Viimane reisipäev 11. oktoober. Peamiselt merel. Ja ärasõiduhommik 12. oktoober.
Meie reisi viimane päev oli jäetud igaühele omatahtsi ringi käimiseks - et saaks veel kripeldama jäänud teemad võimalusel lõpetada, kodustele suveniire varuda ja lihtsalt mõnuleda.
Meie alustasime hommikul kohe õhtul soovitatud jaanikaunade korjamisega.
Jaanikaunapuust olen lubanud juba mitmes postituses edaspidi kirjutada. Nüüd siis on see hetk käes.
Jaanikaunapuu ehk jaanileivapuu, Ceratonia siliqua, mida nimetatakse ka kaarobipuuks, on Araabiast pärit kaunviljaline puu, mis praeguseks kasvab peaaegu kõikjal Vahemere ääres ja mujalgi, kus kliima lubab. Meie giid nimetas seda Kreeka šokolaadiks, ehkki suurim kaarobitootja on hetkel hoopis Hispaania. Tegemist on ülimalt kasuliku šokolaadi (kakao) asendajaga, mis on peaaegu rasvavaba, ei sisalda kofeiini ega muid sõltuvust tekitavaid aineid, allergeene jne. Kaunu võib järada otse puult korjates (soovitavalt siiski enne üle pesta) või ka jahvatada ja siis seda jahu kasutada nii jookides kui kookides. Paar retsepti leiate näiteks siit ja samast saab seda kasulikku magusat pulbrit endale ka osta. Tegin siia postituse kirjutamise kõrvale just ka ise kuuma piimaga jooki - päris kakao ta just pole, pisut harjumatu maitsega, aga üsna meeldiv õhtune rüübe.
Kaunas sisalduvad ümar-lapikud seemned on ülikõvad ja neid hamba alla panna ei tasu, kui just hambaarstile raha kinkida ei soovi, küll aga soovitatakse neid röstida ja jahvatada nagu kohviube. Seemned on põnevad aga ka muul moel. Nimelt on nad kõik enam-vähem sama kaaluga (0,18-0,2g) ja selle omaduse pärast on neid omal ajal kasutatud kaaluvihtidena. Mida siis nii väikese kaaluga kaalutakse? Loomulikult kulda ja vääriskive ja ka selle tuntud kaaluühiku nimetus "karaat" on tuletatud just selle taime nimest. Vot siis!
Leidsime suveniiripoe müüja poolt mainitud jaanikaunapuud just sealt majadetaguselt rämpsu täis tühermaalt, millest läbi astusin ka oma esimesel seiklemispäeval oliivipõllule sisenedes. Aga ei osanud siis selliseid puid sugugi tähele panna.
Kuna tegemist oli rämpsu täis maaga, siis mahapudenenud kaunu korjama ei hakanud (ehkki puualune oli neist lausa pruun), ka puu otsas oli neid veel piisavalt.
Parasjagu saaki kotti varutud, suundus "põllumeeste" paar edasi otse koduranda veemõnusid nautima. Nagu olen maininud, siis mingid rannas vedelejad me pole, käisime ujumas ära (kordamööda tuli rannaribale jäetud kompsudel ka pilk peal hoida, aga õnneks oli rand üsna hommikuselt tühi) ja lonkisime koju tagasi.
Siis proovisime ikka puhkajaid ka mängida ja vedelesime natuke basseini ääres (nö oma toa rõdul). Kohustuslik suvitajapilt sai ka ära tehtud ;). Käisin ka basseinis ujumas, sest muidu kuumas päikeses olla lihtsalt ei suutnud.
Kell 11 suundusime sadamasse ja käisime snorgeldamise ja ujumisega laevasõidul, mida korraldas Zorbas cruises. Neil on 2 sellist laevukest, mis paistab selle piraadilaeva pildi vasakus servas.
Tegime endist selfi ka, aga poleks vaja olnudki, sest alusel oli ka üks kohalik kaameraga härra ja aina pildistas uusi pardale tulnud kliente.
Proovisin ka maski ja toru, aga need polnud just parimad ja tekkis paanika, seega eelistasin pigem niisama ujumist. Kalu sedasi muidugi eriti hästi ei näinud, aga natuke ikka. Neid ju meelitati rahvale ligi saiaviile merre loopides. Koit sattus olema ühele reisijuhile sümpaatne ja tema sai ühe parema toru ning snorgeldas kaua ja mõnuga. Mina hüppasin küll ka paar korda sisse, aga rohkem nautisin pardalt teiste hullamist. Väga paljud pered olid nii vilunud sellistel reisidel käijad, et väikesed lapsedki hüppasid kohe, kui parras avati ja luba kätte anti, hops vette ja kukkusid snorgeldama.
Varsti kutsuti kõik pardale tagasi ja sõitsime edasi, trollisime ka natuke kahe tamiiliga, aga kalu otsa ei hakanud. Trollimine on lantide paadi järel vedamine. Meie reisijuht võttis algul pingi alt ühe tamiiliketta ja keris selle vajalikus pikkuses lahti, andis siis selle ühe turisti kätte ja võttis teise. Mingi hetk andis selle teise Koidu kätte ja vahepeal sain ka mina seda natuke proovida. Nii võiks mina ka landiga kala püüda - kui punktist A punkti B liikudes möödaminnes ka kaladele võimalus antakse - niisama kuskil istuda ja loopida ja loopida ja loopida mul küll kannatust ei jagu. :D
Varsti jõudsime teise laheserva ja jäime lahele ankrusse. Sai ujuda kaldale, Saradari rannale ja koopasse. Kõrval oli ka üks madal valge kaljueend. Et kere oli eelmisest ujumisest veel jahe, läksime sinna eendile end natukeseks soojendama. Koobas oli väike ja armas. Aga keres oli külm sees ja kiirustasime pigem tagasi. Kui laeva tagasi saime ja kuivad püksid jalga, hakkas kohe soe.
Et meil veekindlaid kaameraid ei olnud, siis koopa juures käimisest pilte ei ole, on ainult laevalt koopa suunas tehtud pildid:
Viimaseid ujujaid oodates märkas laevamees, et kõrval seisvalt paadilt oli tühi joogitops vette lennanud. Kiire vile ja käeviibe ja paadist ujus noormees oma topsile järele. Armas. Seda rääkis meile giid juba ükspäev, et kreeklased on uhked oma puhta mere üle ja hoolitsevad selle eest. Üldiselt on ka loodus enam-vähem puhas, aga hoonete ümbruses on palju rämpsu ja risu. Eriti muidugi linnades.
Kui olime pardale roninud ja parasjagu riiete vahetamisega sahmerdasime, oli juba fotograaf ka oma pildid valmis saanud ja küsis sellise kolmese komplekti eest 10 eurot. Eks muidugi maksime ja tegelikult tore, et üks neist oli selline postkaardi moodi mälestus - polnudki enam vaja eraldi postkaarte ostma hakata.
Kui fotograaf oli kõik pildid laiali jaganud, hüppas ta vette ja ujus kaldale. Tundus, et elab kuskil läheduses ja läks koju lõunale, sest meie tagasijõudmise järel õige pea pidi laevuke minema juba uuele tiirule.
Paadireisilt tulles läksime jälle ühte rannarestosse sööma, sest hotelli lõuna oli läbi. Mina sõin sibulasuppi ja ülimaitsvat juustuga küüslaugusaia, Koit sõi pitsat. Kakao oli muidugi ülikallis, aga mõlemal oli peale seda jahutavat elamust sooja kakao isu. Hotellis seda kahjuks ei pakutud.
Restorani kaldareelingust üle piiludes nägi alati ka kalu. Eks nad teadsid, et vahel viskavad külalised neile ka saiatükke ja olid hõlptoidu järele stardivalmis nagu kohvikuvarblased:
