Perereis Pariisi III

 Reisi 3. postitus tuleb teisest päevast (9. september), mis oli meil planeeritud peamiseks Pariisiga  tutvumise päevaks. Igaks juhuks mainin siin uuesti, et kaldkirjas tekstid on minu reisi ajal jooksvalt tehtud märkmetest, muu on hiljem juurde kirjutatud. 

Hommikul magasin "sisse", st poodide avamiseni. Täna võtsin ema ka poodi kaasa, et saiakeste valimine pisut lihtsam oleks.:)

Mõned pildid Versailles jaama eest:

Ostsime oma metrookaartidele uued päevapiletid peale ja põrutasime kiirrongiga otse Montparnassi jaama. 

Torn, kuhu meil piletid ette ostetud olid, asus kohe jaamahoone kõrval. 56. korrusele saime kiirliftiga, viimased 3 tuli treppidest minna. Vaated olid suurepärased ja ilm mõnusalt soe.

Tour Maine-Montparnasse on linna kõige kõrgem hoone (210 meetrit). Aastail 1972-2011 oli ta kogu Prantsusmaa kõrgeim hoone. Ja lift on seal ka Prantsusmaa kiireim - üles saab 38 sekundiga. Natuke oli kõrvus tunda küll. Aga Eiffeli torn oma 324 meetriga on ikka tublisti kõrgem.

Edasi otsustasime jalutada Eiffeli torni kaudu Seine äärde, kuna olime koos Montparnassi torni külastusega broneerinud ka laevasõidu.

Omas rahulikus tempos läbi linnatänavate jalutada on mõnus, märkad igasuguseid põnevaid hoove ja muud toredat. Ja suvalisel hetkel võid kuhugi sisse põigata, näiteks raamatupoodi, mille kõrval on mittehuvilistele väike kohvikuke ka. ;)

Palju ilusat arhitektuuri ja sepistatud prantsuse rõdusid.

See siin tänavanurgal peaks olema catalpa ehk trompetipuu:

Aga siin bulvariplataanides kuulsin läbilõikavaid hõikeid ja pikapeale tuvastasin ka ühe hõikaja. Et mul suurt kaamerat sel reisil kaasas polnud, siis ilusat papagoipilti ei ole, on hoopis paras peitepilt. ;)

Nii lähedale suutsin ta lõigata, et veel mingisugunegi kvaliteet pildile alles jääks. Peaks vist olema parakeet (inglisekeelne üldnimetus väikestele pika sabaga papagoidele), võib-olla Aleksandri papagoi ehk suur-kaeluspapagoi (Psittacula eupatria). Liigi üldnimetus on antud Aleksander Suure auks.

Kõik riigiasutused paiknevad suursugustes paleedes.

Ja sealt ta juba paistabki...

Tõenäoliselt on need robiiniad:

Aga see on printsessipuu:

Mõned puud olid juba kaunites sügisvärvides:

Oleks nagu humala viljad pöögil - see ongi humalpöök. :)

Eiffeli torn on väga ilus ja mõelda vaid, kui vana, aga ikka veel nii tugeva konstruktsiooniga. Tänu laevasõidule sai see ka igast küljest üle vaadatud. Üles me seekord minema ei hakanud.

Kustav langes ka käepaelu punuva keenlase ohvriks, pidi 10 eurot selle eest loovutama. ;) Muudest piirajatest õnneks pääsesime või ei läinud õnge.

Tegelikult me ikka nii väsinud sellest selfitamisest veel ei olnud :D - ootasime lihtsalt meie tualetikülastajaid tagasi. Pariisis on 400 avalikku tualetti ja nende lihtsamaks leidmiseks on tehtud spetsiaalne äpp, mis meile ka praegusel hetkel abiks oli. 

Torni kõrval korjas inimesi peale amfiib-buss, tundub päris vahva asi olema. Hinda me ei uurinud, sest meil oli ju ees suurema laevaga seilamine.

