Väikesed kokkuvõtted

Kuna Isetegija veebileht vahepeal "plahvatas" ja minu konto üks kadumaläinutest oli, tegin nüüd info taastamiseks kollaažid aastaprojektide töödest. Siin on värvispektri ja erinevate tehnikate aastatööd. Kuna kudumise projekti suured tööd (džemper ja seelik) said alles hiljuti valmis ja on foorumis ka olemas, siis neid eraldi uuesti väljanäitusele ei pane. Ausalt öeldes on enamus asju ikka häbiväärselt väikesed ja kiired tegemised, aga pingutasin, et igas kuus midagigi tehtud saaks. Sest aasta algul mul oma kooliminemisest veel aimu polnud. Igatahes uuel aastal ma küll enam neis projektides osaleda ei julge. Teen käsitööd täpselt nii vähe, nagu jõuan. Kuigi need projektid on muidugi toredad.

Peamiselt käsitööst

Kui mul on enamasti postituses sadakond loodusfotot ja mitte ühtegi käsitööd, seekord aga vaid 14 loodusfotot ja 6 käsitööteemalist fotot, siis võib ju postitust nimetada peamiselt käsitööteemaliseks. :oP
Möödunud nädalal panin hakkama oma sünnipäevakingirahad ja soetasin omale natuke hirmus vajalikku kirjandust. Ja tegelikult sain reedel raamatupoe kinkekaartide näol lisagi ja selle panin veel samal õhtul hakkama, aga kaup saabub nädala jooksul, siis eputan. :o)

Kui nüüd aga lubatud käsitööst rääkida, siis oli mul tegelikult hirmus tuli takus, sest Isetegija aastaprojektide oktoobritööd olid tegemata, kuupäev aga kohe kukkumas. Niisiis tuli reedel midagi õige kähku ära teha.
Värvispektri oktoobriteemaks oli pruun nagu raagus puud. Mina tegin lumekruupidega kaetud kastanimunasid, millega me õhtul peale ühistu koosolekut mulle takkajärgi õnne soovima tulnud naabrisõrannadega maiustada saime.

Ja muude tehnikate aastaprojekti tööks sai viltimisjääkidest kiiresti nikerdatud võtmehoidja, sest Kermiti pea on juba mõnda aega kadunud kahjuks. Hea, et ta koos võtmega kaduma ei läinud.

Laupäeva varahommikul viisin abikaasa teeäärde Kuusalust Paidesse suunduva auto peale ja näpsasin omale ka ühe päikesetõusu:

Teises suunas ka - päike pani masti punastama:

Kodus tagasi, tegelesin jälle pisut okaspuude keerulise määramisega, aga varsti pidin minagi end teele sättima, sest Kosel oli Harjumaa harrastusteatrite festival. Selleks panin selga järgmise Isetegija aastaprojektitöö, mida ma küll juba aasta algul tegema hakkasin, aga suveks seisma jätsin ja nüüd lõpuni välja vedasin. Kudumise aastaprojektiks olid suured kudumid. No mina rohkem suuri asju küll aastas valmis ei jõua teha. Seegi on mu enda arust kõva sõna. Ja kui te veel teaks, kui soe ja mõnus ta oma reljeefse koega on!

Varrukate, esiosa ja neid sujuvalt ühendava kõrge (mitte rullitava, aga just kortsuskantava) kaeluse ühenduskohtadesse tuli tahtmine väikesed roosikesed teha. Koekiri on "Pitsilised koekirjad" raamatust number XV, mis näidise peal totaalselt teistsugune oli, aga kuduma hakates meeldiva üllatuse tegi, kui niimoodi vahvalt vahvliks tõmbus. Tegumood, just see kaeluseosa, on täielikult mu enda väljamõeldis. Ahjaa, punane lõng oli ka üllatus - arvasin teda lühikeselt kirju olevat, mitte selline pika sujuva üleminekuga. Ma olen hästi rahul, et õnnestus esi- ja tagatükk külgedelt peaaegu kokku sobima saada, aga eriti selle pärast, et kaeluseosale üleminekul pole kummalgi tükil värvijõnksu sees (kuigi jooksvalt kudusin edasi ju ainult ühest tükist pärineva keraga). Seda punast oli mul üks laadalt ostetud maavillane tokk ja kui kududes selgus, et sellest ikka kogu kampsunit ei saa, siis leidsin Triinu mütsiteost üle jäänud poolvillase halli, mis tooni poolest hästi kokku sobis ja ainult õige pisut õhema olekuga oli.

