne ligi nagu Lõuna-Eestis), aga väga vaikne ja mõnus. Sadama sillavahe oli hangunud, aga Ruhe all oli lahti ja loksus ainult natuke. Männneeme nuka poolt kostus küll tugevamaid sahh-pahhe. Ruhe terrassil oli üks vares baleriinitantsu teinud. :)
Neljapäev, 23. veebruar
Hommikul jäin toast väljumisega natuke hiljaks ja jõudsin vaid kiire väikese sadamaringi teha enne autoga linna minekut. Ilus siiru-viiruline koidik oli ja tööl säras ka hommikul päike läbi maja meie tuppagi, aga lõunaks oli juba pilves ja pärastlõunal koju sõites juba sadas ka.
Koduteel hüppasin Maksimarketist läbi, sest selgus, et Astridile ei saadetud Õnne sepikut. Õnnestus ka viimane valgete tulpide kimbuke saada. Ja siis põikasin muuseas ka sealsest jalgrattapoest läbi ja ostsin oma rattale uued uhked laiema toetuspinnaga käepolstrid, sest vanad olid päikeses vastikult kleepuvaks muutunud ja minu katete heegeldamise idee ei olnud ka väga hea, sest vihma käes imbusid need ju vett täis. Pealepanemisega tegelen muidugi juba kevade poole. Pean ainult meeles pidama müüja juhiseid need enne pealepanemist vett täis valada, muidu nad peale ei libise.
Koju tulles hakkasin ruttu tegutsema - pisut oli vaja koristada, kartulid koorida, duši all käia, noortele voodisse puhtad linad panna jne ja ma plaanisin selle kõik kiiresti ära teha ja õhtuks Loole vallavanema vastuvõtule sõita. Tõesti plaanisin. Aga järsku tundsin kui metsikult väsinud (nii füüsiliselt kui ka unine) ma olen ja kui siis Koit ka mainis, et talle väga meeldiks, kui ma ei läheks, siis tundsin, et ilmselt ei tasu tõesti nii väsinuna vägisi end sellise ilmaga liiklusesse tagasi vedada ja potsatasin teleka taha tukkuma ja noorte tulekut ootama. Eriti kurb oli siinjuures muidugi see, et järgmisel hommikul selgus, et ka mulle taheti mingi tänukiri üle anda (eks ma millalgi saan selle kuskilt kätte). Oleks ma aru saanud, et meilile pimekoopiana saadetud kutse on isiklik (mitte lihtsalt kõigile valla firmadele vms, oleks ilmselt ikka kogu jõu kokku võtnud ja ikkagi läinud).
Kui noortel olid kõhud täis söödetud, Kustil lastud mu telefoni kaitseklaas ära vahetada ja Strava äpp ära parandada (jee!), tema armsale neiule Anettele klassikaline ristküsitlus ( :D ) korraldatud ja majapidamistööd ära tehtud, leidsin, et nüüd oleks ikka vaja veel samme juurde saada. Teised väristasid ainult õlgu ja pelgasid seda tuisulund, seega läksin üksi. Polnud üldse hirmus, isegi mõnus, kui just parajasti vastutuult polnud vaja rühkida. Kuna Keit oli meie pereväljakutses kõva sammudehulgaga ette rebinud ja töises tiimis oli ka Rihol samme minust rohkem, otsustasin, et pean tegema kohe pikema ringi. Ja siis mõtlesin, et vaat mis juhtub, kui väljakutsetega üritatakse harjumust tekitada, aga sul on see harjumus juba olemas. Ja kui Sa oled selline kergesti sõltuvuste võrku langeja tüüp. :D
Ruhe rannas oli 4 luike.
Reede, 24. veebruar
Palju õnne, kallis Eesti!
Ärkasin enne kella (nädala tööpäevadel ärgatud ajal) ja hiilisin võimalikult vaikselt välja, et teen enne lipuheiskamisele minekut veel väikese kõnnitiiru. Eilne õhtune 5-kilomeetrine lisatiir osutus vist ikka ülepingutamiseks, sest mu puusad valutasid natuke veel hommikulgi ja juba esimesed sammud olid väga väsinud, siiski jalutasin tagasihoidlikud 2 kilomeetrit ära, aga otsustasin, et täna rohkem spetsiaalselt kõndimist ei tee, tuleb palju tuleb argisammudest. Sest mul on oma jõud ja jaks vaja laupäevaks ju jälle vormi saada. Noh, etteruttavalt võin öelda, et lõpuks kogunes neid samme ikka üle 8000.
Kuna prügiveofirmal on tühjendamine rangelt nädalapäevaste graafikutega, siis oli natuke tobe pidupäeva hommikul näha väravate taha väljanäitusele lükatud prügikaste. :D
Pidulik lipuheiskamine rahvamaja juures oli mõnusalt meeleolukas.
Koju tagasi jõudes oli aga just selline tobe olukord, et magama enam uuesti ei jäänud, aga üleval olla veel ka ei jaksanud (+see, et ma ei oska vaikselt toimetada ja teised magasid). Vedelesin siis niisama natuke aega voodis.