Torn (väljastpoolt) üle vaadatud, suundusime edasi Seine kaldale. Küll seal oli ikka laevu, enamus neist muidugi turistikad, kas restoranid või lihtsalt tuuritamiseks. Mõni oli vahvalt rohelusse uppumas. Ka mu jooksvalt salvestatud muljetest võib sellise väite leida (ja ajapikku see mulje süvenes veelgi): 

Ohtralt ahvatlevaid katuseaedasid ja üldse palju rohelust, isegi osadel laevadel. 

Teiselpool silda on Chaillot' Palee. Lähemalt me seda vaatamas ei käinud, aga Pariisis on kõik ehitised nii suured, et paistavad kaugele kätte. :)

Ilm läks juba palavaks, aga õnneks mitte ülemäära ja laevasõidul saime jahutavat tuult ka natuke.

Laevaga oli mõnus seilata ja sildu ning kaldail asetsevaid hooneid imetleda. Laeva kõlaritest jagati kogu aeg 3 keeles põhjalikku infot kallastel nähtu kohta. Ühtpidi sõitsime ümber jõesaarte ja teistpidi kuni endise tööstuspiirkonnani. Väga mõnus tuur oli. 

Nii palju imeilusaid ja võimsaid sildu ja kallastel üks maja uhkem kui teine. 

Pont des Invalides on Pariisi Seine' ületavatest sildadest madalaim. Selle ajalugu on üsna keeruline (alates 1821. aastast)  ja praegune sild on juba väga mitmes versioon. 152m pikk ja 18 m lai sild on oma nime saanud ühel kaldal asuva Les Invalides järgi (suur hoonete kompleks, kus on läbi aegade olnud sõjaveteranide haigla ja hooldekodu, armee katedraal, monumendid ja väga mitmed militaarajaloo muuseumid). Aga tagasi silla juurde  - selle tugimüüritiste juures on uhked sõjalise temaatikaga skulptuurid, neist uusima (1854 ehitati uus kaarsild 3 toega kui algne rippsild toetus 2 sambale) otstel olevad kannavad nime "Maavõit" (ülesvoolu)  ja "Merevõit" (allavoolu). Ärge parem küsige, millised täpselt neist mul siia piltidele jäid .D.

Need on aga juba Pont Alexandre III otsa kaadrid, aga sellest sillast kirjutan pikemalt allpool.

See uhke hoone peaks olema Bouweni hotell ja seda ühe tähtsaima Pariisi linnaarhitekti Richard Bouwens van der Boijen auks, kui ma nüüd Googlest õigesti aru sain, siis on see ka tema ehitatud. Aga kogu selle kaldapealse lõigu nimetus on Anatole-France dokid (Quai). Meie tuuri giid rääkis kõigest muidugi palju selgemalt ja arusaadavamalt, kui ma internetist leida suudan, aga ega sellised asjad ju meelde ei jää.

Ja siit paistab juba Orsay muuseum. Sinna soovis ema kindlasti järgmisel päeval minna. Paraku tuli välja, et see on ka üks unistus, mis järgmiseks korraks jääb. Aga sellest pikemalt juba järgmises postituses.

Küll on ikka suur hoone!

Ja samal ajal teisel kaldal...hakkas otsast paistma juba Louvre muuseum. Mis on muidugi veel palju suurem kui Orsay muuseum. :D

Prantsuse Instituut, hetkel väga suur ja tähtis teadusasutus, ehitati juba Louis XIV ajal  ühena Pariisi Ülikooli kolledžitest, uute Prantsusmaaga liidetud provintside õpilastele.

Kaldapealsed täis uhkeid paleesid...

Ja siit algab üliromantilise nurgaga tähtis jõesaar - Cité. 

No on ju fantastiline kaldapealne!

Kui majad on parajasti remonttööde pärast tellingutega kaetud, oskavad prantslased seda osavalt ja kasulikult ära kasutada ja neid presente (vms) suurte reklaamidega katta. Antud hetkel siis muidugi moepealinnale kohaselt Gucci reklaamid.

Ja siit paistabki kõige olulisem ehitis Cité saarel - Jumalaema kirik ise.

