Peamiselt käsitööst

Kui mul on enamasti postituses sadakond loodusfotot ja mitte ühtegi käsitööd, seekord aga vaid 14 loodusfotot ja 6 käsitööteemalist fotot, siis võib ju postitust nimetada peamiselt käsitööteemaliseks. :oP
Möödunud nädalal panin hakkama oma sünnipäevakingirahad ja soetasin omale natuke hirmus vajalikku kirjandust. Ja tegelikult sain reedel raamatupoe kinkekaartide näol lisagi ja selle panin veel samal õhtul hakkama, aga kaup saabub nädala jooksul, siis eputan. :o)

Kui nüüd aga lubatud käsitööst rääkida, siis oli mul tegelikult hirmus tuli takus, sest Isetegija aastaprojektide oktoobritööd olid tegemata, kuupäev aga kohe kukkumas. Niisiis tuli reedel midagi õige kähku ära teha.
Värvispektri oktoobriteemaks oli pruun nagu raagus puud. Mina tegin lumekruupidega kaetud kastanimunasid, millega me õhtul peale ühistu koosolekut mulle takkajärgi õnne soovima tulnud naabrisõrannadega maiustada saime.

Ja muude tehnikate aastaprojekti tööks sai viltimisjääkidest kiiresti nikerdatud võtmehoidja, sest Kermiti pea on juba mõnda aega kadunud kahjuks. Hea, et ta koos võtmega kaduma ei läinud.

Laupäeva varahommikul viisin abikaasa teeäärde Kuusalust Paidesse suunduva auto peale ja näpsasin omale ka ühe päikesetõusu:

Teises suunas ka - päike pani masti punastama:

Kodus tagasi, tegelesin jälle pisut okaspuude keerulise määramisega, aga varsti pidin minagi end teele sättima, sest Kosel oli Harjumaa harrastusteatrite festival. Selleks panin selga järgmise Isetegija aastaprojektitöö, mida ma küll juba aasta algul tegema hakkasin, aga suveks seisma jätsin ja nüüd lõpuni välja vedasin. Kudumise aastaprojektiks olid suured kudumid. No mina rohkem suuri asju küll aastas valmis ei jõua teha. Seegi on mu enda arust kõva sõna. Ja kui te veel teaks, kui soe ja mõnus ta oma reljeefse koega on!

Varrukate, esiosa ja neid sujuvalt ühendava kõrge (mitte rullitava, aga just kortsuskantava) kaeluse ühenduskohtadesse tuli tahtmine väikesed roosikesed teha. Koekiri on "Pitsilised koekirjad" raamatust number XV, mis näidise peal totaalselt teistsugune oli, aga kuduma hakates meeldiva üllatuse tegi, kui niimoodi vahvalt vahvliks tõmbus. Tegumood, just see kaeluseosa, on täielikult mu enda väljamõeldis. Ahjaa, punane lõng oli ka üllatus - arvasin teda lühikeselt kirju olevat, mitte selline pika sujuva üleminekuga. Ma olen hästi rahul, et õnnestus esi- ja tagatükk külgedelt peaaegu kokku sobima saada, aga eriti selle pärast, et kaeluseosale üleminekul pole kummalgi tükil värvijõnksu sees (kuigi jooksvalt kudusin edasi ju ainult ühest tükist pärineva keraga). Seda punast oli mul üks laadalt ostetud maavillane tokk ja kui kududes selgus, et sellest ikka kogu kampsunit ei saa, siis leidsin Triinu mütsiteost üle jäänud poolvillase halli, mis tooni poolest hästi kokku sobis ja ainult õige pisut õhema olekuga oli.

Üks teine projekt sai ka laupäeva õhtuks meeldiva lõpu. Samuti juba kevadepoole suvel alustatud, aga seisma jäänud. Sest sokid tulid väikesele sugulasele liiga väikesed vaatamata kord juba harutamisele ja suuremaks kudumisele. Neid ma hakkasin tegema tegelikult ainult selleks, et seda üksikut väikest roosat sokilõngatokki proovida - kartsin, et rohkemat sellest niikuinii ei saa ja juurde saada pole seda võimalik. Aga selgus, et seda jagus veel küll ja küll ja nii hakkasin sokkide juurde tegema ka üht kuskil internetis kohatud huvitavat moodi tehtud salli.See peaks siis kaelas olema nii, et see lehvikjas ots jääbki lehvikuna rinnale. Aga jah, mul polnud ju nii väikest tüdrukut kuskilt võtta...kuni laupäevani, mil ühest mu tantsu-teatritrupi kaaslasest sai vanaema. Õhtul festivalilt tulles tulimegi meile pisikese Arabella "varbaid loputama" ja selle kõrvale kudusin ruttu salli lõpuni ja saatsin kogu kupatuse värske vanaemaga pisipiigale kingituseks. No pisut peab ta muidugi veel kasvama, et nendesse sokkidesse sobituda, aga neil käib see ju kähku. :o) See asi ühessegi aastaprojekti ei sobitugi, oli niisamategemine.

