Veebruari 1. täispikk nädal

Esmaspäev, 6. veebruar

Hommikul oli maas üsna korralik lumevaip, nii umbes 7-8cm. Aga tundus, et see kõik oli maha tulnud pühapäeva õhtul kella 7 paiku, hiljem juurde ei sadanud.
Lükkasin küll mõned labidatäied lund siia-sinna ära, aga pikemaks rookimiseks mul kannatust ei olnud, tahtsin pigem Ruhe kaudu bussile kõndida. Osad külatänavad olid alles puha puutumata ja mul tuli pähe võrdlus neitsilikkusega. Ehk siis olid selle hommiku märksõnadeks neitsilikud külatänavad, pilvist piiluv kuu ja tagaselja pläkutavad pardid. See viimane võrdlus selle pärast, et kuni ma Ruhe terrassil olin, old nad hiirvait ja kui olin väravast välja jõudnud, siis kuulsin elavat prääksumist. Ju nad mind taga rääkisid :D

Pärastlõunal hakkas päike mõnusalt kontorisse paistma ja andis kuhjaga energiat juurde. Tööpäeva lõpus kesklinnas oma poetiiru tehes oli tore märgata, et isegi selleks ajaks jagus veel roosatavat loojangukuma Tammsaare pargi ja Estonia taha taevasse. Ei olegi enam nii kottpime see elu. :)

Viru keskuse aatriumisse oli üles pandud mingi põnev vateeritud moenäitus, aga kahjuks ei olnud mul aega seda lähemalt uurida.

Aga bussipäeva õhtu jääb küll natuke liiga lühikeseks - pisut telekat, üks tore telefonikõne, Astridile kauba tellimine (hmm, jälle näitas, et see on viimane vaba aeg laupäevaks, kas mingi uus reklaamitrikk Rimil?), nõudepesu ja...ongi juba jälle liiga hilja magama minna (töine terviseäpp soovitab magada 7 tundi igal ööl, mina suudan enamasti kodukontori öödel 6 ja linnakontori öödel 5 tundi kuidagi kokku kombineerida). 

Teisipäev, 7. veebruar

Täna läksin autoga linna, seega samme peaaegu polegi. Hommikul ärkasin pool tundi enne kella ja käisin siis rookisin vähemasti maja juurest natuke lund enne duši alla minekut ära. 
Poolel teel sai klaasipesuvedelik otsa ja üsna ebamugav oli sõita, aga kinni pidada ka ei saanud, muidu poleks tänavaservast parkimiskohta enam saanud. :D Õnneks leidsin pakiruumist veel piisakese kankupõhjast ja sain vähemasti õhtuseks stardiks aknad puhtaks.
Kontorisse jõudes säras akna taga imeilus punetav koidutaevas, aga hiljem tõmbus pilve ja meie tuppa täna päike ei jõudnudki. Aga me siis olime ise päikesed. Anneli tõi sünnipäevakooki ja ma suutsin sellele täiesti rahulikult vastu panna (ehkki see oli tema imehea firmakas), selle asemel krõbistasin paar soolast kuivikupulka ära. 

Õhtul põrutasin otse Kostiverre. Nojah, peaaegu otse, bensukas tegin ikka pausi. Tankimine läks väga vaevaliselt, äpp on küll mõnus, aga seal Maksimarketi esises Circle K-s on need püstolid üks rist ja viletsus. Pärast läksin ikka jaama sisse ka, ostsin uue klaasipesuvedeliku ja ühe võileiva, et peaks koduni vastu. Hea oli, sest Kostiveres pakuti tee kõrvale komme ja küpsiseid, oleks ma söömata olnud, oleks küll olnud piin neist mööda vaadata.

Üritus (mõisakadeemia sarjast) oli põnev ja tegelikult tahaks kõiki neid toreda lektori, saksa keele tõlgi ja giidi Hanna Milleri poolt tõlgitud raamatuid baltisakslastest lugeda, aga jõuan selleni ilmselt alles pensionieas. :P
Koju jõudsin pisut enne poolt üheksat ja vaatasin kiiresti velotrenažööri kõrvale ühe Outlanderi ära ja jälle päev läbi. Oeh.