Vahelduseks majadele (no neid oli niii palju ja kõik niiii suured) nautisin mina ikka rohelust, seda jagus ka. Antud pildil köitis mind viis, kuidas luuderohi rippudes kasvab. Tal on tavaliselt puutüvedel roniva liaanina ikka tung ülespoole trügida, aga kui keskmised võrsed pikemaks kasvavad, siis ilmselt on üleval padrikus juba liiga pime, siis tuleb langetada valik ikkagi alla suundumise kasuks, et valgust ja õhku saada. Ja eks sealt saab siis jälle iseenda ja naabri najal uuesti üles ronima hakata, kuni jälle on liiga paks padrik. Ma ei tea, kas see minu mõttekäik nüüd päris õige on. Targemad võivad mind parandada, kui puusse panin. :)

Cite saare teine ots, aga kohe kõrval on teine, natuke väiksem Saint-Louis saar. Ühendatud omavahel ühe sillaga, aga mõlemalt saarelt jõe kallastele kulgeb mitmeid sildasid (9 ja 5). Wikipeedia andmetel viib Pariisis üle Seine 33 silda, ma ei oskagi kommenteerida, kas need saartele viivad sillad ka nende hulgas on, sest otseselt üle jõe ju nendega ei saa, ainult poolepeale :D. Aga üüratult palju on neid sildu küll ja tore fakt veel, et linna vanima silla nimi on Pont Neuf ehk Uus Sild. Ahhaa, nüüd siia viidet otsides avastasin pildi, mille  järgi saab vähemasti osaliselt ka vastuse mu saari ühendavate sildade arvu küsimusele - selgub, et vähemasti see sild algab ühelt Seine kaldalt, kulgeb üle Cite saare ja lõppeb teisel kaldal. Sama lugu on teises saarepaari otsas asuva Pont de Sully sillaga, seegi kannab mõlemal harul sama nime (no ütle lolli, miks ma enne siis ei taibanud kaardilt sildade nimesid uurida. :D ) Pildid sellest olid juba eespool, kohe peale romantilisi saareotsa pilte.

Mõni sild on ikka selline igav metallijurakas ka, tundus algul sellele lähenedes. No tegelikult oli see malmist sild altvaates üsna muljetavaldav, eriti oma "ribide" gabariitide poolest. Kuna ma olen sillaehituses ja metallitöödes totaalne võhik, siis ma ei oska kommenteerida, kas need olid valatud, keevitatud või mingit muud moodi tehtud. Näed, Wikipeedia jälle aitab. See "igav" sild ongi see Pont de Sully sild, nime saanud juba eelmisest postitusest tuttavaks saanud Sully krahvi auks ja ehitatud on see sild juba 1876. aastal. Põnev on ka see, et silla lõunapoolne osa (alloleval pildil) projekteeriti spetsiaalselt kallaste suhtes 45-kraadise nurga all, et tagada mõlemale kaldale sillalt suurepärased vaated. Vot siis! Ei midagi igavat! Ja kui nüüd arvestada, et see oli ehitatud kümmekond aastat enne Eiffeli torni, siis tõenäoliselt oli see heaks ideede ja kogemuste allikaks just suuremõõtmeliste metalltööde osas, ehkki arhitektid olid erinevad. Üldse ma mõtlen, et Pariis on vist juba sajandeid olnud kõigi arhitektide unistuste tööpõlluks, seal on megasuurtes kogustes nii grandioosseid ehitisi.

Ja siit, Saint-Louis saare tagumise otsa tagant pöörasime ka meie tagasiteele, aga teiseltpoolt saari. 

Siin on mõlemad osad Pont de Sully sildadest korraga näha. Kahju, et ma teises otsas seda Pont Neuf silla suhtes ei taibanud teha.

La Félicité Paris Sully-Morland - suur hoonekompleks, kus on vanad Seine' äärsed majad hoolega restaureeritud ja uusehitistega laiendatud (siinsel lingil on seda kirjeldatud arhitektuurse külje pealt) ja lõpptulemust nimetatakse omaette külaks keset Pariisi kesklinna. Ehk siis hoone, kus sees on kõik olemas - korterid, kontorid, turg, poed, hotell, hostel, katuseaed, bassein, lasteaed jne. Seda kirjeldust ja kompleksi nime vaadates tuleb tahtmatult pähe üks teismeliseea lemmikraamatuid - "Daamide õnn". Nojah, eks ta olegi ju tänapäeva daamide õnn. :)

Pont Louis-Philippe, st selle viimane versioon (ehitatud aastatel 1860-1862), algul oli seal nimetu rippsild ja siis umbes 30 aastat tolliputkadega sild (selle esimesed kivid paigaldas kuningas Louis-Philippe isiklikult), mis ka vahepeal 1848 revolutsiooni aegsete tulekahjudega peaaegu hävis ja (ilma putkadeta) jälle taastati, aga jäi lõpuks ikkagi liiklusele kitsaks. Sild on 100m pikk, 15,2m lai ja 3 kaarega, tugipostide kohal on metallrosettide ümber kivist loorberipärjad. Väidetavalt üks elegantsemaid ja enim kunstnikke inspireerinud sildasid.

Hotel de Ville ehk Pariisi raekoda. Hoone, mille juures on läbi aegade kogu aeg midagi põnevat toimunud ja toimub siiani. Iseasi muidugi, mida rahvas parajasti põnevaks pidanud on - giljotiiniga hukkamisi, metsikut liiklussõlme, uisuplatsi, jõuluküla... :D

Pont au Change on oma nime saanud sellest, et omal ajal toimus sel sillal peamine valuutavahetus ja raha laenamine (ehk siis tänapäeva mõistes pangandus) . Algne sild oli seal juba 9. sajandil ja oli tähtsaim (kaupmeeste) jõeületamise koht linnas. Praegune sild ehitati 1858-1860 Napoleon III ajal ja tema auks on ka sillapostidel loorberipärgade sees asuvad N tähed. Sild on 103m pikk ja 30m lai.

Louvre peamine sissepääs Seine kaldalt - Port des Lions.

Pont Alexandre III valmis 1900 maailmanäituse ajaks ja tähistab Venemaa ja Prantsusmaa igavest  sõprust, nimigi on tal Venemaa tsaari auks. 160m pikk ja 40m lai. Pariisi kõige ikoonilisem ja kõrge kunstiväärtusega maamärk ja mina tegin vaid selle kiire klõpsu (aa, ei, laevatuuri alguses olin ka paar kaadrit teind, tõstsin ühe siia ümber). Maailmanäituse ajal külastas seda üle 50 miljoni inimese ja see on inspireerinud valmistama koopiaid üle maailma, üks näiteks on Las Vegases.

Seine terminalid (ehk siis kaubalaevade laadimisalad ja ajutised kaubalaod kohe seal kõrval). Eks neid on mitmel pool, aga see, otse keset südalinna, on igatahes olümpiamängude ajaks (ja vist jäädavalt?) kujundatud ilusaks haljastatud puhkealaks hoopis. Need kandilised jõkke ulatuvad terrassid on muidu mõeldud kraanadele, kes laevalt konteinereid kaldale ja teistpidi ka tõstavad. Eeltoodud lingi alt leiad fotosid sellest ajast, kui seal veel aktiivne sihipärane tegevus käis. Ausalt öelda tänu neile saingi aru, miks see koht just selline on. No ilmselt rääkis giid laeval seda ka, aga ei jää ju kõik see metsik infohulk meelde. Neid madalaid ülipikki kaubalaevu liikus jõel pidevalt, see on sellises ülisuures turistimekas vist parim transpordiliik suurtele kaubakonteineritele, päästab linnatänavaid natukenegi liiklusummikutest..

Pikad madalad kaubalaevad. Mitmel laeval ka auto pardal...

Huvitav, et ma mäletan kindlalt, et tegin ka autoga kaubalaevast mitu pilti, aga nüüd ei leidnud enam ühtegi...

Eiffeli tornist vasakul, kohe silla otsa taga paistavad mõned üleni kuldsed sibulkuplid...

...siia pildile sain nad natuke paremini. See on, uskuge või mitte, Putini rajatud Vene õigeusu katedraal. Selle kohta leidsin põnevat lugemist 2016. aasta Õhtulehe artiklist.

Mõned toredad kaadrid jõelt Eiffeli tornile.

