Esmaspäev, 13. veebruar
Väljas oli suur sula ja räästad tilkusid. Revideerisin oma hommikuringi ajal ehitusobjekte - ridamaja kõrval oleval ülipisikesel krundil kasvatatakse suur lausa 2 täiskorrusega majakolossi, Lemmiku krundil oleval majakarbil on juba aknad ette tekkinud, Pärituule omad edenevad ka, aga ilmselt rohkem tegeletakse praegu sisetöödega ja väljast pole väga kiireid muutusi näha, mehi on küll iga päev juba kella 7st alates mitme autoga seal toimetamas. Aga muidu oli juba üsna valge, kaamera suutis ära pildistada isegi valgustuseta ajataguse teelõigu ja sadamasse jõudes rõõmustas silma juba kena leegitsev koidutaevas. Päris päikest ennast tuleb siiski veel natuke aega oodata. Igatahes mu klassikaline Ruhe õunapuu kaader sai ka juba värvika taustariba. Mõnus!
Lõunal oli väga mõnusalt päikeseline ja kuna kõik postitavad lumekupuhakatistega pilte, lippasin minagi pausi ajal korraks peenarde juurde, aga leidsin ainult 1 puhma jagu imepisikesi märtsikellukese leheninasid. Ei lumekuppe, lumeroose ega lumikellukesi. Tea' kas möödunudsuvised põuad osutusid neile ikka liiga rängaks?
Õhtul tormasin kiirelt ühest arvutist teise, sest valla turismiga seoses oli üks väike veebikoosolek. Hiljem tuli Astrid teed jooma, lobisema ja oma tellimust täiendama. Ühe soojaga tegin ka oma tellimuse ära (ehkki laupäevaks jälle Rimil aegu ei olnud, aga reedeks oli jälle see nende klassikaline "ainult 1 aeg"). Kui Astrid koju läks, ajasin jälle vammused selga (ohhh, see lõputu riietumine on talve juures kõige tüütum asi) ja läksin oma samme täis kõndima. Oi, kui tihedalt oli taevas tähti täis tipitud, midagi suutis vist isegi telefoni kaamera ära salvestada. Lodurada oli täiesti puhtaks sulanud, mis tähendas, et see oli kottpime ja astusin ikka väga suure ettevaatlikusega, sest ei ole just meeldiv talvel ja pimedas mudaauku astuda. ;) Aga ilusti tervelt randa ma jõudsin ja seal tervitas mind hele kilin-kõlin. Adruvalli taga oli sellest veel kõvasti kõrgem rüsijää vall ja selle taga ülitihedates lainetes need veel rannale jõudmata jääkillud kõlisesidki. Lummav!
Sain sammud täis ja ligi tuhande jagu veel üle ka. :)
Teisipäev, 14. veebruar
Sõbrapäev algas jälle ilusa koidupunase taevaga. Aga libe oli ja minu jäänaeltega tallad on hakanud ka läbi kuluma, parem jalg juba peaaegu ei pea (ses mõttes ei kurda, et teine talv neil juba poole peal). Üritasin küll laupäeval Prismast omale uusi vaadata, aga minu numbri koha peal ilutses riiulis ainult tühjus. Liiga populaarne jalanumber ilmselgelt.
Tööl selgus, et mullegi on naeratanud loosiõnn ja saan mai lõpus Belgiasse Eurocupile toetusgrupi liikmena kaasa minna. Ma ausalt öelda ei lootnud, sest oma kauge asukoha, oskuste ja võimete poolest ei julgenud ma ennast panna ei jalgpalli ega kisakoori soovinimekirja, aga toetusgruppi oli väga palju soovijaid. Ega ma eriti sellest üritusest praegu rääkida ei oska, eks seda kuulete siis juuni algul ilmselt. Igatahes tundub olema väga äge üritus, sest seal on 4 päeva koos palju rahvast kõigist Euroopa DHL Expressi üksustest. :)
Õhtul meisterdasin Astridi kingitusele karbi, vaatasin ära viimased 2 osa Outlanderit, aga selgub, et see polegi veel päris läbi, lähiajal hakatakse uut, 7. hooaega filmima. Noh, vähemasti sügiseni on sellega nüüd küll rahu majas. Loomulikult otsis Koit meile juba uue sarja vaatamiseks valmis, ikka jälle šotlastest ehk Shetlandi. Ohjahh, ei tohi niimoodi minusugusele sõltlasele ahvatlusi ette sööta. Aga ma püüdsin tubli olla ja läksin peale filmi vaatamist veel samme täis kõndima. Ühtlasi viisin ka Evale ära talle ostetud naelikud. Plaanisin küll sõbrapäeva puhul tema juures ka istuda ja lobiseda, aga kuna mul on kahtlane nohu alguse moodi olemine, siis igaks juhuks ei hakanud riskima ja vahetasime vaid ukse juures distantsilt verbaalseid kallistusi. Teel tuli meelde, et ma pidin ju teisipäeviti ratast sõitma, kirusin, et ma seda juba Outlanderi kõrvale ei teinud ja tegelikult kaalusin isegi seekord selle ära jätmist.
Tagasiteel koolimaja juurest möödudes tuli veel teinegi asi meelde, mille maha magasin - Raunol oli plaanis ju kell 8 äge sõbrapäeva-projekt, milles ka osaleda tahtsin, aga nüüd oli sellest juba pool tundi möödas. :( Kahju. Ma ei tea, millega selle mälu tagasi endiseks saaks. Ega ilmselt ei saagi.
Aga olin siis vähemasti ikka nii tubli, et oma rattasõitu ma ära ei jätnud. Kuna Koit oli ära sõpradega bridži mängimas, siis pidin telekaga ise hakkama saama ja kuidagimoodi suutsin mingisugusest menüüst mingi filmide valiku ette manada. Enamus olid nii hilise kellaaja jaoks liiga pikad, lõpuks võtsin ette Madagaskari nimelise multika. Ähh, eks ta üks ameerikalik mõttetu möll oli, aga rattasõidu kõrvale käis kah. :)
Kolmapäev, 15. veebruar
Mõtlesin küll, et nüüd tuleb üle nädala ainult pilves ilma ja saan rahumeeli minna oma kolmapäevasele metsatiirule, aga välja jõudes leidsin eest juba tugevalt helendava taeva vaid üksikute pilveribakestega. Ja loomulikult kiskus siis mind sealt metsast ikka otse idakaldale päikesetõusu piiluma. Vahva oli veel see, et maja ette tagasi jõudes ja Stravat kinni pannes oli taevas ikka veel hele ja helge, aga kui olin juba trepist üles jõudnud ja üleriided maha ajanud, pahises akna taga juba uduvool ja taevast peaaegu ei paistnudki. Siiski jaksas päike vahepeal end veel välja murda, aga õhtuks oli lubatud hall aeg korralikult kohal.
Halliks muutus ka mu enda olemine, sest visalt juba nädalapäevad eemaletõrjutud nohu on mind lõpuks siiski kätte saanud. :( Ja kuigi õues värske õhu käes on kergem hingata, jäävad täna sammud ikka täis kõndimata. Selle asemel olen endale vahetpidamata kuumi jooke sisse kallanud. Mul on vaja kindlasti nädalavahetuseks terveks saada ju.
Neljapäev, 16. veebruar
Mõtlesin pikalt, kas üldse lähen oma nohuga kõndima, aga siis ikka leidsin, et rahulik kõndimine küll kuidagi halvasti mõjuda ei tohiks, eriti veel männiku all ja rannas adruvallide kõrval ehtsas aroomiteraapias, eksju. Ega ma kiiret tempot poleks jaksanudki teha, nagu selgus, ka see rahulik ring ikkagi väsitas üsna ära. Ilm oli sombune ja õrn lumekirme oli ka maas. Kella 7 paiku oli juba nii valge, et lodusse uppumist enam kartma ei pea. :D Rannas nägin 4 luike ja kaugemalt oli ka sõtkaid vist kuulda. Kogu jääklibu oli kolme suurde valli kokku kuhjatud ja meri puhas.