Kolmapäev, 8. veebruar

Hommikul oli märg ja libe, aga õnneks mitte hullupööra libe.

Linnabussis sõitis üks tore ülipikkade kõrvadega kakaovärvi suur koer. Vaesekesel oli raske istudes kurvides end tasakaalus hoida ja kippus siis püsti tõusma, aga peremees sundis tagasi istuma (et ei ohustaks kaassõitjaid vist). Oli selline üliarmas ja leebe olekuga tegelane, suukorv pandi enne bussitulekut pähe ja puha. Igatahes oli tore ajaviide teda jälgida. Ja siis toppis üks noormees oma kohvitopsi sellesse ülikitsasse torujasse piletite prügikastikesse. Nojah, peab vist rahul olema, et ta selle sinna toppis ja mitte kuhugi bussi põrandale ei loopinud.
Vaevlesin täna peavalude käes, teine laks ibuprofeeni (lõunal) tõmbas ikka natuke talutavamale tasemele, aga silmad kipitasid õhtuni.
Kontor on meil selliselt projekteeritud hoones, et alumisel korrusel asuva kontori puhkeruumil on läbi meie korruse ava katuseaknani. Meie korrusel on selle ava seinad kõik klaasist, et ka kõik meie ruumid saaksid sellest katuseaknast valgust. See aga tekitab sellise heliefekti, et kui allkorruse puhkeruumis on rahvas koos, söövad (neil on seal pidevalt kadestamisväärsed vaagnad puuviljadega) ja lobisevad, kostab see meile nagu melu basseinis. Siis me nimetamegi seda, et all on jälle basseinipidu. :)

Koduteel hüppasin Humanast läbi, seal oli 1 euro päev. Koidule võtsin ühe triiksärgi, aga selle varrukad osutusid liiga lühikeseks. Endale vaatasin paari jopet, aga siis leidsin, et ega mul neid ju vaja ei ole ja ei ostnudki.
Koju tulles selgus, et meie majade esised tänavalaternad on kustunud ja siin on kottpimedus.
Õhtul pidin jälle e-poodi minema, sest Astridil on järgmisel nädalal juubel ja siis on tal neid kaupu varem kui laupäeval vaja. Enda selle nädala kaubad on ikka veel tellimata...

Neljapäev, 9. veebruar

Kuuvalge ja tuuline hommik. Läksin tänahommikuse tiiruga lasteaia juurde randa. Pole enne märganud, et mobiilimast tuules nii meeletult kõvasti mühiseda võib. Rannas pläkutasid jälle pardid, aga seekord mitte seljataga vaid hoopis ees. Ruhe hoovile ronima ei hakanud, aga randamineku rada oli lumekuhjasid täis loobitud, vaevu pääses äärest läbi.

Enamasti võib metsikuid loomi kohata hommikuti ikka siin kodukülas, näiteks kitsesid, rebaseid või jäneseid, aga täna õnnestus ühte tegelast näha läbi bussiakna Musumäe kõrval bussipeatuses. Nimelt silkas üks rott müüriäärt pidi ühe praoni ja puges siis müüri alla. :)

Päikesetõus oli jälle imeilus, aga lõunast tõmbas pilve jälle. Ilgelt kõva ja külm tuul lõõtsus ka õhtul veel.

Õhtuse teleka kõrvale väntasin jälle velotrenažööril. Põlved polegi hullemaks läinud selle 3 korra peale. Ehk ei lähegi vaid hakkavad hoopis pisitasa paremaks minema. Lootma ju peab.

