Alustasin

Mina enam ei suutnud ja hakkasin täna aiatöödega pihta. Ilm oli pilves ja kraadide poolest mitte just väga soe (unustasin vaatamata, kui palju täpselt oli), aga tuulevaikus tegi olemise megamõnusaks. Riisusin mitusada ruutmeetrit okkaid ja oksi ja muud sodi ära. Enamus sai põletatud ka. Ja peenardest kraamisin suuremad vanad pealsed ära ning päästsin mõned tegelased adruteki alt välja. Varjutavad kuuseoksad jäid hetkel veel kohale, maa on kohati ikka veel liiga külmunud. Aga milline mõnus väsimus oli kontides, kui peale 4-5-tunnist müttamist tuppa tulin. :o) Hea, et õhtul sai veel trennis käidud ja lihased üle venitatud ka, siis ei jää ehk homseks väga haigeks. Algul tundus küll, et mis ma sinna trenni lähen, kui ei jaksa kättki tõsta, aga tean juba, et liigutama hakates läheb asi kohe palju paremaks ja lõpuks oled hoopis vähem väsinud, kui enne treeningut. Ja nii oli ka täna.
Päikest meile eriti ei näidata, üksikud hetked satuvad ka nagu kiuste just minu tööpäevadele. Aga tundub, et vihma ka eriti ei lubata. Arvestades, et lumesulamisvett ka pole, on meie liivasel maal karta põuast kevadet. Hetkel on veel küll olukord normaalne, nagu ütlesin, on kohati pinnas sulamata. 
Esmaspäeval tuppa toodud kaseokstel olid pungad juba kohe rohelised ja tänaseks juba kleepuvad ning kohe-kohe avanemas. Kasemahl meil veel ei jookse, vahtramahl aga küll. Ja minu arust on kaktusedki hakanud vähehaaval juba paksust koguma.
Ühtegi seemet ma veel külvanud pole, ehk saan esmaspäeval mahti ka sellega tegeleda. Esmalt peab muidugi üle vaatama, mida mul üldse on ja kas millegagi on ka kiire juba. Üht-teist olen poekäikudel korvi pistnud küll.
Kui nüüd vahepealsetest tegemistest veel rääkida, siis esmaspäeval sai hommikusele pidulauale kilutorti tehtud. Väga mõnus oli. Leiburi rukkiröst sai vahele kreemi isesoolatud vürtsikiludest, toorjuustust, mugulsibulast, keedumunast ja hapukoorest. Pealt katsin ka sama kreemiga ja hommikul siis veel keedumuna-koore-majoneesiseguga.

Õhtusele lauale tegime kartulisalatit lihaga, osale lisasime ka peeti, ja magusaks tegin naapoleoni torti, aga see läks küll pisut nässu. Õnneks maitses ikka hea.

Ja vahepeal sai jalutamas käidud. Kevadveed sookuivenduse kraavis vulavad veel täie hooga, mõnes vaiksemas kohas on veel jäägi kraavipõhjas kumamas. Aga lund enam küll praktiliselt ei olegi. Mõni üksik kuhjajäänusekene siin-seal.
Viimane jää sadamas, püsib tänu poidele:

 Pilliroog on jää poolt niidetud:

 Ja sipelgad on ka juba mõnes elamises ärganud:

 Saime metsas ka sõpradega kokku:

Fotojaht: Eestlane

Minu arust ei tea Kivirähust keegi paremini, milline on tõeline eestlane (ja tema suhe rahaga). Tulge vaadake-kuulake. Esietendusel on kahjuks minu asemel dublant (kuu lõpus ei saa kuidagi töölt vabaks küsida), aga naistepäeva nädalavahetusel Viljandis õpetajate teatrifestivalil "Sillad" olen küll ise ka kohal.
Plakat tuli mul ka poolkogemata üsna rahvusvärviline välja, aga naelutasin liiga kõrgele poeseinale ja ei saanud ise enam kuidagi sirget pilti:

Aga eks igaühel ole oma nägemus tõelisest eestlasest.
Photohunt theme is estonian.

Kas tõesti kevad veebruari keskel?

Banaanikoortest

Delfi naistekast:

Banaanikoored lendavad tavaliselt esimese asjana prügikasti, kuid nüüd pea hoogu, loe see lugu läbi ja sa vaatad banaanikoori edaspidi hoopis teistsuguse pilguga!

1. Hõõru banaanikoorega kingad läikima ning pühi üleliigne sodi seejärel pehme lapiga maha.
2. Lisa banaanikoore tükk küpsetamise ajal lihale, et liha jääks pehme ja mahlane.
3. Pane banaanikoore tükikesed roosivaasi, et lilled saaksid sealt kaltsiumit ja magneesiumi ning püsiksid kauem värskena.
4. Sügelevat kohta või putukahammustust banaanikoorega hõõrudes sügelus kaob.
5. Pühi potilillede lehtedelt tolm maha ja tõmba siis banaanikoore sisemise küljega lehtedest üle — lilled näevad kauem värsked ja säravad välja.
6. Purusta banaanikoor, sega vähese veega ning poleeri seguga lauahõbedat.
7. Mata banaanikoored aeda peenarde vahele, et putukaid peletada.
8. Poleeri nahktooted banaanikoore sisuga läikima ja pühi ülejäägid pehme riidega ära.
9. Valgenda hambaid — hõõru hammastele, lase kaks minutit mõjuda ja pese maha.
10. Banaanikoore sisu aitab ka haavadel ja sinikatel kiiremini paraneda.
11. Väeta tomateid — pane koor ümber tomatitaime, et taim saaks sellest terve kasvuperioodi vältel endale vajalikke toitaineid imeda.
12. Kui tahad näiteks lapsele liblikaid ja linnukesi näidata, pane õue üks banaanikoor ja vaata, kuidas kõiksugu tegelased kohale lendavad. Pead muidugi ettevaatlik olema, et herilased ja mesilased, kes samuti selle asja vastu huvi tunnevad, teid nõelama ei tule.
13. Kleebi tükk banaanikoort soolatüükale, jäta terveks ööks ja vaheta hommikul välja. Jätka seda nädala jooksul või kuni tüügas on kadunud.
14. Kui pind on liiga sügavale naha sisse läinud, kleebi sellele kohale tükk banaanikoort, jäta natukeseks mõjuma ning seejärel on pindu märksa kergem kätte saada.
15. Komposteeri — banaanikoored lagunevad kiiresti ning annavad kompostile juurde palju väärtuslikke toitaineid.
Allikas: iVillage

Head sõbrapäeva!

Isetegija veebruaritöö

Veebruari märksõnad:  

Vapustavalt villane
Vahutavalt pitsiline
Võidukalt sportlik
Võrratult sinine
Veiniselt vindine

andsid parasjagu peamurdmist. Eriti muidugi see, et kuidas peaks sportlik ja vindine kokku sobima...
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga vist välja mõtlesin.
Niisiis tegin alt-naabrinaisele sünnipäevaks (tuleb sel pühapäeval) klaaskruusidele vapustavalt villased ümbrised. Et pitsiline kude väheseks ei jääks, lisasin veel heegeldatud puuvillase pitsivahurea. No ja see oma roosa värvusega oli vajalik ka selleks, et minu jaoks muidu suhteliselt mõttetu sinine värv võrratuks muutuks. Muide, ma käisin spetsiaalselt selle projekti pärast omale turult sinistes toonides lõnga ostmas, mul ikka puha roosad-pruunid ja muud looduslähedasemad toonid.
Nii, ja kui me nüüd kahekesi sellele hõõgveinile päkad silma teeme, on sportliku võistluse võitja (ehk kes rohkem ära juua jõuab) kindlasti ka veiniselt vindine.

Fotojaht: Magus

Tulid just ahjust (kolmas pannitäis on seal praegugi), nii et kuumad veel. Ah et miks keset nädalat ja nii vara hommikul? Pojal on täna õhtul koolis sõbrapäevadisko ja tema lubas justnimelt kaneelisaiu peole kaasa viia (polevat muud pähe tulnud), aga ma pean päeval veel linna minema, tütre kooli arenguvestlusele. Nii tuligi end vabal päeval varakult üles ajada ja küpsetama hakata. Lapsevanemaks olemise rõõmud. ;o)
No kas nad pole magusad?

Ja kui selle peale veel suu vett jooksma ei hakanud, siis vaata rõõmuga, fotojahil on seekord palju magusat näidatud.
Photohunt theme is sweet.

