Esmaspäev, 30. jaanuar
Hommik oli väga vesine. Pimeda ja libeda kooslus Ajataguse teel oli kohati üsna ohtlik.
Ruhe juures parkis mingi auto, seal vist keegi ööbis. Aga muidu on sellega kurvad lood - kuuldavasti Terjel üürileping lõppeb, aga mis hoonetest edasi saab, polegi teada. Kuidagi kummaline, oli sel restoranil ju suurepärane maine, kõik White Guide'd ja Michelinid ja... Aga noh, eks siis ole näha. Kogu küla on meil praegu meeletus muutuste tuules kõigi nende Pärituule residentside ja muude ehitamistega.
Tööpäev oli täna üsna eklektiline. Kõned tulid sisse, nagu ikka korraga, lisaks oli ka probleeme programmidega. Aga jah, aeg-ajalt meile tundub, et kuskil on üleval mingi minutitäpsusega graafik, kus kirjas, et see ja see kell tohib meile helistada ja siis kõik ootavad ja helistavadki korraga. :D
Õhtu oli täna üsna tegus (no 2 osa Outlanderit ikka vaatasin, kuidas muidu ;) ), aga siis tuli Marju mulle uut raamatupidamise programmi õpetama ja pärast tuli ka Astrid kaupu tellima.
Teisipäev, 31. jaanuar
Hommikul välja minnes selgus, et meri mühiseb ja lagedama peale jõudes lõõtsus ka karm põhjakaarte tuul näkku. Asfalt oli kohati jälle glasuuritud. Teadsin seda Neeme näoraamatugrupi õhtustest hoiatustest ette ja panin targu naelad jälle alla. Lasteaia kõrval metsarajal olid parajad jääväljad, seal kulusid nad eriti marjaks ära. Aga kummaline küll, vaatamata kogu sellele eile maha sadanud glasuurile olid pesud nööril praktiliselt kuivad.
Õhtul lasti töölt varem minema, et jõuaksin nahaarstile. Õnneks oli visiidi tulemus väga positiivne ja kõik mu murekohad osutusid ainult ealisteks täiesti tavalisteks nähtusteks. Tegelikult langes ikka üsna suur mure südamelt. Põikasin arstikeskuse all olevast Konsumist ka läbi ja, oi õnne, seal oli täiesti olemas Koidule seenetee jaoks vajalik puuviljalisandiga must tee. Mõneks ajaks sellega nüüd jälle rahu majas.
Pärast vaatasin esmalt muidugi jälle Outlanderit, aga tubli olin ka - tegin ära ühe põneva üsna pika keeletesti, kuhu ennast üles olin andnud, vaatasin ja saatsin ära maja veenäidu ning sõbrapäevaeelse matka kuulutus sai ka paika.
Oeh, ongi väga kiiresti see aasta esimene kuu otsas ja mina olen oma blogipostitustega suutnud siiani lubadustest kinni pidada. Noh, suurem väljakutse on tegelikult alles ees - mis viga vaiksel talveajal arvuti taga istuda ja tippida, aga katsu sa seda suvekiire vahelt jõuda. ;)
Kolmapäev, 1. veebruar
Hommikul ärkasin pool tundi enne kella ja otsustasin veel tukkuda. See oli vist vale otsus, sest jõudsin selle napi ajaga näha väga ogaraid unenägusid. Ma kõike enam õnneks ei mäletagi, aga Luual jäin ma mingisugusest loengust ilma, sest olime pikas aeglaselt liikuvas järjekorras, kus teistele tehti vaid vereproov sõrme otsa, aga minule otsustati mingi suurem kaitsesüst tagumikku torgata. Muretsesin, kuidas ja millal ma selle loengu järgi tehtud saan. Ja siis kaklesid mingid ülemiste korruste naabrid omavahel nii, et lõikasid vahekorruste trepist lausa mitu astet vahelt välja, mäletan, et käratasin neile kogu hingest, et nad need lapsikused ära lõpetaksid. Tükk aega juurdlesin, et kuidas selle trepi korda saaks, et teised inimesed liikuda saaksid, neist kaklejatest polnud mul ses suhtes sooja ega külma :D
Väljas oli jälle väike miinus ja paljakssulanud maa oli muutunud krõbedalt kõvaks. Kolmapäevaring on kõige igavam, sest ei lähe kordagi mere äärde, aga kuulutustetahvlilt leidsin mõned uued kuulutused, osa püüdsin kõrva taha ka panna. Eks näis, kas tegelikult ka kuhugi jõuan. Vana lasteaia tagune metsarada oli vahepeal puhtamaks tehtud, vaid üks eriti jäme oks laiutas keset rada. Ilmselt oli ta sinna kinni külmunud lisaks omaenda raskusele.
Tööl saime täna puhkuste ajakava kätte ja jehuu, minu 2-nädalane puhkuseosa oligi pandud sinna, kus ma seda väga vajan ehk septembrisse. Ehk läheb seekord ka kõik muu seoses nende ostetud lennukipiletitega korda. ;) Veel saan puhata nädalakese aprillis, nädalakese juunis ja ühe veel oktoobri-novembri vahetusel. Järelikult tuleb juuksur ja autohooldus aprillis plaani võtta.
Õhtul kirusin end maapõhja. Mul ju tuli isegi päris mitu päeva tagasi meelde, et mu kallil taanlannast sõbral Anital Rootsis on täna juubel ja otsustasin talle Interflora kaudu lille saata ja tegin tellimuse ka kohe kiiresti ära. Kui täna õhtuks polnud ei Anitalt mingit reaktsiooni ega postkastis teavitust kättetoimetamise kohta, otsisin välja tellimuse kinnituse ja...selgus, et ma olin kalendrist päeva valides kuidagimoodi terve kuu mööda pannud ja lille 1. märtsiks saata palunud. Krt, krt, krt! Saatsin siis vähemasti neile kohe kirja ja palusin, kas saaksid ehk seda tellimust nii palju muuta, et vähemasti homme selle lille kohale viiksid. Eks hommikul ole näha, mis nad minusugusele seniilsele juhmardile vastavad. :(
Neljapäev, 2. veebruar
Täna hommikul oli suur meremüha hoopis ida pool, aga mul oligi plaanis lääne poole minna. Ööks lubatud lumesajust oli kohale jõudnud vaid õrnuke puudrikiht, aga loduvahelisel pimedal rajalõigul oli see väga suureks abiks. Rannas tundus algul, et nägin kummitust - üks tuluke läks kaldalt vette ja siis kadus. Jõudsin isegi mõelda, et kummaline, kui mina ennast uputama läheks, siis ma küll tuld kaasa ei võtaks, pimesi kuidagi parem (jeerum, millised mõtted? :D ). Püüdsin veel pingsalt vaadata kui äkki hakkas otse minu ees rannast ainult pisut kaugemal klobin ja hetke pärast süttis ka tuluke uuesti - keegi meie kalameestest oli läinud hommikupimeduses võrku nõutama.
Anita lillede saaga jätkus - hommikul oli postkastis armas kiri, et neil on väga kahju ja täna viiakse lill ära. Lõuna paiku helistati, et lill on saajale kätte toimetatud. Kui siis seejärel Anitale vabandav-selgitava sõnumi saatsin, selgus, et tema pole midagi saanud. Kirjutasin uuesti Interflorasse ja vastu õhtut helistati mulle tagasi. Selgus, et seekord oli eksinud Rootsi pool - kuna Anitale oli eelmine päev juba ka kelleltki lilled saadetud (75 on ikka piisavalt suur sündmus, et teisedki sellele mõtleks, eksju), siis olid nad arvanud, et selle nad ära viisidki. Vabandati ette ja taha ja lubati lill homme kindlasti ära viia. Varsti andis ka Anita ise teada, et talle oli Interflorast helistatud, vabandatud ja lubatud homme ära tuua. Vot siis, kui miski hakkab viltu minema, siis ta läheb ja läheb... :)
Õhtul tegelesin peale oma seriaalitamist natuke KÜ arvetega, aga valmis teha ma neid veel ei saanud, sest üldelektri summat pole veel laekunud. Mõtlesin, et peaks veel välja kõndima minema, aga ühtki inspireerivat sihtkohta ei tulnud pähe. Otsustasin hoopis oma põlved käsile võtta ja sättisin Koidu velo madalamale. sõitsin 45 minutit ja 11,3 km telekast Fääri saarte kriminulli vaadates. Suudaks nüüd vaid selle ka omale regulaarseks trenniks teha, jaksaks ehk kevadel päris rattaga ka paremini algust teha. Igatahes põlvede valu sõidu jooksul hullemaks ei läinud, pigem tõmbas natuke isegi tagasi.