Reede, 10. veebruar

Juba jälle reede!?!?
Väljas toimus totaalne tormikontsert. Tuul undas, puud mühisesid, majad kolisesid, tuulekellad kilisesid, ehitustel kattekiled plagisesid ja sadamaorkester mängis täistuuridel. Kõige selle kõrval meri ainult solises nastuke, sest käisin tuulealusel rannal, st ida pool. Aga Ruhe õunapuud oli raske selgelt pildile saada, sest käed ei püsinud selles tuules üldse paigal. Ja vaesed männid, need said jälle vatti. Üks oks oli autoteele kukkunud just enne Ihasalu teeotsa juures asuvat liiklussaarekest ja autod sõitsid üsna ohtlie manöövritega sellest mööda, seega pidasin paremaks selle teelt ära tõsta. Kogu selle nikerdamisega jäin peatusesse tagasi minekuga nii hiljaks, et pidin lausa jooksma. Buss väljus ka mingi pool minutit enne õiget aega täna. 

Linnas leidsin, et Hall Vanamees tahtis mu elu kallale kippuda. :D Noh, tegelikult oli asi selles, et seal suurte majade vahel oli nii suur tuuletõmme, et niikui ma bussilt maha minnes majanurga tagant välja astusin, et Hallivanamehe tänava ots ületada, proovis sealt välja tormav metsik tuul mind Pärnu maanteele autode vahele pühkida. Olin vist lausa 45-kraadise nurga all külje poole kaldus, et sellele metsikule jõule vastu panna. Meie kontor on 4.(6.) ehk maja viimasel korrusel ja seal käis ka ikka korralik kolin ümberringi.  Kõrval on meil ka vähemasti 2x kõrgem tornhoone, ma ei kujuta ette, mis seal ülakorrustel toimuda võis.
Õhtul oli buss puhta tühi, vaid Rebalast Mare ja mina sõitsimegi. Kummaline, sest tavaliselt on reede õhtuti ikka palju rahvast, noortekampasid ja ka vanemaid inimesi Neeme sõitmas. Bussijuht võttis siis ka vabalt ja peatumata jätmiste arvelt võidetud aja kulutas Punakivi peatuses oodates ära - ronis bussist välja, pani suitsu ette ja hakkas esilaternaid puhastama. Muidu poleks mul selle vastu midagi, aga see suits keeras ikkagi lahtisest bussiuksest sisse. Õnneks mitte kogu suits, elasin üle. 

Õhtul sain põlvikud peaaegu valmis, vaja veel otsad ära peita ja saabki eputama minna. Tahaks seda laupäeval jõuda, aga pole kindel, sest lisaks planeeritud koristamisele, jalutamisele või maalimisele (olenevalt ilmast) ja pühapäevase matka jaoks küpsetamisele ilmus täna õhtul mu homsesse  päevakavasse üks eriti pikk üritus - nimelt oli ootamatult vaja homseks Eesti Laulu finaaliks kokku vaja panna vähiravifondi Kingitud Elu annetuste kogumise meeskond ja Agnes palus ka mind. Muidugi ma lähen.

Laupäev, 11. veebruar

Õhtul tekkinud üllatusplaanid olid laupäevase ajagraafiku ajanud niigi juba ülitihedaks, aga ärgates avastasime akna tagant jälle talve-võlumaa - maha oli sadanud uus 15 cm paksune lumekiht ja see tähendas, et ajakavasse tuli liita ka lumerookimine. 

Seega asusin kiirelt juba oma hommikutee kõrvalt koristama, vahepeal tormasin prügi ja vaipadega välja, rookisin lume ära (1,5 tundi) ja tõin ahjupuud ning seejärel lõpetasin koristamise. Küll on hea, et Koit tolmuimejaga ise tuuritab, muidu ma küll poleks jaksanud ja jõudnud. Kaubad võttis ka tema kullerilt vastu ja toppis kappidesse ära.

Seejärel võtsin paralleelselt käsile muffinite küpsetamise ja maalimise ja lõpuks sain ka põlvikutel lõngad sisse aetud. Maalimisest näitan praegu küll ainult värvijääkide kulutamise projekte, sest suuremat teost ei saa veel avalikustada. Ja ma ei tea, kas ma tihkangi, sest mul puuduvad oskused oma ideede perfektseks teostamiseks ja ma pole tulemusega tegelikult üldse rahul.

