...

Köögiriistad

Pikalt mõtlesin, mida juunikuu Isetegija tööks teha võiks, sest see pidi olema tehtud: * jumalamuidu saadud materjalist * juhmi järjekindlusega * julgete värvidega * juhusliku suurusega ja otse loomulikult * jubeilus. Ma olin küll alles hiljuti saanud jumalamuidu hunniku igasuguseid kangaid, aga ühtegi head väikest ideed pähe ei tulnud ja suureks aega ei jagu praegusel hooajal. Aga siis, nagu tellimise peale, sain uue sügavkülmiku jaoks kohta tehes kapi alt kastist jumalamuidu kunagised lemmikud köögiriistad, mis koleda välimuse ja riputusava valede mõõtude pärast ammu välja visatud said. 

Nojah, selgus, et tegelikult ikka ei visanud. Aga olen juba aastaid hädas olnud plastist lusikaga, millega ei saa normaalselt segada ei suurt portsu kartulisalatit ega makarone, sest ta muutub pehmeks nagu sült. Samuti on häda plaadikookidega, mille jaoks plastist pannilabidas on liiga paks. Ja nii head hoidistelusikat mul ka teist ei ole - sellega saab kõik hea kraami puhtalt purki. Proovisin neid juhmi järjekindlusega veel küürida, aga valged plastpead olid kogu rasvase koleduse endale sisse ahminud ega kavatsenudki lahti lasta. Ja siis mul tuligi pähe hea idee. Palusin abikaasalt pisut abi, kes lammutas ära need koledad pead ja puuris sabadele augud sisse. Sinna auku painutasin samuti jumalamuidu saadud traadist tugevdusjupid, täiesti juhusliku suurusega. Siis võtsin 4 julgete värvidega sädelevat fimo massi ja segasin nad juhmi järjekindlusega kokku. Lõikasin 3 juhusliku suurusega juppi ja mätsisin kolmeks juhusliku suurusega käepidemeks. Ja saingi omale jubeilusad lemmikud köögiriistad:

Marjametsa muutumismängud

 Käisin juba teisipäeva õhtul esimesel luurekorjel ja naasin umbes poole kilo metsmaasikatega, täna sain sama palju. Aga üldiselt on enamus kohti veel täiesti toored, vaid rannaklibu andis arvestatava saagi. Ehkki seal olid mitmed marjad kuivad kõvad punnid. Ega ei ole kerge sellises kohas mahlakaid marju kasvatada. Ausalt öelda olengi sealt marju leidnud vaid paaril viimasel aastal. Hakkasin mõtlema, et ehk ei olegi nad varemalt enne valmimist ära kuivanud, aga lihtsalt mina pole nii vara taibanud neid sealt otsida. Selleks ajaks, kui mujal juba marjad küpsed (enamasti ikka alles juulis), on sealt mitu põuda üle käinud ja oma töö teinud ning siis ei leia sealt enam miskit. Aga kevadel on päikesesoojad kivid ja meretuuleke külma vastu tõhus kaitse ja see tingibki varasema õitsemise-viljumise.

Enamasti käin marjul üksi. Triinu oleks ju täna nõus olnud kaasa tulema, ainult et koos sõbrannaga. Aga kes siis oma parimatesse maasikakohtadesse võõraid kaasa lubab? Ainult oma leivakapi inimesi võib võtta, sest see pisku, mis meil siin leidub, ei kannata jagamist. Vaid mustikaid (ja heal aastal ehk ka vaarikaid) on nii palju, et võib kambaga minna.
Niisiis keerutan oma marjakohtades kükitades nii oma tagumikku kui mõtteid peas. Viimastest vormuvad enamasti huvitavad "kirjutised", mis paraku enamasti blogisse ega ka kuhugi mujale ei jõua, sest kodus lööb argielu üle pea kokku ja kõik on peast pühitud.
Aga jah, seal marjapõõsas muutun ma igasugusteks huvitavateks tegelasteks. No näiteks utopistiks: "vanaemadele peaks automaatselt lapselaste sündimise puhul antama võimalus jääda normaalse palga suurusele vanaemapensionile, et nad saaksid oma aega lastelaste (ja enda) tarbeks kulutada ega peaks tööd rügama". (Loe: siis ta oleks praegu minuga siin ja ma saaksin temaga lobiseda nende totruste heietamise asemel ja marjad saaks ka poole kiiremini korjatud). Või siis arutlevaks ajakirjanikuks: "Miks need uued maaomanikud küll kõigepealt kõik vahvad marjamaad pahupidi songivad, siis ära siluvad ja hakkavad otsast uuesti asju istutama. Võiks ju pisut aega võtta ja vaadata, mis vahvad marjavälud neile juba tasuta kätte jagatud on." (Loe: pagan, jälle üks mu hea marjakoht lännu). Ja vahel harva muutun ma ka lausa ilukirjanikuks: "Enamus maasikaid on alles kohevates valgetes pruutkleitides, esimene armastuse viljake vargsi rohelise lehepõlle all paisumas". (Nii loegi :o))

Head jaani!

Pidasime oma jaanipeo tegelikult juba eile õhtul Kosel vanemate juures ära, sest lapsed tahtsid täna kindlasti sõpradega küla jaanitulele minna. Tänavuse juunipakasega sai söögilaud hoopis tuppa kaetud. Mõnus oli ikkagi.
Jaaku pildistas keegi lastest, mina ainult pisut lõikasin. Aga väga hea pilt sai minu meelest. Päris paraadportree kohe!

Milkale meeldib rohkem mõnuleda, siia üks nädalapäevad vana pilt temast siis ka:

Laupäeva õhtul saime veel ühe uhke pulmapäeva-kimbu, kui Triinuga bowlingus käisime.

Kui juba pulmapäevale jälle jutt läks, siis kohe-kohe on avanemas ka pulmapäevaks Kadakalt saadud roos "Schneewittchen":

Ja pulmapäeva-kuldrenetil on üks õis viljunud. Eks elu näitab, kas see tilluke puuke ka õuna valmis küpsetada jaksab:

Pidasin hommikul plaani muru niita, aga siis vaatasin, et peab ehk veel reedeni kuidagi vastu. Homme läheme keset päeva teiselepoole Tallinnat esinema ja siis läheb jälle aiatööde aeg kaduma. :o( Aga umbrohi tahtis juba kõike matta. Tegelikult oleks vaja mitu päeva põhjalikult nikerdada, aga tegin kiirendatud meetodil ja sain suuremad rohud, äraõitsenud ja närbunud pealsed koristatud ja noortaimede ümbrused puhtaks tehtud. Ja hea oli, et niitma ei hakanud, üsna pea tuli väike vihmasabin ja siis veel suur sadu ka otsa, loigud kadusid alles päris hilisõhtuks. Eks näis, kuidas ilm reedel käitub. Enamus uustulnukaid on ka veel pottides, enam-vähem ainult paljasjuursed saidki kohe maha istutatud. Pojengid istutasin pottidesse kosuma, sest nad olid peale paljasjuurset matka läbi Eestimaa üsna nukra olemisega. Potis kosusid juba imeilusaks. Mingi hetk peaks nüüd neile kohad välja mõtlema ja maha ka istutama (kindlasti vist enne augusti, kui ma õigesti mäletan?)
Mõned tänahommikused pildid veel.
Minu amplike, mis siiamaani riputamata lihtsalt ilus lauakaunistus on. Esimene petuuniaõis on ka lahti:

Siin pildil on hästi näha "Cardinali" ja tavalise kahvatukollase iirise kasvuerinevused. "Cardinal" on tänavu eriti võimas, aga vihmad on ka mitmed oksad maha murdnud. Katteloori all on pooled tomatipotid. Seal on taimed pisut kobedamad ikka,  kui seinal pottides. Aga kui suvi samas vaimus jätkab, siis neist küll head nahka loota ei ole.

Metsmaasikaid peaks ka noolima minema, aga kuidagi ei leia aega...Kuumaasikaid ja isegi paar suurt on peenrast juba küll tulnud:

Uurisin millalgi, et millal neid pak-choisid sööma võib hakata. Rahutu rahmeldaja juures nägin ise, kuidas see "kapsas" vaikselt pead keerama hakkas ja kui pea juba suurem, siis pidigi õige aeg olema. Nüüd on mul küsimus, et mis kollaste õitega taimed mul pak-choi asemel üles kasvanud on???? Sest nemad ei hakanud mingit pead tekitama, sirgusid hoopis taeva poole.

Karutubakas on tänavu juba enam-vähem märgatava laigu tekitanud. Aga tegelikult võiks ta ikka rohkem kontsentreeritult kasvada, mitte kogu peenrale laiali lipata. :o(

Varsti-varsti avaneb ka minu esimene pojengiõis:

Intensiivsed värvilaigud - karvane kadakkaer ja kõrge mailane:

 "Palace Purple" ja "Stepping Out". Esimene on tänavu juba väga rikkaliku õitsemisega.

Üldse on paraadpeenar tänavu juba üsna märgatavalt iirisene. Üks oleks veel õitsenud, aga ta oli isetekkelise vägiheina kaenlasse jäänud ja ümberkolimise käigus murdus õievars ära. Noh, taimele oli see ilmselt hea. Paar tükki tuleks veel istutada, et asi ühtlasem oleks.

Mõlemad mesilaugud (algul oli 3, aga üks on kadunud) on ikka jamas kohas, pean nad ümber istutama.

 Ka tänavu on paar anomaalset sõrmkübaralille tavaliste seas. Mulle nad juba päris meeldivad. Piilusin õie sisse - tolmukad on eriti vahvalt risti-rästi:

 Põõsasmaran "Red Robin" alustas ka:

 Head jaani kõigile!