Tööl oli elevust kui palju, sest lõpuks tulid eelmise aasta klienditeeninduste võistluse tulemused ja selgus, et meie olime Kesk-Euroopa parimad. Eriti hea oli, et olin kodukontoris ja ei pidanud selle kindlasti imemaitsva Brita tordi kõrval vesistama. ;)
Õhtupoole võtsin rahulikult ja keskendusin laisklemisele ja puhkamisele, loomulikult ka nuuskamisele.
Reede, 17. veebruar
Väga sombune hommik, aga päris kaela midagi ei sadanud. Rannas oli jälle lambiga kalamees,s eekord mitte paadiga vaid pükstega. Arvan kehahoiaku ja kasvu järgi, kes see olla võis, aga kahtlen ka, sest minu "Tere jõudu!" hüüdele ta ei vastanud. Aga võib-olla ei tundnud tema mind ära ses hämaruses, sest temal oli lamp ja siis tundub ümbritsev kohe kõvasti pimedam kui muidu.
Maja juurde tagasi jõudes võtsin ise ka lambi appi ja vaatasin strateegilised lillekohad üle. Seekord kroonis mu otsinguid mõningane edu - leidsin mõned lumikellukeste ninad ja ühe argliku lumeroosi punga ka. Aga lumekuppe pole ikka veel. Kardan tõesti, et nad on suvel hävimiseni ära kuivanud. Aga eks näis, mis saab peale algava nädalavahetuse suuri lumesadusid ja neile järgnevat külmalainet. Oeh, see talv on ikka imelik - maha on sadanud väga palju lund, aga suusatamisvõimalusi pole absoluutselt olnud, ikka on mõne päevaga jälle paljas maa asemele tulnud. Mitte et ma eriline suusatamise fänn oleks, aga teistele mõtlen ikka.
Tööl oli jälle üks kiiremaid päevi, sest teises päevapooles oli pool meie osakonnast koolitusel ära ja meie ülejäänud pidime siis kõik kahe eest väljas olema (selle ootuses tuli kõik muud asjad ka jõuda enne ära teha). Ahjaa, hommikupoole oli üks tore seik ka - helistab mulle Kesk-Eesti kuller ja ütleb saatelehe numbri, et kas mina leian kuskilt mingi kontakti, sest paki peal seda pole ja aadress on ka poolik. Vaatan siis süsteemis seda saadetist ja mida ma näen - see on üks minu kallitest Aalujatest ju! Seekord oli kontakti leidmine lihtne ja kuller jagas paki juba varsti saajale ära. Natuke hiljem helistas sama kuller juba järgmise pakiga, aga see ei olnud minu tuttav ja ei leidnud ma ka googeldades mingit kontakti. Seega see pakk pidi jääma ootama kuni me saatjariigist infot saame (kui saame). Kurb. Aga tegelikult on see kontaktide otsimine omamoodi põnev ka, tekitab hasarti.
Nohu hakkab õnneks tagasi tõmbama ja hoidsin ka tänasel õhtupoolikul väga madalat profiili - ehk õnnestub tervis vajalikuks ajaks tagasi saada.
Laupäev, 18. veebruar
Hommikul oli maa küll valge, aga õnneks mitte nii paksult, et rookimise peale peaks mõtlema. Ehkki nohu on peaaegu möödas (testi tegin igaks juhuks ka, oli negatiivne), ei ole jaks veel taastunud ja ei oleks tahtnud end ka rahmeldades higiseks ajada. Koristasime küll, seegi oli parasjagu väsitav.