Reede, 3. veebruar
Ehk "suur reede", nagu meil nimetatakse neid reedeid, kuhu ka palgapäev satub. ;)
Hommikul hõljus taevas üksikuid kergeid lumehelbeid. Muidu oli meil siin metsa ääres vaikne, aga rannas selgus, et ikka üsna tuuline on. Tagasi maja juurde jõudes märkasin tuule olemasolu ka siin, peamiselt küll läbi küla vaikselt siiagi kostuvast mastiköite muusikast.
Tööpäev oli jälle üsna tegus, st aeg liikus ka kiiresti. Ja juba saigi järjekordne töönädal läbi.
Tegin kiiresti ära oma nädala tellimuse Selverist (sest nädala algul Astridile tehes sain Rimist talle viimase vaba aja, kohe nii oligi kirjas!) ja sain aja juba homme hommikuks. Seejärel sukeldusin jälle kudumisega seriaalidesse. Teise põlviku mustriosa sain ka valmis, nüüd jäänud veel lihtlabane labaosa teha. Aga natuke jama on - suures hirmus, et äkki koon teise põlviku tugevamalt kui esimese, olen selle kudunud hoopis lõdvemalt kui esimese. Peaks ikka ka selgeks õppima selle ringvarrastega 2 soki korraga kudumise. Nojah, harutama ma küll ei viitsi hakata (niigi sai paaril korral päris mitu ringi tagasi harutatud kui ma telekasse süvenedes mustrisse vead sisse olin lasknud ja kohe ei märganud ka). Seega tuleb selgeks teha, kumb jalg on mul jämedam ja siis põlvikud ka vastavalt kindlaks määrata, kumb kummale jalale on. :D
Aga natuke enne kella kümmet sai mul teleka vaatamisest kõrini ja sees näris häbitunne, et ma täna jälle oma 7000 sammu ja 45 minutit aktiivset aega täis ei saa (hommikuring annab sellest vaid poole, kui sedagi). Ja nii ma jalutama sattusingi. Sai aeg täis, said sammud täis ja mõnus oli ka. Kuna päeval oli juurde sadanud ka märkimisväärne kogus lund, oli rannas ja metsaradadel üsna valge. Muidugi tahaks niiiiiiiiii väga juba päris korralikku valgust, aga vaesel ajal käib see ka.
Esimese suuna võtsin sadamasse ja sain suurepärasest sadamakontserdist korralikult osa. Ruhe juures ronisin isegi Rannamaja trepist üles tuule kätte laintemöllu nautima (muidugi mitte kauaks) ja siis läksin lasteaia rannast edasi ümber reoveejaama edasi kuni Mändneeme teeni. Üle tüki aja sain ka meie lemmikmänni juures ära käia. Mändneeme teed pidi tulin otse üle Ihasalu tee ja siis jälle läbi metsa (siiski mäööda lumevalget rada, mitte päris metsikult). Mõtisklesin, et paljud inimesed ei julge valgeski metsas käia, rääkimata pimedast. Ei saa aru, mida seal siis karta tuleks. Mind ohustasid vaid lumekirme all olevad kiilasjäälaigud (selle vastu aitavad naelad saabaste all, välja arvatud juhul, kui sinna vahele satub veel mõni hiljuti pudenenud käbi) ja suurte maanteede ületamine (selle vastu aitavad silmad, kõrvad ja helkurid). :) Nojah, oleks mõni rohkem linnamets, siis võib-olla ohustaksid mingid purjus pätid ka...
Laupäev, 4. veebruar
Hommikul magasin jälle "sisse" ehk siis alles pool 10 sain voodist välja. Hommikupoolik kulus koristamisele ja kuigi olen igatsenud valges kõndimist, otsustasin tänasel tuulisel päeval siiski päevavalguse hoopis maalimisele kulutada, sest tähtaeg on ähvardavalt lähedal ja osad nädalavahetuse päevad on juba niigi broneeritud. Lisaks ootasin ka Taivolt infot, millal ta korstnaid üle vaatama saab tulla.