Täna mässasin pool päeva Tartukandi lastele igasugust värki autosse pakkides, siis alles julgesin jalutama minna. Aga põrsad keerasid ju kella ja nüüd oli juba nii pime, et pooled pildid ei tulnudki välja. :o(
Mingi huvitav, aga arvan, et haiglaslik muna männitüvel vajab kindlasti paremat pilti.

Aga olen juba mitmeid päevi mööda Neeme teed vurades mõtisklenud ja tahtnud teile kirjutada, et praegu on just õige aeg märgata, kui palju meil metsas tammesid kasvab. Ja meiekanti on neid ikka õige ohtralt siginenud. Kuna teeservas on mõnes kohas veel muu mets tammede ümbert ära raiutud, on sinna lausa tammikulaadne asi tekkima hakanud. Äge! Muide, nägin tänagi metsas meie peamist tammikutekülvajat ennast ka - pasknääri.
Sellel pildil on paar väikest tamme, aga praegu paistavad imehästi silma ka 3 lehega tited mustikavarte vahel. Selline mõnus tammeaeg. :o)

Üks suurem ka:

Mulle tundub, et see on habras põisjalg?

Paar pilkupüüdvat kõrrelist:

Seda teed nimetame me sinililleteeks. Olen teda püüdnud igal aastaajal pildistada enam-vähem samast kohast.

Üks üüratu puu oli viimase tormiga lõplikult alla andnud. Mulle tundus, et mingi remmelgas, proovin millalgi ära määrata (ladvas oli paar lehte ka, millest sain udused pildid)

 Päikeselaik:

 Rõdudega korrusmaja. Kahtlustan, et mingi nahkis, aga neid puuseeni...

 Aga nüüd ruttu tuttu, sest tuleb jälle 100% hõivatud nädal: töö-kool-töö.

Sügisene Viru raba

Tahtsime juba väga ammu perega rappa minna. Lõpuks õnnestus tänu koolivaheajale ka kõigile sobiv päev leida. Algul plaanisime küll teisipäeva hommikul päikesetõusu vaatama minna, aga ilmateade lubas lund ja lörtsi ja nii otsustasime ümber ja käisime hoopis esmaspäeva pärastlõunal.
Tunnistan ausalt et mul pole rabadega kogemusi. Vastupidi, mul on nende salapäraste pealt kinni kasvanud laugaste suhtes hoopis hirm (vist ainus asi, mida ma tõepoolest kardan). Olen ühe korra käinud emaga rabas jõhvikal (kahjuks ei mäleta, mis raba see oli) ja siis astusin samm-sammult ema jälgedes, ei julenud ühtki kõrvalsammu teha. Jõhvikaid saime tookord palju, natukese ajaga oli mõlemal 12-liitrine ämber ääreni täis. Ega ma siis suurt muud peale jõhvikate ei näinudki ega osanud tähele panna. Siiski tean, et olen varem oma silmaga vaevakaske küll näinud. Kas see oli siis või lapsepõlves - enam ei tea.
Ühesõnaga loll ja saamatu, nagu ma olen, oli paras minna täielikult ohutuks ja infoküllaseks tehtud rabakülastusele. Lapsed olid seal mõlemad juba kooliga käinud, aga tulid ikka rõõmuga kaasa. Abikaasa jaoks lugesin infolehelt, et laudtee on 3,5km pikk ja koos rabaserva tagasiteega tuleb raja pikkuseks 5,5km - see on enam-vähem meie igapäevaste jalutuskäikude pikkus, seega julges ka tema kaasa tulla. Noh, tegelikkuses oli see ring (ei, me ei eksinud kuskil teelt kõrvale, ausõna) siiski umbes 8-kilomeetrine (kui lähtuda kõigi siiski pisut erinevatest endomondo-tulemustest ja meie väsimusest), aga abikaasa pidas vapralt vastu. Siiski pani see minu kui tulevase retkejuhi peas ohutule põlema - järelikult ei vasta avalik info alati tõele ja puuetega inimeste puhul võib see olla planeeritud meeldiva matkamulje rikkujaks. Samas teisest küljest võib see olla meeldivaks üllatuseks, kui pärast selgub, et ma jaksasin palju rohkem edukalt läbi käia. :o)
Nagu ikka, olin mina see sabassörkija, sest mul oli ju vaja pidevalt midagi pildistama jääda. ;o)

Infotahvleid oli palju ja huvitavaid (alati võiks minu arust rohkemgi olla!) ja omaarust vaatasin hoolega kõik üle, aga pärast ikka selgus, et mingeid tahvleid ma polnud märganudki. Hea meelega oleks endale nad kõik üles pildistanud, aga parem oleks siiski hoopis üks või mitu põhjalikku sooteemalist raamatut endale hankida.