Üks teine projekt sai ka laupäeva õhtuks meeldiva lõpu. Samuti juba kevadepoole suvel alustatud, aga seisma jäänud. Sest sokid tulid väikesele sugulasele liiga väikesed vaatamata kord juba harutamisele ja suuremaks kudumisele. Neid ma hakkasin tegema tegelikult ainult selleks, et seda üksikut väikest roosat sokilõngatokki proovida - kartsin, et rohkemat sellest niikuinii ei saa ja juurde saada pole seda võimalik. Aga selgus, et seda jagus veel küll ja küll ja nii hakkasin sokkide juurde tegema ka üht kuskil internetis kohatud huvitavat moodi tehtud salli.See peaks siis kaelas olema nii, et see lehvikjas ots jääbki lehvikuna rinnale. Aga jah, mul polnud ju nii väikest tüdrukut kuskilt võtta...kuni laupäevani, mil ühest mu tantsu-teatritrupi kaaslasest sai vanaema. Õhtul festivalilt tulles tulimegi meile pisikese Arabella "varbaid loputama" ja selle kõrvale kudusin ruttu salli lõpuni ja saatsin kogu kupatuse värske vanaemaga pisipiigale kingituseks. No pisut peab ta muidugi veel kasvama, et nendesse sokkidesse sobituda, aga neil käib see ju kähku. :o) See asi ühessegi aastaprojekti ei sobitugi, oli niisamategemine.

Täna mässasin pool päeva Tartukandi lastele igasugust värki autosse pakkides, siis alles julgesin jalutama minna. Aga põrsad keerasid ju kella ja nüüd oli juba nii pime, et pooled pildid ei tulnudki välja. :o(
Mingi huvitav, aga arvan, et haiglaslik muna männitüvel vajab kindlasti paremat pilti.

Aga olen juba mitmeid päevi mööda Neeme teed vurades mõtisklenud ja tahtnud teile kirjutada, et praegu on just õige aeg märgata, kui palju meil metsas tammesid kasvab. Ja meiekanti on neid ikka õige ohtralt siginenud. Kuna teeservas on mõnes kohas veel muu mets tammede ümbert ära raiutud, on sinna lausa tammikulaadne asi tekkima hakanud. Äge! Muide, nägin tänagi metsas meie peamist tammikutekülvajat ennast ka - pasknääri.
Sellel pildil on paar väikest tamme, aga praegu paistavad imehästi silma ka 3 lehega tited mustikavarte vahel. Selline mõnus tammeaeg. :o)

Üks suurem ka:

Mulle tundub, et see on habras põisjalg?

Paar pilkupüüdvat kõrrelist:

Seda teed nimetame me sinililleteeks. Olen teda püüdnud igal aastaajal pildistada enam-vähem samast kohast.

Üks üüratu puu oli viimase tormiga lõplikult alla andnud. Mulle tundus, et mingi remmelgas, proovin millalgi ära määrata (ladvas oli paar lehte ka, millest sain udused pildid)

 Päikeselaik:

 Rõdudega korrusmaja. Kahtlustan, et mingi nahkis, aga neid puuseeni...

 Aga nüüd ruttu tuttu, sest tuleb jälle 100% hõivatud nädal: töö-kool-töö.

Sinine nagu meri

Isetegija värvispektri juulitööga (sinine nagu meri) olen ma tegelikult jännis. No ei jõudnud valmis. Aga ei tahtnud mingit suvalist pisikest sinist asjakest ka teha, sest see taanlaste poolt kingiks saadud lõng on nii üliväga just meresinine. Seega ma nüüd näitan oma pooliku töö ette ja loodan, et ehk ikka läheb adminnidel süda haledaks ja antakse mulle tilluke plussihakatis kätte.
Niisiis - see lõng peaks olema ise mustrit joonistav sokilõng, aga hirmus peenike - minusugune omaenda aega ja vaeva väärtustav inimene ei suudaks elu sees nii peenest lõngast paar tundi tervena püsivaid sokke kududa, seega saigi sall. Esmalt ma proovisin mingit lainelist varianti, aga sellega ma hästi hakkama ei saanud ja tulemus ei jäänud ka selline nagu võiks, seega harutasin üles ja proovisin hoopis Muhedikult tuttavaks saanud sakilist salli. Aga umbes 15-20 sentimeetrit oleks vaja veel edasi kududa enne lõpusakkide tegemist.
Selline ta siis tuleb, võtke või jätke, aga minu arust see värvimuster ja ka tegumood sobivad hästi just mereteemat esindama. ;o)

Tali tuli tagasi

Ja hea ongi, mul pole veel üldse aianduslainel tegutsemise indu peal. Hoopis toredam oli täna lastega koos lund rookida. Eriti hea, et nii sain sõbrannadega maja ees kokku ning õnnestus end nendega koos jalutama sokutada.

Kes arvab, kelle jäljed need parempoolsed on? Vastus leidub eelviimasel pildil. ;o)

See kõver rannamänd seekord teise, juurepoolse nurga alt:

Üks pisike nikerdis ka Isetegija TK Isamaa Ilu Hoieldes projekti jaoks. Tegelikult tahtsin peale youtubest nähtud üks-kaks-ja-valmis videot hoopis traadist ja küünelakist õhulistest lillekestest lipurosetti teha, aga see teema pole ikka minu jaoks. Vähe sellest, et traat läks igatepidi inetult kõveraks ja torkas mu sõrme armetult katki - ei suutnud minu saamatute käppade all ei vanemapoolne ega uuem küünelakk traadi vahele mingit kilejat kihti tekitada...Ja ilusaid peenikesi heegelniite mul ka sinistes toonides polnud, seega pidingi leppima selliste robustsevõitu akrüüllõngast lilledega. Aga noh, sellised me siin olemegi - lihtsad kodukootud maakad, olgu siis lilledki meie moodi. 

Pudipadi

Ei hakanud eilsete tormipiltide hulka muid teemasid segama, seega saavad eilsed peenrapildikesed koos ühe samblapildiga hoopis siia postitusse.

 Ulakas sarvkannike piilub tekiserva alt selmet magama minna:

 Potipriimulate üle küll imestada ei tasu:

 Laiuv tuhkpuu särab ikka veel:

 Ja aster "Snow Flurry" on ka veel täitsa tegija:

Aga need krookused teevad küll pisut murelikuks. Samas on nad vinged külmale vastu hakkama. Ehk klaarivad ära.

Muidu üritaks ikka pisut jõulusemaks juba minna. Esimesed jõuluesinemised on juba ära olnud ja siit edasi on kõik mu töövabad päevad esinemiseks broneeritud, alles 21. detsember on esimene (seni veel) vaba päev.
Täna tegin valmis oma piparkoogitaigna. Kuna iga laps kuhugi seda kaasa võtta tahtis, siis võtsin ette 8-kordse koguse (tuli 9 kg tainast) ja loomulikult ei mahtunud see mu suurimasse (7L) Tupperware taignakaussi ära ja pidin poolepealt üüratusse pesukaussi ümber kolima. :oD
Üks jõuluehe on ka valmis tehtud ja äragi kingitud. Vanemad tegid möödunud jõulude paiku juttu, et nende kuusele kuluks ära valge kard. Panin selle kohta targu omale kohe tuleva (ehk siis praeguse) aasta novembrikuusse meeldetuletuse ja nii saingi "karra" valmis tehtud. Et kuusk saab ju ikka juba pisut enne pühi tuppa, vanematega kohtumine aga millalgi pühade ajal toimub, pidasin targemaks see neile juba nende detsembrialguse sünnipäevadeks ära kinkida, et oleks kohe võtta. Seega saan seda ka vabalt esitleda:

Hea oleks muidugi näidata, kuidas ta kuusele sobib (ega ma ise ju ka ei tea), aga samas annab see praegu demonstreerides ehk mõnele veel hea idee, mida edasi aretada. Nalja sai ka - võtsin toki lõnga, heegeldasin mingi suvalise umbes 6-meetrise keti ja hakkasin siis sinna peale helbeid kasvatama (algul ühed pooled ja siis teised vastu) ja, uskuge või mitte, lõpetasin millimeetripealt viimase helbe lõpus selle tokiga. Helbeid tuli ka vahva arv - 99 tk.

Pisikesed rõõmud

 Selline lõbus värvikirev vaade avanes eile hommikul mu köögiaknast:

Enne peenarde koristamisele asumist käisin abikaasaga jalutamas. Pärast muidugi selgus, et pidin näidendiproovi ka minema ja nii jõudsingi ainult mõne peenra korda teha. Aga pole hullu, küll jõuab ja kui ei jõuagi, siis jõuab kevadel ikka. Siis hakkavad ju näpud õige varakult sügelema ja iga pisitöö on suurim rõõm.
Mõned pildid jalutuskäigult ka.

 Viimane kummardus:

 Pisut kõverik:

Muide, saime ka pisut seeni. No muidu oleks need leitud 2 väikest tatikat sirmikutele (pildilolevad jäid veel kasvama, lahtisemad korjasime ära)  lisaks väga haledaks jäänud, aga tänu Kadakaperele (eriti muidugi palun tänusõnad edasi öelda Kadakapapale!) oskasin ära tunda ja julgesin üles korjata ka mõned kitsemamplid. Njämmm!

 Tamme-daam üritab end männi taha peita, aga kleidislepp on ilmselgelt liiga pikk:

Mustikaid leidus veel palju, aga nüüd küll juba kõik üleküpsenud. Samas pohlad olid imehead ja neidki oli palju.

Naljakalt raagu jäänud mingi enelas naabermaja ees:

 Ja ikka jälle mõned koduaiapildid ka.

 Nii juhtub, kui lillepeenar on naabermaja arooniaheki kõrval:

 'June':

Täna käisime Triinuga Karelit hoidmas ja saime ära viia ka mütsi, mis ma vahepeal põnnile kudusin (kuna eelmisel korral olin hädas, et olemasolev müts kuidagi kõrvadel ei püsinud). Mudeli ja tööjuhised leidsin siit, aga et tegu on 3-12-aastastele mõeldud mütsiga, pidin muidugi umbes silmade arvu väiksemaks arvutama. Noh, arvutasin siis 300 peale, aga kui silmi üles lõin, lõppes alguslõng 252 juures otsa ja mina enam uuesti alustada ei tahtnud. Nagu selgus, sai asi täpselt paras, kusjuures venimisruumi on ka veel korralikult. Nii et, kui nüüd vanaisa omale merelkäimiseks samasugust tahtis, võtsin julgelt ette 12-aastastele mõeldud suuruse, aga tegelikult pelgan, et see jääb isegi suureks...eks näis.

Üks poseerimine veel enne õueminekut ka koos samast lõngast (Prismast pärit spetsiaalne beebilõng) katsikukingiks kootud komplektiga, mis tänu nutikale tegumoele samuti veel selga mahub, ehkki enam mitte kauaks:

Ilusaid värve seal Sakukandis enam eriti polnud, seepärast vaid 2 klõpsu me jalutuskäigul tegingi. Eks meil olid käed kinni ka - ühel lapsevanker, teisel koer. Pärast vahetasime. :o)
Aga seda lagunenud putkat vaadates tuli selline nostalgiahoog peale - minu lapsepõlvesuvedesse kuulus kindlalt üks taoline suve (maa)poeke suvilarajoonis, küll Muugal või Karepal, aga see ajastuhõng oli sellegi vare ümber siiani hõljumas:

 Tädilt porgandilollusi õppimas: