Oh seda kevadist kiirustamist

Üks asi ajab teist taga, aga ma proovin oma nädalasest takkajärgilohisemisest välja tulla, sellepärast panen nüüd siia kaks käiku ja kolm kohta koos mõne koduse iirisega kokku. Ise samal ajal sügavkülmikuid sulatades ja muid tubaseid töid teha üritades. No kuidagi ju peab järje peale saama.
Esimene käik oli kohe Pärnust naasemisele järgneval päeval - kuna Kadi otsustas ühe väga hea tööpakkumise vastu võtta, Kareli lasteaia-aeg algab aga alles sügisest, on suveks koostatud issi, vanaemade ja tädide hoiugraafik ja minu esimene kord oligi käes.
Palav päev oli, hommikupoole kohe nii palav, et peale tunnikest õues rassimist pidime tuppa jahtuma minema. Lõunauinakuks otsustasime ikka jalutama minna, tagantjärele tarkuseks võib öelda, et õigem oleks olnud siiski toas magada, sest und jätkus selles palavuses vaid tunnikeseks. Aga alguses vaatasime ikka hoolega ringi ka. Kraav pakkus kohe tükiks ajaks huvi:

Kuid juba mõned meetrid peale kraavi avastasingi küljele vajunud peakese ja sättisin käru mõnusasse magamisasendisse. Edasi avastasin maailma juba üksi. Üle kergliiklustee ukerdas üks pisut päevakoera meenutav, aga suurtel jalgadel sibav tegelane. Hiljem selgus, et on vist mingi jaaniussike või tema sugulane.

Vasakpoolsel pildil olevat tegelast pole ma veel tuvastada jõudnud. ei tea sedagi, kas on liblikas või mitte. Parempoolne pilt aga demonstreerib, millised võivad olla aianduspiirkonnas kraavikaldad. Ju need aiajäätmed olid omal ajal üle tee metsaserva maha ladestatud, aga paar aastat tagasi kergliiklusteed ehitades kaevati kõik segi ja pärast siluti siledaks. Ilus ju.

Kraavi sisu oli aga esmapilgul üllatav. Samas tuli mulle meelde see jõkke suubuv sillakesega kraav/oja eelmisel jalutuskäigul. Oma orienteerumisannet kasutades taipasin, et see ongi sama kõrvalasuvast soisest metsast jõkke suunduv...ilmselt siis kraavistatud oja. Seega särjesilmad ja pisikesed kalakesed polegi nii imelikud leiud.

Uuema kraaviosa kaldad olid veel üsna igavad, aga mõni iludus leidus sealgi:

Seevastu paariaastased kraavikaldad olid juba kenasti jürililli ja muid õisi täis ja liblikaidki lendas hulgaliselt. Enamus siiski naeriliblikad ja päeva-paabusilmad. Ma nüüd selles elamuste virr-varris ei mäletagi, kas ma seal isast koiduliblikat ka nägin või mitte. Ilmselt siiski mitte :o)

Vahepeal sai kodus kiiruga ainult paar uut õitsejat purki püütud, muud ei jõudnudki. 

Vasakpoolne peaks olema 'Impeached' ja parempoolne 'Fairy Ring', alumine aga 'Gingerbread Man'.

Riho Teraselt möödunud suvel ostetud kelluke Campanula ardonensis:

Ja juba olidki puhkusejärgsed esimesed tööpäevad käes. Nende järel, reedel, pidin aga jälle linna autoteenindusse minema (konditsioneeri leket kontrollima) ja ei raatsinud seda tunnikest kohapeal passida, läksin hoopis üle tee jalutama. Ja leidsin end täiesti metsast. Nojah, ma ju teadsin küll, et seal Stroomi mets on ja sinna ma suundusingi, aga viimati käisin seal kooli ajal suusatundides ja mul polnud aimugi, et keset Tallinnat veel sellist loodust leidub. Muidugi oli see loodus liiga palju rämpsu täis (seal peaks vist "Teeme ära" talguid iga kuu korraldama), aga kui sellest püüdlikult mööda vaadata (ära korjata poleks niikuinii suutnud), oli täitsa mõnus ja huvitav.

Isegi hallvööt-kirivaksikut nägin:

Aga kulupõletamise jäljed on valusad:

Teeäärse augu põhjas oli selline imearmas kastanipojuke:

Kuigi ma elasin lapsena 10 aastat Stroomi rannale väga lähedal, ei käinud ma siiki kordagi seal ujumas ega päevitamas. Tol ajal oli see suhteliselt sopane koht ja enamasti olime me suvel üldse Muugal ära. Ega ma nüüd ka sinna ei kipuks. Pole masside-inimene lihtsalt. Praegu muidugi masse polnud, aga arvukad teerajad olid küll jalutajad-jalgrattureid-titekärusid täis.
Ma pean vabandama, sest ei oska panoraamfotot teha. Pange ise mõttes jupid kokku. ;o)

Tagasiteel otsustasin laialt teerajalt kõrvale keerata. Kogu metsaalune oli tegelikult tihedaid rajakestevõrke täis, nii et ei olnud mingit probleemi meelepärases suunas liikumisega. Aga loodust jagus ka nende radade vahele, isegi maasikaid, mustikaid ja vaarikaid.

Vot see oli küll valus vaadata - kohe puude taga oli väike lõkkease ja eks siis iga mats on omale käepärast tulehakatust rebinud...

Musträstal oli paks tõuk noka vahel ja siis ta hoolega üritas must eemale hoida, mina jälle üritasin pildistada.

Nii me kõrvuti kulgesime kuni tal lõpuks villand sai, mulle selja keeras ja teist rada pidi jooksu pani:

Tagasi linnahaljastuses paelus mind see enelaväli:

Ja siis ma jõudsin lapse kooli juurde 10 minutit enne tundide lõppu. Meenus mu blogi lugejate palve  lillefestivali aedu pisut rohkem näha. Tegin paar kiiret klõpsu ühest servast. Ehk teinekord jõuab veel.
Dolomiidilahmakatel on kõigil lohud sees - ühes on liiv, teises samblatutt ja kolmandas vesi linnukestele. On vist linnavalitsuse aed, kui õigesti mäletan.

No mis põõsad need ometi on? Nii tuttavad, aga nime meenutada ei suuda...

See on mingisuguse pensionäride päevakeskuse terrassaed:

Slaavlastele omane värvikirevus:

Terrass-kontor:

Neist roigastega aedadest paluti ka üldisemaid vaateid:

Aiamööblifirma reklaamaed:

Tallinna sõpruslinna Kieli aias peaks istuma Kieli linnapea, kellele noor Tallinna neiu muinasjuttu loeb. Või midagi sellist oli:

Siin oli iseenesest ju huvitav lahendus - terrassile joonistatud puuvõrasse oli aukudesse istutatud kastanilehiseid rodgersiad. Aga nad, vaesekesed, peavad seal niimoodi lauspäikeses terve suve vastu pidama...

See põõsa all amelejatega aed oli ka lõpuks omale selgitava tahvli saanud. Firma logo on peenardeks muudetud:

Need terrassid olid ju muidu huvitavad, aga ma proovisin istuda ja see hõredalt serviti asetatud pruss oli tagumiku all üsna ebamugav. Ometi mõeldud just istumiseks-lesimiseks.

See kireaed saavutab oma välimuse ilmselt alles vastu sügist, enamus mõnuaine-taimi oli alles katteloori all peidus, humalgi sirutas alles ninakesi võrede poole:

Selleks korraks kõik, homme vaja taas tööle minna. Järgmises postituses räägin siis oma eilsest võrratust Aaluja-külastusest. Oeh, poole ööni lõikusin kaasahamsterdatud rabarbereid - käsivarrejämedusi ja mulle vööni varsi. Ilma liialdamata jagus 1 varrest tervele suurele plaaditäiele koogile. Suur-suur tänu, Sulle, Helen!

Pärnu

Ohh, sellest ongi juba terve nädal, kui me Pärnusse põrutasime. Käisime oma minu vennalt saadud jõulukinki realiseerimas ja ühtlasi (tegelikult alles üleeile olnud) mahagonipuu-pulmapäeva tähistamas. Sel viimasel põhjusel saigi kinkekaardi ülejäägi eest Wasa hotelli tuppa magus üllatus ootama tellitud. Kujutasin ette, et pudelile lisaks on kausike maasikaid, aga lausa selline uhke vaagnatäis oli, jagus isegi järgmiseks päevaks maiustada. ;o)

Esimesel päeval palju ringi vaadata ei jõudnudki, sest peale paari hoolitsust ja õhtusööki jalutasime teatrisse "Boybandi" vaatama. Hea etendus oli ja tegelikult lausa 2 ühes - korralik kontsert mõnusasti etenduse sisse tipitud.
Järgmine päev oli pühapäev, seega hoolitsusi ei olnud ja ainsad "kohustused" olid õigeaegselt sööma jõudmised. No küll söödeti rikkalikult ja maitsvalt! Ausalt öelda ongi perenaisele (ja meie peres peame me mõlemad vaheldumisi seda ametit) kõige mõnusamaks puhkuseks see, kui ei pea muretsema ei toidu väljamõtlemise, valmistamise ega pärast koristamise pärast.
Niisiis, peale hommikusööki jalutasime kohe maja taga asuvast Kuursaalist mööda rannapromenaadile.

Neid kuhjasid vaadates mõtlesin, et seal veel töö pooleli, aga kojujõudes uudistest selgus, et just saigi asi valmis. Nojah, sinnapoole me igatahes ei läinud.

Hedon Spa (mida vanemal ajal mudaravilaks kutsuti) uuem hoone:

Liivaluite sisse ehitatud Rannakohvik. Olime õhtupoolikul seal sugulastega kakaod joomas ja, kuigi teiselt poolt lähenedes olime teisele korrusele roninud, istusime siitpoolt vaadates ikkagi alumisel terrassil, mis oli mõnusasti puude-põõsaste varjus peatades merelt puhuva külma tuule, aga samas jättes ikka mõnusa vaate merele. Aga kohviku hooaeg oli vist nii alles alanud, et menüüs kirjas olevat teed seal pakkuda polnud - tee ei olevat veel kohale jõudnud. Hiinast vist otse tellivad... ;o)

Meie jalutuskäigu ajal oli reaalselt kell 10 läbi, umbes pool 11 vist ja siis ma vaatasin ja imestasin, et mis imelikku aega see kell küll näitab. Selle peale abikaasa leidis, et 8.04 on ju ehtne rongi saabumise kellaaeg ja sättis end rongi ootama:

Kui nüüd aus olla, siis mere poole vaadates polnud mul mingit tahtmist teda pildistama hakata - minusugusele põhjaranniku poolsaare tipu elanikule oli see sile liiv ja kivideta meri lihtsalt liiga igav. Sättisin siis vähemasti liumäe-elevandi pildile:

Selline vahva teeservapeenar ;o)

Kahju, et ei näinud, mismoodi seda jalapiljardit mängitakse:

Võimsa veekeskuse otsustasime teiseks korraks jätta:

Aga vahva laudtee üle sonni käisime küll läbi. Selline uhke tarkusi täis plakat:

Siin pildil on tegelikult linnalehmad ka, aga seal üsna kaugel:

Oi, kuidas konnad krooksusid:

Ilmselgelt pole suvepealinna hooaeg veel avatud - pühapäeva ennelõuna ja pikal-pikal sirgel alleel vaid üks daam koerakesega:

Üsna põnevalt vanade villade stiiliga sobitatud tänapäeva stiil:

Silmad puhtaks:

Lihtsalt imeilus:

Põnev purskkaev:

Maasikad pargipeenras - nii vahva ju:

Ja kui palju piknikukohti (ja keegi ei küsigi nende kasutamise eest raha nagu pealinnas):

Selline 4,5-kilomeetrine hommikune jalutuskäik oli. Pärast kolmekäigulist lõunat läks abikaasa oma tavapärasele lõunauinakule ja mina mõtlesin, et lähen teen pisikese tiiru kõrval rannapargis. Põhiline vajadus selleks oli, et tahtsin enne ärakinkimist üles pildistada oma järgmised kivikeed. Need lähevad Isetegija erinevate tehnikate aastaprojekti maikuu tööna kirja.

Tormist murtud vanade võimsate tüvedega võib ka nii teha:

Mis ilus õitsev puu?

Üldse oli Pärnus palju võimsaid vanu puid, eriti remmelgaid.

Esmakohtumine aas-jürilillega. Koiduliblikaid ei kohanud.

Ja siis ma olin täiesti kogemata sattunud jõe ja seega ka muuli otsa juurde. aga kes arvab ära, mis siin pildil on?

Aga kui sa oled juba otsaga muuli juures, kuidas sa siis ei lähe selle peale? Ja kui sa oled juba muuli peal, kuidas sa siis selle lõpuni ei lähe? Aega oli mul küll väga napilt, vaid pisut rohkem, kui seni jalutamisele kulutanud olin, aga lootsin väga, et ehk jõuan ikka ära käia kui tempot tõstan.Ega väga suurt tempot ka arendada ei saanud, sest jalgeesist pidi hoolega jälgima ja mõni kivi loksus ka. No ja ringi oli ju ka vaja vahtida.

Kellegi lõuna jäänused:

Jee, olengi maailma veerekese peal:

Kogu Pärnu rand silma all:

Ja nüüd ruttu tagasi.

Istus stoilise rahuga, mulle juba tundus, et ei kavatsegi lahkuda:

Eriti viimasel hetkel:

Köieltrikitajate trenn:

Huh, jõudsingi õigeks ajaks tagasi. Tempo oli muidugi lõpuks peaaegu et jooksu oma. Pooleteise tunniga jõudsin ära käia 8 kilomeetrit. :o)
Peale kiiret värskendavat dusši olime valmis taas välja minema, et Pärnu lähistel elavate ja linnas asju ajavate sugulastega kohtuda. Loomulikult olin selleks ajaks parasjagu läbi ja nii otsustasimegi hoopis kohvikus mõnusalt aega veeta.

Kuid, kui olime õhtusöögi ära söönud ja pisut leiba luusse lasknud, suutsime taas jalutama minna, seekord kesklinna poole.

Kastanilumi:

Abikaasa arvates olid sel autol leetrid:

Koidula park:

Vahvad aer-laternad jõe kaldapealsel puhkeplatsil.

Mõnus oli seal madalas õhtupäikeses istuda ja nautida kaldapääsukeste toimetamist.Aga pärnakad on ikka julged küll - pinkidest napp meeter-poolteist eemal oli väga kõrge ja täiesti ilma piireteta kaldakai serv: Väikelaste või purjus seltskonnaga seisaks mina vist kogu aeg eemal asuva päästerõnga juures stardivalmis :oD

No ja üks õige puhkaja peab ju ikka Pärnus peesitama ka. Selle pildi tegi abikaasa:

Ja need tegin mina:

Kastaniküünalde valguses:

Ei olnud piisavalt pime veel, et neist tuledest täit efekti saada:

Tsiklid (ja tsiklimehed, keda ma pildistada ei julenud) olid küll efektsed:

Papa Jannseniga koos lehte lugemas:

Kas tõesti piiniad või vaid sarnaseks pügatud mingid muud männid? Kahjuks paremat pilti ei saaud, sest teised puud mäe otsas jäid ette. Munamäe pargis. Teine on ka tundmatu, meie hotelli lähistel. Tundub, et vist lõhislehine sarapuu ehk Corylus avellana 'Heterophylla'

Viimased päikesekiired suure tamme ladvas:

Ei taha vabaks lasta kuidagi:

Esmaspäeval oli meil peale viimast maitsvat hommikusööki veel viimane protseduur (soolakamber) ja siis oligi aeg kompsud kokku pakkida ning sellest toredast hotellist lahkuda. Pärnust me siiski päris kohe ei lahkunud, sest olime õhtul ühe teatava kohviku leidnud, mida kindlasti külastada tahtsime. Seega väike kesklinna-tiir veel lisaks. Kohvik ise oli selline täiesti tavaline.

Plaanisime tagasiteel ka Raplast tädi juurest läbi minna ja gps soovitusel valisime Märjamaa asemel varasema teeotsa, mis meid otse Raikkülla viis. Hea valik oli - korralik lai asfalttee, aga nii rahulik ja huvitav. Pisikeseks puhkepausiks peatusime ühe suure infotahvliga sildi lähistel. Kohe autot peatades märkasin juba, et maanteekraav on aas-jürilillesid täis. Esimese liblikana kohtasin aga seda tundmatut:

Siin on tal tiivad ehmatusest kokku volduitud:

Kahjuks pole ma siiamaani mahti saanud teda ära määrata - kui keegi teab, andke, palun, mulle ka teada.
Järgmine vahva leid oli teisel pool teed - imearmsad pääsusilmad. Parempoolsel pildil peaks kevadine seahernes olema.

Siis üks armas pisike mailaseliik ja sildi juures veel pääsusilmasid.

Vot, kuhu me sattunud olime. Proovisin pildi suureks jätta, et näeks teksti lugeda ka.

Läksin juba auto juurde tagasi, kui järsku nägin rohetiiba:

Isane koiduliblikas lendas ka ringi, aga ta oli nii liikuv, et lootusetu oli teda tabada. Otsis vist jürilillede vahelt emaseid. Seevastu poseeris jürilillel üks emane naeriliblikas mulle lahkelt. Ma muidugi esimese ähmiga ajasin kõik sassi ja pidasin seda naeriliblikat emaseks koiduliblikaks. Nemad on küll ka üldiselt valged, aga alumine tiib on kena laigulise mustriga hoopis.

Selline tore reis oli. Veel kord suur tänu kallile vennale selle imelise kingituse eest!