Siis veel kiirelt süüa (hea, et selleks oli eilset kartulisalatit veel alles) ja ennast lille lüüa ning oligi aeg autole tuurid sisse ajada, sest plaanisin enne Tondiraba veel Prismast läbi hüpata (kummalisel kombel polnud seekord Selveris üldse Põltsamaa ploomimahla ja veel oli kogunenud nipet-näpet, mis ununenud või mida mujalt ei saa). Linnasõit oli tore, sest "ratsutasin" otse päikeseloojangusse.

Eesti Laul oli suur ja väga pikk üritus. Tondiraba jäähallis olin siiani käinud ainult koridori peal koroonavaktsiine saamas, aga saal oli seni külastamata. Nüüd on siis see ka nähtud. Rahvast oli väga palju, riietumisstiilid olid ka seinast seina ja siis veel kolmandast seinast neljandasse ka (ehk väga põnev), lahkeid annetajaid jagus piisavalt (no alati võiks muidugi rohkem veel olla :) ). Üritus ise oli ka muidugi põnev ja uhke, aga kõige suuremaid elamusi pakkusid mulle hoopis kaameramehed. Jeerum, on neil alles võimed! Kuna kahel pool lava olid ka suured teleriekraanid, kus näidati sedasama otseülekannet, siis oli põnev jälgida, millised kaadrid millistest kaameratest välja võluti. Loomulikult on meisterlik ka kõigi nende kraana- ja liftrobotitega juhitavate kaamerate juhtimine, aga siiski kõige hämmastavad olid need noormehed, kes jooksid mänglebva kergusega nagu sipelgad pimedas saalis treppidest üles ja alla, ümber solistide jne ja seda kõike nii edaspidi, tagurpidi, kükakil kui ka kummargil ja samal ajal ülisuurt ning rasket kaamerat koos sadade lisanditega kaasa tassides. Kahe loo vahel vahetati kärmelt kaamera küljel asuval alusel spikrileht järgmise vastu ja juba tormati jälle. Kõik oli paigas sekundi ja millimeetri pealt, et ekraanile jõuaks sujuv ja atraktiivne pilt. Seega, jah, kõik minu hääled läksid seekord hoopis neile ja ma olen ülimalt rahul, et sain sellise suurepärase elamuse osaliseks.

Kui pidu läbi ja enamus külastajaid lahkunud, tegime kohustusliku aruandepildi ka ära ja ostsime kõik enne lahkumist kohvikutest kaasa veel Caesari salateid, mida lõpus algse 8-eurose hinna asemel vaid 2 euroga müüdi, et need seisma ei jääks ja ära viskama ei peaks. Mõistlik. Muide, paljud lahkusid peolt karbivirn kaasas. Koju jõudsin juba uue kuupäevanumbri sees.

Pühapäev, 12. veebruar

Matkapäev. St hommik kulus ettevalmistusele ja häälestamisele ja pärast matka olin üsna uimane. Vahetult enne õhtust fitness-trenni olin kohe päris unine, aga vedasin end ikka sinna kohale, sest teadsin et trenni tegema hakates ärkan jälle mõnusalt ellu. Nii oligi. Ehkki, jah, pärast ei jaksanud ikka jälle midagi eriti tarka teha. Uue sarja vaatamise kõrvale (ehh, ma pole oma Outlanderigagi veel päris lõpule jõudnud ja nüüd söötis Koit minusugusele telekasõltlasele järgmise pika sarja ette - Shetland) alustasin prooviks ühe puuvillase suvise pluusi heegeldamist, aga ma arvan, et selle pean veel küll üles harutama ja mingi muu mustriga uuesti alustama, sest  12 mustrikorda jääb liiga lai ja 10 jääks liiga kitsas, aga paaritut arvu ei õnnestu 2 poole peale sümmeetriliselt ära paigutada.
Aga matkast kirjutan ükspäev jälle pisut pikemalt. Seni võite vaadata Kersti suurepärast reportaaži.