Eva helistas ja hoiatas libeduse eest - tema oli juba kukkunud ja peapõrutusega emossegi sattunud :(. Mul on õnneks naelad, aga, nagu juba eile õhtulgi mainisin, tuleb ka nendega ette vaadata. Aga noh, praegu olin niikuinii otsustanud hoopis tuppa jääda.
Söögiks tegin ahjuforelli, sest eile oli Selveris forell väga hea hinnaga (7,99 EUR/kg). Ostukorvi pandav kaal oli muidugi väga suur, 2,8kg, saadeti 2 väiksemat kala. Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui olekski ainult 1 saadetud, aga noh, teise panime soola, võileivakate tükiks ajaks olemas. Arutlesime, et seal e-poodides võiks olla lisaks asendamise loa lahtrile ka märkuse lahter, kuhu saab kirjutada, et võimalusel palun väiksem või kui suurt soodus-vetsupaberit ei ole, siis saatke ikkagi 1 väiksem pakk. Sest vahel on ju nii mõnigi asi täiesti otsakorral ja vaja oleks kindlasti midagigi.
Elektriarved tulid ära, seega sain ka ühistuarved valmis teha, laiali saadan homme. Aga muidu olin jälle laisk kuni kella 10ni, siis ei andnud rahu, et sammud pole täis ja läksin tegin veel hilisõhtuse tiiru. Lääne pool oli väga mõnus vaikne, ida pool aga mühas veel tuul. Ja kuu - see oli peaaegu täiesti täis, saatis mind truult terve tee ja valgustas kõik mõnusalt ära, tõsi, seda vaid inimsilma jaoks, kaamera jaoks oli ikka natuke vähevõitu. Natuke nukrad mõtted saatsid mind sel käigul ka, sest olen jõudnud arusaamisele, et kuna Koit niikuinii kuskil eriti käia ei taha, me kumbki alkoholi ei tarbi ja nüüd lisaks hoiame ka magusast 6 päeval nädalas eemale, siis meid isegi enam ei üritata kuhugi üritustele kutsuda, kuigi mina ju vahel läheks hea meelega...nii saigi selle tiiru pealkirjaks Strava äpis "Kaaslaseks vaid kuu".
Pühapäev, 5. veebruar
Oli imeilus härmas ja päikeseline hommik. Ärkasin muidugi jälle üsna hilja ja ei jõudnud enne Taivo ootamist jalutama minna. Särav päike muutis Koidu juuksed väga ärritavalt pikaks ja nii ei jäänud muud üle kui tema poolt tegelikult juba ammu broneeritud juuksuriaeg käiku lasta. Muidugi saabus Taivo just siis, kui mul lõikus pooleli oli. Noh, kuni meie pööningul korstnakive uudistasime, jõudis Koit ka oma valge jõuluvanahabeme lühikeseks pügada. Natuke liiga pikk ta ju juba oli, jah, aga no päris nii lühikeseks ka poleks pidanud ajama...
Siis ajasin autole hääled sisse ja läksin vaatasin vanemad üle. Emal oli täna natuke kiire, sest pidi Naiskodukaitse koosolekule minema, aga paar mõnusat tunnikest saime ikka koos veeta, teed juua ja lobiseda. Ja leevikest nägin ka ema põõsastes rasvapallide juures (meil neid tänavu näha pole olnud)
Tagasiteel käisin ka allikalt ja joa juurest läbi, aga kuna mõnus päikeseline ilm oli sombuseks ja tuuliseks muutunud ja minule mingi vastik külmatunne ka lisaks sisse pugenud, siis ei olnud mingit tahtmist ei seal, ega ka koju jõudes kuhugi kõndima minna, ehkki samme oli siis ja jäi ka õhtuks äärmiselt napiks. Fitness trennis käisin pärast küll ja see oli mõnus nagu alati, aga kuna minu elektroonikaallergia ei lase mul nutikella kanda, läksid kõik seal sahmerdatud sammud ka kaduma. Noh, on siis nii, ei saa ju iga päev ka täiuslik olla. ;)
Ahjaa, allikalt joa juurde sõites jooksis sealt kaldaaluselt läbi vähemasti 10-pealine metskitsekari. Äge elamus oli, aga pildile püüda ma muidugi ei jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar