4. päev. Poodlemine ja esimene rattasõit.
Hommikupoolikul sadas ja panime paika, et rattad laenutame õhtupoolikuks, sest siis lubas juba ilusat ilma. Mõtlesime, mida teha kuni koristaja tuba koristab ja otsustasime minna vaadata üle rattalaenutuse ning otsida Koidule kohe katki minevate asemele uusi sandaale.
Rattalaenutus kõrvalmajas tundus totaalselt kinni olevat ja telefonile ka ei vastatud.
Samuti oli suletud infolehel mainitud kõrvalasuv juuksuritöökoda.
Tegime alternatiivplaane, aga mõtlesime ka, et äkki on laupäeval kl 10.15 lihtsalt liiga vara ja otsustasime tagasiteel uuesti tulla.
Esimesena jäi aga ette prillipood. Uutest päikeseprillidest oli Koit rääkinud juba reisi alguses. Tundus küll naljakas olevat vihmaga päikeseprille osta, aga lõpuks selgus, et see oli ainuõige tegu - kui poest välja astusime, piilus korraks päike ja igasugused vihmad olidki selleks korraks täiesti otsas. :)
Jalutasime mööda kesklinna poetänavaid supermarketini, et sidrunivett osta. Siin-seal astusime poodi sisse ka. Koit sai sandaalid ja mina suvekleidi, aga mulle uut koduseelikut ei leidnud. Tundus, et siinkandis on kõigis poodides ainult kleidid, pluusid ja püksid. :oD
Paar pilti poodlemisest ka - Koit supermarketi singileti ääres ja minu nö "lõunamaa poosepilt" uues kleidis.
Tagasiteel saime rattalaenutaja ka kätte, jutud selgeks räägitud ja laenutamise kellaaja kokku lepitud.
Kuna plaanisime seekord uhke õhtusöömaaja teha, pidasime lõuna supermarketi käepäraste vahenditega ja siis keeras Koit jälle põõnama. Mina aga lipsasin jälle hulkuma. Seekord otsustasin keerata hotelli taha tänavatele, sihiks jalgpallistaadion. Imetlesin põnevaid umbrohtusid ja pisikeste pargipeenarde tilkkastmissüsteeme ning turnimisväljaku äärseid treeningujuhendeid.
Jälle üks taim, mille nime ma leidnud pole - meenutab meie härjasilma, aga on kollaseõieline ja, mis kõige suurem erinevus - puitunud vartega suur põõsas. Ehk Tii teab...
Ja Tii teadiski, et tegemist on kamja harfiõiega Euryops pectinatus. Aitäh!
Tänavanurgal, pargi servas oli mälestustahvel, kust ma aru sain ainult, et mingi vabrik vist on seal olnud. Järelikult on mingi tähtis tegelane see Vincke olnud, kui isegi tänav sama nime kandis (ja muide, ka see eelmises postituses mainitud linna uhkeim hotell kannab
Casa Vincke nime). Tegin tahvlist pilti, et siis kodus otsin.
Esimese raksuga leidsin Vincke nime isegi Eesti ajaloost (linki ei salvestanud ja nüüd enam ei leia), aga pikapeale jõudsin ka Enrique Vincke Wischmeyer nimeni, mis ongi selle tehase omaniku nimi. Kui ma nüüd nende otsitud lehtede järgi õigesti aru sain, siis oli ta üks piirkonna suurima korgitehase (
Palafrugellis 1900. aastal) loojatest-omanikest, aga kui see 1930. aastal ameeriklaste kätte läks (ma põhjust ei tea), asutas hakkaja mees
Palamóses uue tehase, mis tootis "paindlikke kummist torusid" ehk pidurivoolikuid ja muid varuosi autotööstusele. Mõlemad tehased on nüüdseks likvideeritud (korgitehas suleti 1970 ja siinne tehas kolis minema 1996) ja see oli kohalikele töölistele väga rängaks hoobiks, eks seepärast ka need muuseumid (korgitehases Palafrugellis) ja mälestustahvlid.
