Tegelikult oli meil emaga vaja minu puhkuse ajal ära käia Türil (surnuaias), aga juba planeerimisjärgus pakkus ema välja, et tagasiteel võiks Kuimetsast ka läbi käia. Olin seal käinud eelmise aasta Ida-Harjumaa Invaühingu Kihnu reisi ajal, aga tookord oli meil seal vaid põgus hommikusöögipaus ja jõudsime ära vaadata vaid päris piknikuplatsi kõrvale jäävad urked. Need olid just nii põnevad, et tekitada isu põhjalikumaks uurimiseks ja samuti teistele soovitamiseks. Ema oli muidugi esimene, kellele soovitama ruttasin, sest temaga olime kunagiste Rapla vahet sõitmiste jooksul seda teeviita korduvalt märganud ja mõelnud, et kunagi ehk ikka jõuame ka sinna.
Nüüd siis lõpuks võtsime selle käigu ka plaani, aga...
...esmalt oli ju vaja Türile minna. Ega see minek ka igav polnud. Et mul on puhkus ja broneerisin selleks sõiduks terve päeva, ei kiirustanud me üldsegi. Ja seepärast valisin marsruudi ka mööda vana Tartu maanteed uue ülikiire (ja igava) asemel. Natuke peale Ardut, kuskil Saarnakõrve kandis näitas Google kaart mulle alternatiivset teed paremale, viidates, et see on 8 minutit aeglasem. Peab mainima, et see Google on küll lihtsameelne, kui suunab eestlase seeneajal seenemetsade vahele ja väidab seejuures, et see tee on 8 minutit aeglasem. :D Meil, kui tüüpilistel korilasehingega eestlastel, oli see küll 2-3 tundi aeglasem. Tegime 3 üsna suvalist peatust, lihtsalt seal, kus mets tundus sobiv olevat ja korjasime kõikvõimalikud kaasasolnud ämbrid ja ämbrikesed ilusaid kukeseeni, puravikke ja erinevaid vikerkaarevärvides riisikaid täis. Nii tore ja mõnus oli!
Kui lõpuks Türile jõudsime, olime juba näljast nõrkemas ja käisime Kadri Tares (no kus mujal mina ikka söön, kui Türil olen, ikka omanimelises tares ju) akusid laadimas. Praad oli põneva garneeringuga - ma pole enne karbonaadi maasika ja mustikaga söönud. :) Ja tuuletasku oli seal ka täiesti eriline - krõbeda kattega ja mõnusalt hapuka sidrunise kohupiimakreemiga.
Ega me rohkem Türil aega ei raisanudki, kohe, kui surnuaias ära asjatatud, keerasime auto nina Kuimetsa poole ja andsime gaasi.
Käisime läbi peaaegu kõik märgitud punktid, vaid need 2, mis teisele poole maanteed jäid, jätsime järgmiseks korraks, sest esimeselt ringilt tagasi jõudes oli lõpuks ka meie jaks otsa saanud ja autos ootasid ju seenekuhjad. Teadupärast on seente korjamine ju ainult jäämäe tipp, hiljem kulub nende puhastamisele vähemasti topeltaeg ja siis veel kokkamine sinna otsa.
Igaks juhuks tegin kõigepealt plaanist pildid ja hea oli, sest tänavuste vihmadega on kõik metsaalused väga lopsakad. Kohati oli küll aru saada, et mingi rada oli sisse tallatud, aga kaardi jälgimine aitas kindel olla, millist rada pidi tasub võssa sukelduda. Või siis langenud tüvede vahele roomata. :)
Sissejuhatav urge oli nimetu:
Avara Kõlakoja koopa suu oli rikkaliku metsmaasikakardina taga:
Seesama tore helviksammal:
Nende ilusate maasikakardinatega tuli ikka poseerida ka ju. ;)
Karstitunneli Kõlakoja poolne ots. Teiselt poolt vaadates sai aru, et see on ikka tõesti tunnel, sest valgus paistis läbi, siitpoolt ei märganudki seda.
Edasi suundusime juba mullegi tundmatutele radaele. Selgus, et tormid on seal korralikke takistustradasid korraldanud.
Sildil seisab "Tunnelkoobas lavaga", kaardil oli "Tunnelkoobas laevaga". Vot ei teagi, mis õigem oleks. Pigem vist ikka lava - keset tunnelit oli lagi sisse langenud, moodustades põhja kõrgema künka, mille otsast sai pea tunneli laest välja pista. Meie oma pooleteisemeetrise pikkuse juures üle augu servas vohava heina midagi küll ei näinud. Aga, jah, pigem ikka lava kui laev.
Kui ema oli siiani imestanud, miks Kosekandi omad aina Tuhalas käivad, kui siin on palju ilusam ja huvitavam ja isegi lähemal, aga nüüd sai aru küll - klassitäit rüblikuid siinsete aukude juures niimoodi kontrolli all hoida, et midagi hullu ei juhtuks, oleks vist üsna võimatu.
Vana kaev oli ka üsna ohtlik, eriti praegusel märg-mudasel ajal. Rada läks otse kaevuservakallakut pidi ja mitte ei tahtnud sinna auku kukkuda proovimaks kui sügav see kaev olla võib....
Ühel hetkel, kui parajasti polnud vaja ühtegi karstiauku otsida (ehkki metsaalune oli neid nimetuid lohkusid üsna täis) ja sai kaela sirutada, märkasime äkki, milline võimas 3-meetrise ümbermõõduga kuusk me kõrval oli. Ja siis edaspidi hakkasimegi puid ka vaatama. Selliseid võimsaid iidseid puid oli seal väga-väga palju. Ka mõni kasetüvi oli 3-meetrise ümbermõõduga ja jeerum, kui kõrged hallid lepad! Isegi meie ranna sanglepad jäävad neile kõrguselt alla, tõsi, tüved olid neil ikka peenikesed.
Üks ussilaka mürgine mari ka - säras teine hämara metsa all, sest just temani ulatus üks väike päikeselaik.
Jalutasime mööda Iida talu poole minevat teed edasi ja püüdsime võsast leida, kus see Iida koobas siis on, kui äkki kostis meie kõrvu väga valju veesolin. Ja vot see koobas oli tõesti kirss tordil! Ma ei tea, kas ta tavapärastel kuivadel suvedel ka nii äge on või immitseb siis see maa alla pugenud Vaopere oja seal vaid kuidagi vaikselt ja salaja. Igatahes praegu oli korralik kärestik just koopasuus kõva sulinat ja imelist vaatepilti pakkumas. Nii lahe!
Sellest koopast tahapoole ehk ülesvoolu jäid veel "Looduslik kaev" ja "Oja neeldumise koht", aga praegusel ajal ei pakkunud kumbki erilisi elamusi. Esimene oli lihtsalt üks pragu, kus paistis põhja pool vett, teine aga nii lopsaka rohu sees, et midagi polnud näha ja lähemale trampimist ei pidanud me piisavalt ohutuks.
Kui jõudsime tagasi, läksin uuesti infotahvlit vaatama, et kas seal on ka neid võimsaid põlispuid mainitud, aga ei olnud neist mitte sõnagi. Kurb! Tahvli ülaservas olnud QR-koodi proovisin juba enne meie matka, aga seda mina tööle ei saanud.
Soovitan soojalt kõigile, kel see karstiala veel külastamata on! Aga ikka ettevaatlikult, eriti, kui "naasklid" poisslapsed kaasas on. ;) Ja vaadake siis ikka puid ka!