Lõunal sõitsin Kaberlasse lillepoodi. Küsisin oma lilla kingikarbi juurde lillades toonides kimpu, üks natuke lillakas valmiskimp perenaisel küll pakkuda oli, aga see polnud see. Valisin siis sobivas toonis tulbid ja lisaks ka parkjuured, aga selgus, et täna floristi tööl pole. Perenaine oli küll valmis lilled kokku köitma, aga lasin tal siis juba lilled ja jupi paela lihtsalt paberisse keerata ning otsustasin kimbu ise kokku panna. Jäin tulemusega üsna rahule.
Ahjaa, tegin ju päevavalges ka peenarde juurde tiiru ja leidsin siiski ka 1 lumekupu (pilt jäi küll udune).
Enne pittu minekut ladusin veel Koidule ahjuvormi roa valmis. Hommikul otsisin mingit retsepti kanakintsuliha küpsetamiseks ja leidsin sellise. Muidugi modifitseerisin seda, peamiselt köögiviljade osas, pisut oma maitse järgi, aga kintsud oma juustuse kattega olid tõeliselt maitsvad, soovitan proovida.
Astridi juubelipidu Wana Kala Kõrtsis oli tore ja liisi pere valmistatud road teada-tuntud headuses, aga väsisin ikka üsna ära, ei jaksanud pärast muud teha kui telekat vaadata. Juba väga mitmes päev, kus ma samme täis ei saa, aga on vast andestatav.
Pidin just hakkama arvutit kinni panema kui mulle tuli põnev päring Puhka Eestis lehe kaudu - üks sakslanna uurib saksa keeles minu giidiga Neeme tee tuuri kohta. Põnev, ehkki ma väga ei usu, et see asjaks läheb - mina saksa keelt ei oska ja ma ei ole kindel, kas ta ka kõigest õigesti aru sai. Aga vaatame, mis ta mu vastusele vastab (kui üldse).
Magama minnes sadas ikka veel...
Pühapäev, 19. veebruar
Täna ärgates ootas mind küll ees kohustuslik lumerookimine, et üldse autoga liikuma saada. Kella kaheksaks oli alla sadanud tosin sentimeetrit tihket ja rasket lund, aga seda tuli aina juurde ja juurde. Seega oli lisaks autole endale vaja puhtaks saada vähemasti hoovõturada.
Õnneks oli selleks ajaks, kui ma minema hakkasin, Karin jõudnud ka teise trepikoja poolt hea lahmaka ära rookida ja hoovõturada oli veelgi pikem. Et mu Kermitil on tänavu ikka normaalsed naelapapud ka all, siis ei olnudki hull siit maja juurest roogitud külatänavale välja kihutada. Aga suur (Neeme) tee oli parasjagu nii ammu lahti lükatud, et auto kippus pidevalt vonklema nagu uss ja neljandast käigust kõrgemale küll minna ei tahtnud. Peterburi tee oli puhtam, aga kui keegi rada vahetas, peksis esiklaasi sellist soppa täis, et nullis nähtavuse täiesti. Peale esimest sellist juhust hoidsin kojamehed kogu aeg töös. Peterburi teel möödeti kiirust ka ja Laagna teel pandi kõik puhuma. Aga linn oli üsna tühi (pühapäeva hommikul on enne kl 11 vist liiga varane aeg) ja sain rahulikult Wismari juures auto tasuta parkimisalale ära parkida. Ohh, kui hea, et ma sellest praegu kirjutama hakkasin, sest olin hommikul kahtleval seisukohal, kas peab parkimise registreerima ka siis, kui see on tasuta ajal kesklinna piirkonda pargitud ja igaks juhuks otsustasin seda ikkagi teha. Ja muidugi unustasin ma selle hiljem lõpetada. Õnneks hakkab tasuline aeg alles hommikul, seega sain praegu ilma kuludeta oma vea ära parandatud :D.
Jalutasin ümber ilusa lumise Hirvepargi ja meenutasin oma lapsepõlve ägedaid kelgutamisi, sest just see pargi kõige Kiek in de Köki poolne nurk oli meie lemmik kelgumägi - lai, kõrge ja ka täiesti ohutu, sest all polnud ühtegi autoteed ootamas.
Kiek in de Köki juurde kohale jõudnud, hakkasin uurima, kaugel Kadi ja Karel on. Nemad olid otsustanud oma auto Linnahalli juurde parkida (imestasin küll, et miks sinna, aga mõtlesin, et ju siis tahavad pikemat jalutuskäiku vanalinnas lisaks) ja nüüd ütlesid mulle, et ootavad foori taga ja kohe jõuavad. Jõudsin veel töökaaslastega arutada, et millise foori taga nad siis on, et kohe jõuavad (ei meenunud ühtegi väga lähedast foori, liiati veel Linnahalli poolt tulijatele), kui juba tuli Kadilt kõne, et kuspool torni me siis oleme, et nemad meid ei näe. Muidugi ei näinud, kui nad olid Paksu Margareeta juures. Noh, nüüd läks neil jooksmiseks, aga kohale mu kallid maratoonlased jõudsid parasjagu ekskursiooni alguseks. Kadi ei saanud pärast ise ka aru, et mismoodi ta Paksu Margareeta peale suuna võttis, sest täpsemalt mõtlema hakates teadis ju küll, kus see tegelikult on (ja olin talle kohtumispaiga koos ajaga ka juba ammu teada andnud ju).
Ekskursioon oli põnev ja alguses näidatud Ülemiste vaknakese multikas ka väga vahva, soovitan väga. Pildivalik on üsna hädine, sest neid sai kitsastes oludes, pimedas ja kiirustades klõpsitud, enamus katseid läksid täiesti luhta.. Et paremat pilti saada, peaksite ikka parem ise kohale minema. ;)
Pärast läksime kolmekesi veel lõunat sööma. Mingit asukohta ette planeerinud me polnud ja spontaanselt otsustasime Pegasuse kasuks. Jäime väga rahule oma valikutega (ja jeerum, kui head seemnesepikut seal ooteajaks pakuti!) ja saime mõnusalt lobiseda.
Seejärel jalutasime koos Linnahalli juurde, kust Kadi ja Karel mind minu auto juurde sõidutasid. Aga ilm oli nüüdseks muidugi juba väga-väga vastikuks muutunud ja peksis vastu nägu ilget märga lörtsi. Noh, lohutasime ennast sellega, et saame vähemasti sammud täis, sest oleks sellisel ilmal kodus olnud, siis poleks küll nina toast välja pistnud, et liikuda. No ja see Bastionites ja sealsetel treppidel liigutud osa oli ka ju mõnusasti saju ja tuulte eest varjul. Muide, kogu see üritus oligi üks minu tööandja poolt pakutud liikumisaasta kampaania üritustest. Mõnus päev oli, aitäh DHL!
Tagasiteel pidin sularaha välja võtma ja mõtlesin siis, et pööran Torupilli Selveri juurde sisse, saan ühtlasi ka otsasaanud leiva ja muud nipet-näpet osta. Selgus muidugi, et just SEB automaati seal Selveri juures ei ole, nii et pidin veel ka Lasnamäe Centrumi juurde panka teise põike tegema. Aga sain Selverist teiselt korruselt mitu vajalikku asja, mida töönädalal kesklinnast kuskilt ei leia.
Õhtuks oli küll hea plaan veel lund rookida (juurde oli ka ju üsna korralikult sadanud), aga ei jaksanud ega viitsinud. Eks siis tuleb lähipäevil see jupphaaval ära teha.
Istutasin hoopis mõned toataimed ja proovisin valada küünlajääkidest paar uut küünalt, seejärel aga sukeldusime Shetlandi põnevustesse.
Homsest algab jälle linnakontori nädal. Lühike, aga üsna sündmusterohke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar