Suvikud ja muid asju

 Nii võib juhtuda, kui "muru" pikalt niitmata jääb:

Mu vaene punane sarapuu loopis tänavu jälle kuiva pärast oma lehed maha. Kui eelmisel aastal jäi vähemasti 1 oksale paar värsket lehte, siis tänavu läksid kõik. Kui nüüd peaks teine selline põuaperiood veel tulema, siis on temaga ilmselt kõik ka, sest kolmandat komplekti pungi tal ootamas ei ole... :o(

Kauaoodatud vihmad-ilutegijad

Vot eile oli mul küll kahju, et paremat macro-toru ei ole...
Üks vihma kätte jäänud tegelane kuivamist ootamas ka:

Roosid ja muud püsikud

 "Double Delight":

 Oranž väga ammust potipäritolu roos:

 "Schneewittchen":

Tokkroosid naudivad kibuvitsa ahistavast haardest pääsemist. Aa, muide, tokkrooside koha pealt veel nii palju, et Lillekasvataja, Sinu eelmise aasta tittedest jäi kasvama (aga ei õitse tänavu) ainult üks, seega, kui Sul neid veel üle on, ma prooviks uuesti.

 Nooruke "Piilu" on õisi täis:

 Päevakübarad alustavad:

Puhkenud on esimene uutest liiliatest, kirjade järgi peaks olema aasia liilia "Kentucky", aga pakendi pildil ja googles on küll pisut teistugune õis. Äkki ta muutub ajas?

Imearmas hosta "Blue Mouse Ears" jäi mul pisut helmikpööriste varju ja mõtlesin ta ümber tõsta, aga praegu vaatan neid ideaalselt pööriselehtedega harmoneeruvaid õiekesi ega olegi enam niiväga kindel...

Neiusilmal oli eelmine aasta keegi kukil (margareetad vist) ja siis oli tal 2 õiekest, tänavu on ikka palju kobedam juba:

 Futu, mis vaak see oligi?

 Lisaks punasele monardale on ka paar teist juba avanenud,

 sealhulgas ka mu barbiroosa monarda:

Päevaliiliad

Kuna olen mitmel päeval lilli pildistanud, aga päevhaaval postitamiseni pole jõudnud, siis proovin praegu hoopis liigiti nad ritta seada.

"Bonanza":

 Kuna sain sordinimeta, siis on see madalakasvuline sildiga "Pille hele":

 Ka madalakasvuline "Baby Talk":

 Seda vahelduvate kroonlehtedega on hea meeles pidada, "Frans Hals":

 Imeilus "Jane Trimmer":

 Thela "Aten":

 Ei mäleta enam, millise põõsa juures ma seda pildistasin...

 "Monsenjöör":

 "Mileedi":

Minu kõige tumedam, "Heymacker":

 "Pihlaka":

 "Markiis":

 Siin on neid palju koos:

Jube raske on tuvastada - põõsa juures on küll kivi nimega, aga pilte blogisse laadides ju ikka ei tea, mis on mis. Jooksin 10 korda trepist alla-üles, et peenrast sama üles leida. Kõik ei õnnestunudki.

Põnevat kodukandist

Nagu millalgi varem juba mainisin, sai ükspäev kunstilaagrile kohalike vaatamisväärsustega tutvumisel teejuhiks oldud. Pakkusin end ise vabatahtlikult - tore ju isegi käia ja vaadata, aga ka teistele meie ilu ja uhkust näidata. Oma tüdrukud võisin ka veel pealekauba kaasa võtta.
Valmistusin küll enamat näitama, aga selgus, et napi laagriaja puhul oli graafik nii tihe ja ekskursiooniks jäi vaid mõni tunnike, millest ka 2 oli broneeritud Ajaveskisse viltimise töötoaks.  Seega sai plaani võetud vaid Jägala juga ja Rebala muuseum koos kalmetega.  Vaevu jõudsime sedagi.
Oli meeletult palav päev, joa all piserdas mõnusat jõevihmakest:

Mõned inimesed tegid savimaske ja loputasid neid joadušši all maha:

 Teised jälle pildistasid voolavat vett. Minul nii ägedat kaamerat ega statiivi ja oskusi pole, sellepärast on minu voolupildid tavalised:

 Lapsed leidsid tagasi üles minnes trepipuidu pealt nii ilusa päevakoerakese:

 Kiire oli küll, aga ikkagi pakkusin välja paljajalu üle joa mineku ja teiselpool jõepõhjas fossiilide vaatamise, mis rõõmuga vastu võeti. Neid nautiloidide kivistisi on seal ju nii palju!

Üks tüdruk leidis kohe sellise terve pealiskihiga kivistise, kust on hästi näha neid lülilisi isegi kuni meetripikkusi loomi katnud soomuste ilus muster:

Edasi põrutasimegi muuseumisse. Muuseumiesine paeväljak oli suures osas kaetud valge kukeharja punaselehelise vormiga, imeilus!

 Rebala muuseum on suuremalt osalt pühendatud kohalikule pronksiaegsele asustusele. Väike fantaasiavisioon tolleaegsest mehest ja naisest:

Sellised armsad juukserõngad võiks praegugi kasutusel olla ju. Paremal pildil on muuseumi juhataja poeg, minu laste kunagine koolivend, kes vaatamata oma noorusele meile väga põneva ekskursiooni muuseumis tegi. Naljakas on, et lisaks oma lastele on ka nende sõbrad juba suurteks ja asjalikeks inimesteks kasvanud...

 Kui keegi tahab teada, kuhu koer maetud on, siis vastus on siin esiplaanil:

 Muuseumi kõrvalhoone terrassilt on hea vaade kalmetele:

Ja juba pidimegi kiirustama meiekandi uusimasse kultuurihoonesse - Ajaveskisse. Väga vahvalt on vana lagunenud veski renoveeritud:

 Ja kui palju kaunist kunsti igal nurgal:

Vaated veski akendest lagedatele loopealsetele:

Kaunis vahelagi ja laste viltimistunni kaunid tulemused:

 Ekskursioon lõppes piknikuga Ajaveski naabertalu õuel:

 Mulle tundus, et kõik jäid päevaga rahule. Meie küll jäime.