Imeline laupäev

Kuna ma emadepäeval tööl olin ja pooltel lastel ka Tartus tegemisi,  leppisime oma peo kokku hoopis selleks laupäevaks.
Parasjagu, kui Kadi ja Karel tulid, hakkas ka vihma sadama ja, kuigi mul oli soov lastest looduses pilti teha, ei morjendanud see mind, sest vihma oli nii väga vaja. Pealegi, norrakas, kes on alati just vihma ennustuses väga täpne olnud, ei lubanud suurt midagi. Seega lootsin pärastpoole ikka välja jõuda. Ja kui veel mõelda neile sooja kevadvihma järgsetele lõhnadele...parim ju.
Ja nii oligi - paar tundi toas möllanud, Keiti tehtud salatit ja Kadi toodud kringlit nautinud, oli sadu (jee, sadas ikka täitsa korralikult!) läbi ja meie jalutamas.

 Peitusemäng:

 Suur lilleaed ümber väikese maja:

 Mängime, et ma olen palmipuu:

Pildistasin tilkuvat oksa, alles kodus leidsin ka ämbliku, seega tema peitusemäng oli teo omast edukam:

Harilik kadakkaer on üks mu suuri kevadisi lemmikuid. Hehee, see tuletas meelde, kuidas Keit neljapäeval koju tulles mind naeris, kui ma oma peenraid näidates umbes iga kolmanda lille juures kiitsin, et see on mu lemmik. :oD

 Baleriin:

Teeservas oli paar võimsakasvulist ja ilmselgelt teistest erinevat võilille. Mäletasin ja mainisin ka lastele, et neid ongi meil tegelikult palju liike. Kodus siis mõtlesin pisut lähemalt uurida ja selgus, et neid on lausa tublisti üle saja.

Ülasel ja ülasel (täpsemalt võsaülased siis) on ka vahe. Enamus on lõpuni valged, aga osad altküljelt päris roosad. Uhkeid rohelisi ja täidisõielisi ma meiekandis kohanud ei ole.

 Nende teeserva kollastega sain ka ükspäev uurides targemaks - ei ole (hilisemad)tõlkjad, on põldrõikad:

 Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis need on punase ristiku puhmad:

 Veel üks kadakkaeravälu:

Lastest  (eriti muidugi Karelist) tegin megapalju pilte, aga siia panen vaid mõned.
Põrkepalli kõrget lendu imetlemas:

 Jalutuskäigu eesmärk - lastepildi värskendamine.

Pärast sõime veel minu tehtud kausikooki ja melonit. Väikemehe maiustamisest tegin lausa 33 pilti, aga siia panen ainult 3 :oP

Oma peenardest sel päeval rohkem pilte teha ei jõudnudki, kui see kaunis drüüase õiemeri:

Miks siis ei jõudnud? Sest niikui Kadi ja Karel ära olid sõitnud, ajasime ka meie kaasaga autole hääled sisse ning põrutasime Jägala Linnamäe kanti hulkuma. Kaasa tahtis uut ritva ja nööri ning ahvenalante proovida ja mina fotojahti teha. Minnes küll jälle vihma sadas, aga lootsime, et lõpuks on ka norrakas oma ennustusega järjele saanud ja vihm vaibub peagi. Paraku oli norrakal tõeliselt vasaku-jala-päev ja sadu ei jäänud hetkekski järgi, vahepeal oli tugevam ja vahepeal vaiksem ainult. Seega pildistasin üliharva, ülikiiresti ja patuga pooleks. Vaatamata kaamera pidevale kilekotti peitu toppimisele oli ta välispind lõpuks ikka täitsa märg. Siiski tundus, et sisse midagi ei jõudnud.
Aga küll oli mõnus jõepaisu kallastel hulkuda ses soojas kevadvihmas keset uimastavat toomingalõhna ja rikkalikku linnulaulu. Saak on siin:

 Nii võimas toomingas:

 Punane pusurohi on ka mu suur lemmik:

Õhtuks Eurovisiooni kõrvale tegid lapsed köögiviljadippi, grillvorste ja šokolaadikooki. Lauluvõistlus ise mind küll ei huvitanud - kõlas mulle siin ainult selja tagant fototöötlusele taustaks. Seal on nii palju häirivat ja pettumustvalmistavat viimasel ajal, et olen täiesti käega löönud - mõttetu värk. Aga kõrval naljatlevad lapsed, isuäratavad söögid, jõe äärest korjatud mustsõstravõrsetest tee ja minu Photoshopi nime kandev "pimik" oli parim kooslus selle toreda päeva lõpetuseks.
No oli ju imeline päev!