Lihtsad sokid

Triinu vanad sokid olid juba parandamiseks liiga kulunud ja siis oli kolekiiresti talle uusi sokke vaja. Ainult pisut üle 2 päeva läkski aega. Aga mis kõige parem - sain sugulaselt paar audioraamatut ja nii sai sokkidega koos ka Rehepapp loetud nagu naksti. See mulle meeldib, kui saab lemmiktegevusi niimoodi ühendada. Milline kalli aja kokkuhoid! :o)

Viimane võimalus ehk fotojaht: suur

Lapsed otsisid juba neljapäeval, kes neid laupäeval Kalevi-Liivale kelgutama viiks. Sest Kalevi-Liival on meiekandi ainus SUUR kelgumägi. Ehkki ma teadsin, et tulemas on SUUR sula, lootsin siiski, et midagi selleks ajaks veel säilinud on, ja nõustusin. Loomulikult ei leppinud ma laste ideega nad sinna kohale viia ja hiljem ära tuua. Kui juba kuhugi minna, siis tuleb ikka ise kaasa lüüa ja asjast päris sündmus teha. Endale plaanisin küll kelgu asemel suusad kaasa võtta.
Täna hommikul küpsetasin kähku mõned viineripirukad ja kaneelirullid. Abikaasa tegi meile veel portsu kolmnurkvõileibu ka. Siis veel suur termosetäis sidruniteed ning me olimegi valmis minema. Maja ukseesine muidugi ujus sulaveest, aga see meid ei peatanud.
Ma loodan, et lapsed (pooled omad, pooled sõbrad) ka rahule jäid, mulle küll meeldis.:o)

 Seal see meie suur kelgumägi siis on:

 Muide, seda küngast kasutati vanal eestiajal siinse polügooni vaatlustorni alusena. Siin võiks praegu ka torn veel otsas olla...

 Nende lastega oli igavene häda - sättisin end sinna alla paika, kus nemad liuraja leidsid, kui nemad juba uutele jahimaadele suundusid. Lõpuks lõin käega ja läksin omapäi suusamatkale. Seal oli kohe tähistatud matkarada, mis küll rohkem suviseks jalgsimatkaks mõeldud, kohati oli suuskadel üsna raske Kaberneeme oja järskudest kallastest üles või alla saada.

 Suure kelgumäe tagantvaade:

 Mingid kollad:

 Rippuv sammalhabe (välguta ja välguga):

 Üraskimustrid:

 Lõpuks keeras rada (lausa konkreetse noolega elektripostil) elektrisihile. Sealt oleks võinud värskeid jõulukuuski valida, nii suuri kui väikesi. Aga ega nad vist järgmiste jõuludeni vastu ei peaks.... Samast sai ka urbadega oksi vaasi viimiseks. Korjasin minagi peotäie, aga unustasin selle kahjuks pärast pingile. Seega, kes täna-homme sinna satub, võtke pingilt mu kimp omale vaasi. Aga mu matk, mida lootsin kuskilt kaarega alguspunkti tagasi jõudvat, lõigati sealsamas sihil järsku pooleks. Nimelt oli vahetult enne üht majapidamist keset sihti kuhjatud kõrge küngas, selle ääred laotud täis neid värskelt mahavõetud võsa tüvesid ja suuskadega enam edasi ei pääsenud. Seega tuli tuldud teed tagasi minna.
Selleks ajaks olid ka lapsed juba pisut tüdinenud. Kelgutamine vist sel paljaneval künkal väga mõnus polnudki, sest enamus aega olid nad hoopis lumesõda pidanud.
Tegime väikese pikniku, hävitasime tee ja enamuse pirukaid-saiu (kõike ei jaksatudki ära süüa!) ja asusime koduteele. 

Aga peale suure sula ja suure kelgumäe on ilmas veel palju-palju muud suurt. Vaata siit, mida fotojahi tore seltskond pildile on püüdnud.
Photohunt theme is big.

Katsetasin ka kohukesi teha

Retsepti leidsin FBst, aga siin on tema "kodu". Täidist ma ei sügavkülmutanud, sest mul lihtsalt polnud seal oma silikoonist muffinivormi jaoks ruumi. Retsepti juures polnud ära toodud, palju sellest kogusest tuleb. Mina sain enam-vähem täpselt 12-augulise suurema muffinivormi täis. Jagus täpselt täidist ja šokolaadi. Suured ja rammusad kohukesed, aga täidis võiks olla pisut magusam (ja ma lisasin ka vaniljet) ja tume šokolaad on pisut vängevõitu, peaks ilmselt natuke piimašokolaadi ka hulka segama. Aga rahaliselt küll vist võitu ei ole, pigem on poe omad odavamad.

Selle kevade esimesed taimetited

Mis nüüd nendega edasi teha?

Minialpikann on ja tited tulid suvel õues viljunud õitest valminud seemnetest, mille ma igaks juhuks samasse potti puistasin.