 

 

 

Vaatetornini läks lai ja uhke ratastoolilegi sobiv laudtee ja torni alumisele platvormilegi oli võimalik ratastooliga saada. Väga meeldiv, et ka liikumispuudega inimestele on tehtud võimalus raba nautimiseks. Sealt edasi läks rada palju kitsamaks. Kahe laua laiust rada pidi oli muidu väga hea kõndida, aga kepiga kõndimiseks oleks kolmandat kõrvale vaja olnud. Mingis kohas olid kaks laiemat lauda, seal oli ka päris hea, nagu abikaasa ütles. Ta üritas oma keppi toetada laudtee aluste risttalade otstele, aga see oli täppiskoordinatsiooni harjutus ja päris tihti läks kepp mööda sohu. Seda enam imetlen tema vastupidamist!

 Sain oma tulevase (foto)herbaariumi jaoks ka vaevakase piltidele.

 Selline põlvekõrgune puhmas on vaevakase-maailmas juba võimas puu.

 Küüvitsat peab kevadel uuesti vaatama tulema, seda oli seal palju.

 

Sinikad olid muidu raagus, aga noored võrsed hoidsid kiivalt lehti üll. Ja isegi ühe alles õitseva kanarbikuoksakese leidsin kohe laudtee kõrvalt.

Mul oleks vaja tundma õppida 4 erinevat kaske, sealhulgas ka madalat kaske. Sügisel raagus olekus on puid muidugi raske määrama hakata. Liiati, kui ise veel üldse ei tunne ka. Nii ma algul arvasingi, et ehk see ongi madal kask, kuna ainus veel küljes tolknev leheke oli tibatilluke, vaid raasuke vaevakase omast suurem. Aga kodus täpsemalt uurides selgus, et madal kask on kka hoopis teistsuguste lehtedega ja tihedalt vastu oksa liibuvate pungadega. Samas sain selgeks sookase olulise tunnuse - karvased võrsed. Nii et see siin on sookask.

Vot sellised on need laukad, mille ees ma suurimat hirmu tunnen, kui peaks omapäi kuskil metsas hulkuma.

 Ühe jõhvikamammu leidsime ikka ka:

Kui nüüd kaskede juurde tagasi tulla, siis arvasin ühe õpetaja poolt pillatud fraasi põhjal, et kõik meie looduses kasvavad suured kased ongi arukased ja pidasin sookaske mingiks vaevakasest natuke suuremaks soos kasvavaks väikepuuks. Kuid matkaeelsel õhtul puudemäärajat lehitsedes (ma polnud veel põhjalikult selle kaseteemani jõudnudki tegelikult) jäi silma, et sookask on kuni 30-meetrine puu ja see lõi mu teadmised totaalselt sassi. Leidsin siis, et neid eristavad need rahvasuus leinakaseks nimetatava puu longus võrsed (Betula pendula ehk arukask!). Vaatasingi siis nüüd kaski uue pilguga ja sattusin veelgi suuremasse segadusse. Sest kõrvutikasvavate erivanuste puude pealt oli näha, et noorel või aeglase aastakasvuga arukasel ei pruugi võrsed sugugi longus olla, eriti raagus olekus, kui pole vaja raskeid lehti kanda. Mäletasin, et mingi erinevus oli ka koores (nüüdseks olen selle üle korranud ja arukasel tekivad vanemas eas koorele tugevad rõmed ja mustad sooned nagu all parempoolsel pildil näha), aga jällegi ei saa selle järgi määrata nooremaid puid, need kõik kenasti valgekoorelised. Seega võtsin kojujõudes ka selle teema põhjalikult käsile. Ja nii leidsin veel erinevusi - arukase leht on rombjas või kolmnurkne pika terava tipuga, sookasel aga tömbi tipuga munajas või rombjalt munajas (huh! aga tegelikult on erinevus arusaadav, kui oskad vaadata) ja siis veel see võrsete erinevus (arukasel imepeenike ja sile, sookasel tugevam ja karvane). Seega peaks juba hakkama saama küll, kui mingeid muid kaseliike ette ei satu. :o)
Aga seda vasakpoolse pildi tagumist nooremapoolset puud ma nüüd ei teagi, sest ei osanud veel muid tunnuseid vaadata.

Allolevatel piltidel on turbaväljad, kus juba 20 aastat kaevandatud ja kuivendatud pole. Infotahvlilt võis lugeda, kui palju kahjulikke nüansse selle pisikese turbakaevandamisest tuleva kasuteguriga kaasneb ja piltideltki on näha, kui vaevaline on sootaimestiku taastumine sellisel alal, seega...
Samas on ka neis taastumata väljades oma ilu.

 Rabaservapidi tagasiteed alustades oli esimeseks verstapostiks teel selline vigur:

 Pokumaa:

Metsa all viimast näksimispausi tehes nägime ronka ka, aga ta lendas ja istus nii kõrgel männiokstel, et ma ei hakanud pildistama. Võimas värvuline ikka küll!
Tagasiteel Kahala järve kandis lendasid luiged koos lagledega üle tee. Ja tänaseks oligi esimene lumi maas. Küll see vanarahvas oli ikka tark!
Väga ilus perepäev oli ja ma sain jälle palju targemaks.