Hommikusöögiks tegime meiegi kiluvõileibu, mis oli täna ilmselge hitt-menüü üle kogu Eesti. Siis asusin aga kiiresti kartulisalatit lõikuma ja noored aitasid mind ka piparkookide glasuurimisel.
Põgusalt sai pilk peal hoitud ka paraadil, aga kella üheks läksime jälle rahvamajja, seal oli pidupäeva puhul tore kontsert-aktus, vallavanema kõne järel astus lavale L-trio. Hästi-hästi tore ja lõbus kontsert oli, sai naeru pugistada, muiata, ise kaasa laulda ja professionaalide esitatud mõnusaid lugusid nautida. Vähemasti mina nautisin küll täiega.
Pärast kontserti põikasime veel kohvikust läbi ja tõime õhtuks natuke kooke-saiakesi (sel nädalal tegime erandi ja tõstsime oma magusapäeva arusaadavatel põhjustel laupäevalt reedele), sest endal mul millegi küpsetamiseks aega polnud.
Üsna kohe peale Koidu lõunauinakut pakksime kokku kõik kingitused ja saunaasjad ning sõitsime oma ammust võlga tasuma ehk Peebule-Margitile soolaleivale. Nüüd siis saan näidata ka oma maali, millega ma tegelikult rahule ei jäänud, aga paremini ei osanud. Seal peal on Peebu ja Margiti suvekodu Rammu saarel, et nad saaksid seda oma makodus olles vaadata.
Oli väga mõnus õhtupoolik, mis läks lausa lennates. Siiski jõudsime koju tulles veel ka Kusti ja Anettega natuke kaarte mängida (õpetasin neile Bismarcki) ja saiakesi süüa. Ahjaa, matkaasju sättisin ka juba kokku, et hommikul rahulikumalt toimetada saaks.
Laupäev, 25. veebruar
Hommikul oli jälle matkaärevus sees, seekord peamiselt seetõttu, et ilmateade lubas paarile külmakraadile lisaks veel üpris tugevat kirdetuult ja kartsin, et see võib elamused natuke ebameeldivaks muuta, sest Uitros ju tuule eest kuhugi varjuda pole. Aga õnneks olid tänased matkalised tugevast puust tehtud ja keegi ei kurtnud. Käisime päris sääre tipus ära ja, ehkki aule näha ei õnnestunud, siis merikotkas demonstreeris küll ilusti oma liuglevat lendu. Muidugi olin ma ära unustanud, et palusin matkalistel oma kuuma joogi kaasa võtta (kuna kartsin, et kui tuleb 30 matkalist, siis mul ei jagu termoseid, et ise kõigile kaasa võtta) ja keetsin ise kaasa nii palju teed kui vähegi võimalik. Pool sellest jäi nüüd alles, tuli tagasi tassida ja ise kodus edasi lürpida. Ohh seda vana pead küll!
Koju jõudes olin ise küll täiesti kutu ja isegi tukkusin natuke. Süüa polnud vaja teha, sest eilsest oli veel kartulisalatit alles, aga tegin ikka natuke munavõid, et Peebu antud kilusid ka maitsta ja vorpisime Anettega lobisedes portsu võileibu valmis. Mõnusad olid.
Õhtuse bussiga läksid noored ära, et saaks homse päeva rahus kodus olla. Vaesekesed, küll neil on palju õppida, igal vabal hetkel istusid arvutite taga ja tõestasid teoreeme või ragistasid muidu valemite kallal. Mul oli muidugi põnev vaadata, kuidas see kõik tänapäeval mugavalt nutipliiatsitega käib. :)
Õhtu kulus jälle niisama teleka taga vedelemisele ära. Õnneks on alles laupäev ja saab homme ka natuke hinge tõmmata.
Kareli sünnipäev (8) on juba täpselt kuu aja pärast, uskumatu!
Pühapäev, 26. veebruar
Hommikul ärkasime hilja, natuke enne üheksat. Väga põhjalikult ei viitsinud, aga siiski koristasime toad enam-vähem ära. Koristamise jooksul läks ilm aina päikeselisemaks ja, ehkki oli veel tuulisem ja külmem kui eile, otsustasin lõunal sõbranna juurde jalutada suurema ringiga, et võimalikult palju päikest oma väikesele paljale nahalapile ligi lasta (ja muidugi samme koguda). Brrr, külm oli küll, aga vahva ka. Ilus tumesinine meri oli üleni jänestes ja paiskas ranna rüsivallidele pritsides laineid, muutes neid vähehaaval ümarmuhklikeks. Leidsin ka jäälaevukeseks maskeerunud kivi ja rannast maa poole tagasi keerates märkasin mingi hetk ka, et taevas on lisaks päikesele ka kuu. Eks seda ikka vahel juhtub, aga nii lähestikku ma neid küll ei mäleta enne olnud olevat, et õnnestuks korraga pildile püüda. Täna õnnestus (tõsi, pidin küll -0,5 zoomi valima selleks).
Õhtul vaatasime ära ühe osa Shetlandi. Kuna need on 2-tunnised, siis rohkem ei jõudnud ka, ehkki alati jääb väga põneva koha pealt pooleli ju.
Aga nüüd ruttu tuttu, et jõudu koguda uueks kodukontori nädalaks.