Endise tehasehoone krundile oli aga tehtud aktiivse puhkuse park ümbruskonna elanikele. Olen Tallinnas ka näinud mõningaid trenni-riistapuid parkides, aga nõutult pead süganud, sest pole aimugi, mismoodi neid kasutama peaks. Aga siin, palun väga, on isegi soojendus- ja järelvenitusharjutused kenasti üles joonistatud. Tõsi, kui ma nüüd lähemalt uurima hakkasin, siis trennipinkide juures ikkagi kasutusõpetust ei ole - võiks ju olla vähemasti inimese kuju peal, et näha, mismoodi seal olema peaks, siis ehk mõtleks kergemini ka liigutused välja.
Üks määramistvajav puu ka vahele.
Ja üks majaehitus pargi servas hakkas silma kummalise projektiga, kus mingi kaarjas sein tehakse otse akna keskele.
Ülalmainitud tilkkastmissüsteem, milliseid oli tõesti pisimaski pargipeenras. Ja paremal ka üks kohalik mesilinnuke õite kallal. Põõsas on...
hebe ehk puismailane.
Meie vesiheina meenutav umbrohi põld-varsapõlv. Ettevaatust selle koju tassimisega - ilus ju küll, aga tegelikult üsna invasiivne umbrohi. Ja lisaks veel kariloomadele ohtlikult mürgine. Selle taime nime teadis muidugi jälle Tii mulle öelda. Aitäh! Aga kui ma
tema kohta googeldama hakkasin, leidsin lisaks veel põneva ajaloolise menuka
raamatukangelase, kellest ma kuulnudki polnud. Huvitav, kas tema raamatuid on kuskil raamatukogudes saada? Ja mõelda, et see tegelane on olnud omakorda inspiratsiooniks Zorro, Batmani ja paljude teiste kangelaste loojatele. Põnev!
Väike pilk ka eesõuedesse:
Üks mimoosilistest:
Jalgpalliplatsil käis parajasti mingi lastemeeskondade võistlus, neid vooris ka ümbruskonnas ringi.
Platsi vastas oli ka meditsiinikeskus - pikas majas otsekui väikesed poekesed osakonnad riburadamisi. Üldse on sellistes mägisemate piirkondade väikelinnades rõhk pigem asja sisul kui välisel väljanägemisel, mulle tundub. Seda märkasin juba Itaaliaski käies, et pisikese tolmunud ruloo või võrega tänavale ulatuva uksakna taga on tihtipeale igavesti suur ja mahukas pood, mida ei oska aimatagi. Ei mingit välist glamuuri...sisust ma muidugi paljudel puhkudel tegelikult ei tea.
Aga ruumipuudust sel arstikeskusel vist ei ole. Selline suur tagahoov ja seisab täiesti tühjalt...
Liivakasti meenutav pargike jalgpalliväljaku kõrval:
Pargi servas posti otsas olid reeglid lemmikloomade kohta. Päris krõbedad trahvid!
Samas pargiservas oli ka ilusti tilkkastmissüsteemiga roosipeenar, kus aga pooled roosid täiesti või poolsurnud olid. Ega ei tea, kas ka seal möllas möödunud aastal liig hull põud või oli hoopis mingi ootamatu külmalaine talvel või...igatahes ei ole ka lõunapool see roosikasvatamine lust ja lillepidu.
Selline lainetav hekimüür. Eks ikka küpress vist.
Vahelduseks oli päris hea ka vanu häid koduseid umbrohtusid kohata - piimohakas:
Ühte pisikesse elurajooni kohvikusse astusin sisse, sest tuli tee ja saiakese isu. Muidugi selgus sees, et tädi ei mõistnud sõnakestki inglise keelt, isegi teed sain alles siis, kui taipasin "bläk tii" "te negroga" asendada. Infot koogitäidise magususastme kohta muidugi saada ei õnnestunudki, pidin ehku peale valima. Aga seal istuda ja kohalikke jälgides aega veeta oli tegelikult tore. Noored on kõikjal sarnased - lett kooke ja saiakesi täis, tema ostab ikka 3 kinderbuenot... Või siis naabrinaisest püsiklient - sõnakestki ma tema ja müüja juttudest aru ei saanud, aga ise külapood-kohviku müüja olles sain nende žestidest, hoiakutest ja naeruturtsatustest nii hästi aru, et võisin ka juttude sisu endale ette kujutada.
Tagasi hotelli poole suundusin taas rannajoont pidi, jalgu leotades, tallamassaaži tehes ja muidugi kivikesi imetledes.
Oma tuttaval muulil tegin pikema peatuse ning kirjutasin oma memuaare edasi. Lõpuks enam ei jaksanud ja läksin hotelli tagasi. Õnneks oli Koit just ärganud.
Tegime all väikese teejoomise (tuviga) ja siis läksimegi vastu oma esimesele rattaseiklusele.
Rattalaenutuse hinnad on seal sellised, nagu pildil näha. Kuigi hinnakirjast on 3 hores maha võetud, võeti meilt siiski 3 tunni hind, kui me just nii kauaks rattaid tahtsime ehk siis 20 eurot kahepeale. Ilmselt selle pärast, et veel polnud turismihooaeg alanud ja siis on iga laenutatud tund juba ettevõtjale suur asi.
Rattalaenutaja soovitas rohelist rattateed ja seda me otsima suundusimegi. Kuna see pidi algama staadioni tagant, tänasin õnne, et olin just ennist väikeseid tänavaid pidi sinna seigelnud - nii saime üsna rahulikult linnaliiklusega harjuda. Sellises väikelinnas on enamus teid ühesuunalised ja kui harjusid, et eesoleva keelatud suunanoole poolt tuleb tulevaid autosid jälgida, oli väga lihtne. Ahjaa, jalutusringi juures juba ununes mainimata, et sebrasid on siin ikka väga tihedalt ja kõigi juures antakse üliviisakalt jalakäijatele teed.
Mingis algusele üsna lähedases punktis ühe silla juures kahtlesime, kas rattatee läheb ikka siinpool silda edasi või peaks teisele poole suunduma, aga silla juures seisnud neiukesed arvasid, et ikka siinpool võiks jätkata. Pärast muidugi selgus, et ega neil õigus ei olnud, aga tänu sellele jõudsime väikeseid põlluvaheteid pidi püha Joani kirikule nii lähedale, et põikasime ka seda vaatama.
Kui seda noorte rularambi pilti suuremaks klikkida, siis selle värvilaiguse valge kaubiku esiklaasi juurest otse üles vaadates selle kõnealuse kiriku leiabki.
Santa Eugènia de Vila-romà ehk Sant Joani kirik on siis see eelmises postituses mainitud kirikule kuuluv pühakoda (kui kesklinnas asuv Santa Maria del Mar kirik on linna poolt meremeestele ehitatud ja kuulub linnale), mis on ise küll 18. sajandil ehitatud, aga juba 10. sajandi alguse kiriku koha peale ja ammustel aegadel oli just see piirkond Palamóse linna südameks.
Ma pean siinkohal tunnistama, et me kumbki ei ole eriti suured kirikutesse sisse trügijad ja sel reisil ei käinud me kohe mitte üheski kirikus sees. Aga kirikuaeda kiikasin küll:
Väikeseid tänavaid pidi sai kenasti peale kiriku juurde põikamist õige jalgrattatee peale tagasi ka.
Juba üsna staadioni juures olid mulle tegelikult silma hakanud ühed hästi suurt kasvu puud, aga siis oli hea hoog sees ja pildistasin üht sellist hoopis natuke hiljem. Ja vilju õnnestus mul alles järgmisel päeval botaanikaaias kohata. Pikalt juurdlesin, mis puu see olla võib, aga isegi koduski ei tulnud midagi tarka pähe. Alles siis, kui Tii mulle vastuse välja pakkus, taipasin, et õige küll, ka sellise nimega puu on maailmas olemas ja isegi meie Selverites saunavihana müügil. No ei tulnud üldse meelde kaaluda, kas tegemist võib olla eukalüptiga. Aga teda
googeldades sai jälle nii palju põnevat teada. Näiteks seda, et tegemist on maailma kõige kiiremini kasvava puuga (
3-aastaselt on ta juba 10 meetri kõrgune) ja tänu lehti katvatele õlinäärmetele on eukalüptimetsad äärmiselt tuleohtlikud, aga samas on puu kohastunud söestunud koore alt uinuvatest pungadest uusi võrseid kasvatama. Ja et muidu sama õlirikkuse pärast loomadele mittemeeldivad lehed on koaalade põhitoiduks ja selle tulemusel on nende karv tugevalt eukalüptilõhnaline ja kaitseb hästi kahjurite ning kiskjate eest. No kas pole põnev?
Kogu puu koor lipendab niimoodi ribadena:
Sellised viljakuprad, kus on palju 1 mm pikkusi seemneid, mis idanevad väga kiiresti (4-20 päevaga):
Sealt kaugelt alt me tulime. Aga kuidagi kummalised mäed olid seal - see ülesminek polnud üldse vaevaline, ümbrust vaadates ei pannud õieti tähelegi kui juba üleval olid.
Väimehele meelituseks üks pilt - võiks öelda, et linna ümbrus lausa kubises suurtest kämpingualadest. Aga kui sinna lähete, siis paluks meid ka kaasa võtta, sest nii palju jäi meil veel nägemata... :oD
Ühes künkaservas jäi silma üks armas väike lilleke. Kahjuks tuli pilt natuke vilets, fookus sattus tagumise väikese õie peale, seega ma eriti ei usu, et keegi mulle ta ära määrata suudaks, aga mine tea...
Tii arvates võib tegu olla mingi tooneliiliaga (Asphodelus). Kui ma nüüd seda ise edasi uurisin natuke, siis tõenäoliselt on see nn sibulalehine tooneliilia ehk Asphodelus fistulosus.
Kui olime mõnusa ringiga oma ujumiskoha juurde jõudnud, avaldasin soovi ikkagi selle veskimäe otsa minna, mille jalamil rohealal me mureleid sõime. Koit olevat omaette imestanud, et ma juba kiriku juurest kohe sinna ei läinud, sest see oli ju kohe seal kõrval (vaata uuesti seda rularambi pilti, see suur küngas pildi keskel, kirikust paremal). Aga ma ju tahtsin ikka rohkem näha ja kaugemale minna, kui rattad juba all, mitte kohe tagasi keerata. Noh, oli kuidas oli, aga sinna me nüüd kaardi abil suundusime ja kohale ka jõudsime, ehkki üks väike tänavajupp kaardil osutus hoopis trepiks, aga siin on jalgratta eelis auto ees kohe selge. ;)
Künka otsas vaadet nautimas käisime kordamööda, sest ülemise kortermaja nurga juurest viis üles veel üks trepiastmeline rada ja pidasime paremaks sealt rattaid enam üles mitte tassida. Õnneks oli seal ka pink, kus istuda ja kaaslast oodata.
Endine veski oli kodusõja ajal kaitserajatiseks ümber ehitatud. Aga vaade oli sealt tõesti suurepärane peaaegu igas suunas, tasus üles rühkida.
Kellele meeldib end piltidele "positsioneerida", siis see pisut kõrgem valge-sinine hoone kahest kõrghoonest paremal on meie hotelli tagumine külg.
Kui pilk kauguste haaramisest ära väsis, sai jalgade ette ka uudistada. Kukeharju kasvatan ma oma kiviktaimlaski nii palju erinevaid, et tema perekonna äratundmine mul probleemi ei tekitanud, samas liiki küll öelda ei oska, sest neid on tõesti lugematul arvul.
See putkeline aga võttis esimese hooga pead sügama. Nojah, oleks mul korralik köögiviljaaed, siis ma võib-olla oleks millalgi ka fenkooli kasvatamist proovinud ja oleks rutem taibanud.
Tuhisesime teisi tänavaid pidi mäest alla, viisime rattad tagasi ja lõime end hotellis "lille", et taaskord Orzo lemmikrestorani minna, sest mul jäi ju teine magustoit kripeldama, kuskil tuli niikuinii süüa ja tahtsime omanikule ka näidata, kuiväga meile ikkagi pakutu maitses.
Me ei pidanud oma plaani kahetsema. Õhtusöök oli üle mõistuse hea.
Eelroaks võttis Koit juba proovitud vahemere rannakarbid, mina röstitud rohelised aedviljad romanesco kastmega,
pearoaks Koit merikuradi (monkfish)
(panen siia võrdluseks ka selle ülimaitsva kala töötlemata portree eelmise päeva turuletipiltidest)
ja mina veiseliha maguskartuli püreega,
magusaks Koit kodujuustukreemi ja meega jäätise,
mina katalaani kreemi.
Mmmmm! See kõik oli lihtsalt oivaline ja pärast tundus, et ega me enam nädal aega süüa ei jaksa.
Suuur-suur tänu, Maria! Ja muidugi veel kord tänu Orzole, kes meile seda mõnusat restorani tutvustas!
Lonkisime õige aeglaselt tagasi hotelli ja vajusime mõnusalt väsinult voodisse.
Nagu ikka, leiab ka selle päeva kõik pildid
siit.
