Ida-Harjumaa Invaühingu suur suvereis Kihnu saarele, I osa

Ida-Harjumaa Invaühing korraldab igal suvel oma liikmetele suure 3-päevase reisi kuhugi kaunisse Eestimaa nurka. Seekord oli meie sihtkohaks pisike Kihnu saar, aga sinna jõudsime alles esimese reisipäeva õhtuks, sest teel oli vaja läbi uurida mitmed põnevad vaatamisväärsused.

Seekord läksin meie perest reisile kahjuks üksi, sest Koit saabus just eelneval ööl teiselt reisilt (Londonisse) ja tal ei olnud jaksu kohe jälle teele tormata. 

Kui lõpuks kõik reisilised Kuusalust, Kiiust, Kehrast, Alaverest ja veel mõnest pisemast vahepunktist Viktori bussile olid korjatud, sõitsime veel õige natuke maad edasi ja tegime esimese peatuse juba Kuimetsa karstiala parklas, et hommikupiknik ära pidada. Kuna Eesti kõige ulatuslikum karstikoobastik algas kohe parkla kõrvalt, õnnestus mõned neist Iida urgetest ka kiiresti üle vaadata. Nii ägedad ja hoopis teistsugused koopad kui meil siin Kostiveres. Eriti meeldis mulle, et koobaste juurest heina maha niites oli sealseid sõnajalgu hoolega säästetud ja lõpptulemus oli imeilus. Rahvapärimuste kohaselt elasid seal ennevanasti Iida-nimelised hirmuäratavad loomad või vähemasti tondid ja vaimud. Igatahes tuleb sinna ükskord spetsiaalselt kohale minna, et jõuaks kogu matkaraja läbi käia. 

Kõige suurem koobas kannab Kõlakoja nime. 

Koopa esiservast rippusid alla armsad metsmaasikaliaanid:

Koopa seest võis leida tavapärasest (lillepottide nuhtlusena tuntud helviksamblast) erinevat heviksammalt, mis minu arvates peaks olema kooniku perekonna esindaja. Kui neid pakse lapikuid lehti lähemalt vaadata, on näha, et iga leht on kaetud võrkja mustriga. Lahe!

Aga selle lehekese puhul ma nüüd päris kindel ei ole, et see ikka põisjala perekonna esindaja on. Võib-olla on lihtsalt ümbruses vohavate suurte sõnajalgade beebi.

Kõlakoja koopast ka üks inimfiguuriga pilt, et saaks suurusest aimu.

Karstitunnel:

Järgmine peatus oli meil Kullamaal (sest algselt plaanis olnud Koluvere lossi aeda meid ei lubatud). Giidiks oli meile Kullamaa kultuurimaja juhataja Loit Lepalaan, kes rääkis väga muhedalt mõned toredad lood Kullamaa vakuraamatus asuvast vanimast eestikeelsest käsikirjast, kohalikust kirikust, seal puhkavatest ülikutest (kirikusse on maetud lausa Koluvere mõisas õnnetult verehüübimatusse surnud Württembergi printsess) ja muidugi ka Rudolf Tobiasest, kes on kirikaeda toodud ja kelle auks on kirikus suur 4 tahiga küünal (me kontrollisime tahtide arvu küünitades üle, ehkki küünal oli väga kõrge), mida põletatakse 2 korda aastas - tema sünni- ja surmapäeval. Kirjade järgi peaks küünal vastu pidama 100 aastat. Kahjuks suutsin mina maha magada selle, kas giid rääkis meile ka kirikaias asuvast Eesti vanimast dateeritud rõngasristist ja kus see täpselt asus. Igatahes on see paigaldatud sinna maetud ettevõtliku talupoja Sitakoti Matsi auks. 

Kuid esimese asjana peale bussist väljumist suundus enamus rahvast hoopis üle tee asuvasse kultuurimajja, sest ekskursioonidel on alati 2 ülitähtsat tegevust - söömine ja pissimine. :D

Kultuurimajja viskasimegi kahjuks vaid põgusa pilgu, sest tegelikult olid sealsetel seintel väga põhjalikud infotahvlid piirkonna kultuuriloo ja nimekate isikute kohta, mida oleks võinud tunde tudeerida. 

Printsessi haud on selles raudses aiakeses kohe kantsli all:

Vaid saledatele pastoritele sobiv kantsel pärineb aastast 1626:

Kui ma koopas asuva sõnajalakese puhul väga kindel ei olnud, siis siin kirikaia müüris kasvavad küll haprad põisjalad:

Järgmiseks viis tee meid lõunasöögile Koonga koolis. Menüüs olid väga maitsev hakklihasupp ja kohupiimakreem kisselliga. Just sellised mahedamaitselised, nagu koolis-lasteaias olema peavad ja nagu mulle (ikkagi 19 aastat lasteaia ja kooli kokk olnud, eksju!) maitsevad. Kool ja kooliümbrus olid ka ägedad. Eriti lahe oli koolimaja kõrval asuv korralik kelgumägi (tundus küll, et see suur kuhi on vaid selleks otstarbeks kokku lükatud). Aga praeguseks peaaegu 105-aastase kooli ajalooga saate tutvuda siin. 

Põhikooliga samas majas asub ka lasteaed ja ühiselt kantaksegi nime "Koonga kool".

Arvatava kelgumäe põhinõlva isegi niidetakse:

Väike õuesõppe nurk:

Siit edasi oli vaid väike maa sõita, sest järgmiseks sihtpunktiks oli meile Liblikamaja Kiisamaal. Hästi tore koht, kus sai imetleda mõningaid väikeloomi, jutukaid papagoisid, värvikaid tiigikalu, peaaegu märkamatuid raagritsikaid ja muidugi hulgaliselt suuri ja uhkeid liblikaid. Kui muidu on neil esmaspäeviti koristuspäev, siis tuldi heal meelel meile vastu ning avati kogu kompleks meie külastuse ajaks. Isegi jäätist ja kohvi sai kohvikust. 

Küülikud - ühele meeldis hirmsasti auku kaevata, aga arvan, et see tellistega vooderdatud auk pole siiski tema tehtud. ;)

Koopaoravad (samad, kes on multikas Chip ja Dale) olid pisut häbelikud ja pugesid ruttu pesakasti peitu. Märgata jõudsin, pildile püüda enam mitte. :D

Merisead hoidsid ka sest suurest rahvamassist kaugemale:

Noorperenaine Kärt tutvustas alguses kogu nende pere 7-aastast ettevõtmist ja jagas meid 3 gruppi, sest ruumide korraga külastamiseks oli meid liiga palju (57).

Papagoid:

See tore roosa-hallikirju papagoi tervitas meid õrnahäälse "Tšau"-ga ja esines ning edvistas kõige rohkem. 

Üks kilpkonn oli ka toanurgas vanni võtmas, aga teda lähemalt ei esitletudki (või mina ei pannud tähele):

Suhkru-liugurpossumid on pimeduselembesed loomad ja peitusid praegu oma pesas. Aga perenaine võttis selle "varruka" välja ja lasi meil neid ka piiluda. Kogu seda protsessi saatis vahva podisemine. Plaanis on teha neile pime spetsiaalse (infrapuna?) valgustusega ruum, et külastajad saaksid neid ka tegutsemas näha.

India raagritsikaid oli klaaskastis perenaise sõnul umbes 30, mina leidsin üles vist 13. Esimese hooga ei osanud neid üldse märgata, olid vaid mingid oksaraod.

Ja siis edasi juba liblikasaali:

Kollektsiooni suurimad olid ööliblikad, kelle siruulatus oli 20cm, kahjuks sai neid pildistada ainult läbi võrgu:

Oma eluringi lõpetanud liblikatest oli noorperenaine teinud toredaid meeneid, samuti oli müügil liblikateemalisi ehteid, aknakleepse ja muid esemeid. 

Ja õuel tiigis oli palju-palju värvilisi kalu:

Siin uuritakse, kus on meie järgmine sihtpunkt...

... ja see oli Tõstamaa. Aga kahjuks oli meil aega/luba ainult põgusalt mõisa väljastpoolt ja ukselt piiluda. Väga-väga tahaks seestpoolt ka uurida, seega peab teinekord tagasi minema. Miks mitte siduda seda ka Varemurru kandi külastamisega - veetsin seal ju enamuse oma lapsepõlvesuvedest, olles lõpuks lausa Varemurru Pioneerilaagri veteran. :)

Tõstamaa mõisas on alates 1921. aastast mõisakool, aga suvekuudel on ta ka külalistele avatud. Mõisa ajaloo ja valitsejate kohta saate lugeda siit. Aga mulle väga meeldis, et seinal oleval kaardil olid ära toodud ka kõik hävinenud hoonete asukohad. 

No nii põnev ja eriline on ju juba see paraadtrepp, mis ukseavast paistis:

Salaja läbi otsaakna sisse piilutud pilt:

Vahepeal andis minu telefon alla ja sai (ootamatult, ma polnud üldse olukorda jälginud) täiesti tühjaks. Laadida sain alles laeva peal, seega laevale minekust on vaid mõned pildid suurest kaamerast.

Oma ilusa kollase reisibussi jätsime Munalaiu sadamasse ootele, kaasa tulid vaid 2 väikebussi - ühes need reisilised, kel ronimine eriti raske ja teises pisipõnniga pere. Seega ükskord ometi sai ka meie tubli bussijuht Viktor end reisi ajal natuke lõdvaks lasta ja nautida. :)

Rauli buss sai maast laeni meie kohvreid-kotte täis, et laeval liikumine mugavam oleks.

Sealt ta tuleb - "Kihnu Virve":

Laevas õnnestus esimest korda maitsta heledat mahlakat Kihnu leiba (selle koostises on ka kartulit!) marineeritud kiludega. Mõnus oli!

Kuna laevatee läks madalike pärast sinka-vonka kaarega ümber Manialiu (Manija), õnnestus suure kaamera abil ka sinna põgusalt peale piiluda.

Taustal paremal asub Kihnu, aga meie pöörasime esmalt ümber selle maanina hoopis vaskule:

Sorgu saar punastest tellistest tuletorniga. Saar on asustamata ja lindude kaitseala, nagu enamik siinsetest rohkearvulistest väikestest laidudest.

Ja juba terendabki silmapiiril Kihnu:

Oh seda rõõmu, kui lõpuks jälle telefon töökorras oli. Aga väljas oli väga külm tuul, seega kannatas vaid põgusalt kergeid pildistamistiire teha ja siis ruttu jälle sisse sooja. 

Laeval oli vastas 2 veoautot ja nende juures ootas meid tore Kihnu kördis giid Liina. 

Autodesse ronimisega läks meil ilmselt tavapärasest natuke kauem aega, aga kõik olid väga vaprad ja elevust oli palju.

Saare parim liiklusvahend (isegi suure grupiga) on jalgratas ja neid siin jagus pea' igale nurgale metsikutes kogustes.

Ja saabusimegi oma järgneva kahe öö kodusse  - Linaküla rannakämpingusse.

Sellised toredad majakesed:

Väga maitsev õhtusöök - tatrapada külma kastmega:

Pärast õhtusööki tegin väikese tiiru randa ka. Selliseid taaratünne oli saarel kõikjal, aga sellest teemast räägin hiljem pikemalt, sest saare prügimajandusega tutvumine oli ka üks meie reisi peamistest eesmärkidest.

Rannaala algas väga laia liivase luitekadastikuga, aga selgus, et päris veepiir ja merepõhi ise olid hoopis kivised.

Rand-ogaputk on siinsete randade olulisim kaitsealune taim.

Meie Põhja-Eesti happelise pinnasega randadest ei leia naljalt ka seda Lääne-Eesti randades levinud taime - merikapsast.

Veel oli siin võrreldes kodurannaga naljakas see, et pealtnäha kuivadel ja väga päikeselistel liivaluidetel kasvasid kiviimarad. 

Ka rand-teeleht, mis kodus ainult veepiiril hakkama saab, kasvas edukalt (küll pisut kiduramana) merest kaugel keset liivaluiteid. Ilmselt on luidete aluspind siiski pigem savikas ja hoiab rohkem niiskust kui meie veeristest ja liivast koosnev kõrbepinnas. Niiet siinne rannaloodus oli mitmes mõttes küll kodune, samas siiski väga palju erinev. 

Pika reisipäeva õhtu lõpetasid soovijad saunamõnusid nautides. Tore koht!