Aiatöid oleks muidugi veel teha, samas on kõik olulisem tehtud ja aega küll seda nipet-näpet veel nokitseda ja nii läksingi täna hoopis kaasaga matkama. Marssisime poolteise tunniga 6 kilomeetrit, aga suurem osa sellest oli korralik takistusrada põlvini kulus, kassitapuväätides ja oksarägastikes. Aga tore oli.
Seekord hoopis enne jalutuskäiku mõned oma aia pildid.
Vasakul pildil on kolhise luuderohi, mis tänavu otsustas aialauale ronida. Eks talv teeb pügamistöö ära, kui teeb. Paremal pildil aga mu kevadel Sorrentost toodud (oksakesest) luuderohi. Kolhise ta vist ikka ei ole, lehed on liiga õhukesed, aga tavaline väikeseleheline ka mitte. Eks näis, mis tast kevadeks saab. Igaks juhuks näpistasin ladva tuppa, aga kas ma sellele juured ka alla saan, on omaette küsimus, kevadise oksagagi oli tükk tegemist.
Raudürt ei taha veel sugugi alla anda:
Margaretasid ikka leidub läbi aasta maadligi õitsemas. See aga on tugeva ja pika varrega, nagu päris suvel kohe:
Nüüd aga jalutama.
Pisut kännuseeni:
Selle maja katust ma ikka imetlen. Ja aiapostid on ka kenasti sobivad:
Sarapikus:
Meiekandi suurim kivi:
Onnike laternaga:
Samblamütsiga kivike:
Päike!
Hiina rahvameditsiinis hinnatud läikvaabik:
Tere tulemast!
Mälestusmärk Sassile? (Selle paadiga see õnnetu mees kunagi tormis ümber läks)
Rikkalikult värsket punet:
Ilusat sügise jätku kõigile!