Sild, mis kohe torni juurest üle jõe viib (ja mida mööda meiegi ennist jõe ületasime), kannab nime Pont d'Iéna (Sild Jenast). Nimi tähistab Napoleon Bonaparti võitu Jena lahingus 1806. aastal. Ehitatud 1808-1814, 155m pikk ja 35m lai, viie kaarega. Alates 2024. aasta olümpiamängudest ainult jalakäijate sild. Postide kohal on kaunistuseks kuninglikud kotkad.

Edasi hakkas paistma juba uuem, tornmaju täis linnaosa, mis pidi olema endine tööstuspiirkond.

Siin aga hoopiski kahekordne sild. Selle nimi on Pont de Bir-Hakeim  1942. aastal Liibüas toimunud lahingu auks, enne seda kandis ta Pont de Passy nime (Passy on selle Pariisi piirkonna nimi, kuhu üks silla ots viib). 237m pikk ja üle24m lai sild on terasest, toetub kivimüüritisest jalgadele, ehitati 1903-1905. Tema eelkäijaks oli lihtne jalakäijate sild, aga uus tehti 2 korrusega - all liiguvad autod ja ja jalakäijad, ülakorrusel aga rongid. Sild on kaunistatud lahingustseene kujutavate metallskulptuuridega ja peale II Maailmasõda on lisatud (kuhugi) ka mälestustahvleid Belgias hukkunud sõdurite auks. Muide, silla keskel asuv laiem kivimüüritis on Luikede saare (Île aux Cygnes) nime kandva kunstlikult rajatud saare põhjapoolseks otsaks. See 850m pikk ja 11m lai saar rajati 1827. aastal saare teises otsas asuva silla Pont de Grenelle toeks ja kaitseks, aga lisaks ületab teda keskelt veel üks sild. Ja saare teises otsas on ka üks 'meerikamaa Vabaduse samba koopiatest, aga sinnamaani meie jõetuur kahjuks ei ulatunud, kohe selle kahekordse silla taga keeras meie laevuke ümber ja sõitis tagasi. Kahju!

Üks tänapäevane abstraktne graffity ka ajaloole vahelduseks:

Tegelikult on järgmine pilt tehtud juba siis, kui olime kuivale maale tagasi astunud, aga mul jäi sõidu pealt see tore skulptuur pildistamata. See on Alma sild (Pont de l'Alma), ikka jälle lahingu auks nimetatud, sedakorda siis 1854. aastal Krimmi sõjas võidetud Alma lahing. Aga sild on seotud ka printsess Diana surmaga. Ehitatud 1854-1856, on 153m pikk ja 42m lai maanteesild. Sillal olid algselt militaarsete figuuridega skulptuurid mõlema tugimüüritise mõlemas otsas, aga 1970-1974 silla rekonstueerimise (laiemaks ehitamise) käigus teised koliti mujale ja alles jäeti vaid Zouave skulptuur, mida pariislased olid harjunud ka veetaseme mõõdikuna vaatlema. 

Pariisis on monumente küll vist kogu maailma vähegi asjalikematele tegijatele - see näiteks on Poola poeedile Adam Mickiewicz, kes mingi osa elust Pariisis veetis.  

Laevasõidu järel otsisime ühe tänavaäärse kohviku ja veetsime mõnusa lõuna. 
Ehkki olime täiesti linna südames (Marceau avenüü ja President Wilsoni avenüü ristmikul), ei olnud hinnad sugugi hirmsad, teenindaja oli väga-väga tore ja road ka maitsvad. Kui ma nüüd ei eksi, oli kohviku nimi La Mascotte.

Lihtsalt ilus maja kohviku juurest üle tänava.

Seejärel sõitsime bussiga paar peatust ja olimegi järgmise ettebroneeritud vaatamisväärsuse juures - Triumfikaar. Vau, kui suur see oli ja millised imepärased vaated. 12 suurt tänavat, mis kaare juurest alguse said. Kõik siiski omamoodi ja erinäolised. Neist minu suurim lemmik Foch allee, mis oli kõige laiem ja kõige rohelisem ja viis otsapidi Bologna metsa. Fantastiline korrapära ja korrapäratus üheskoos, lihtsalt vai-mus-tav!

Lisatud inglisekeelne lehekülg on nii põhjalik, et ma ise ümber jutustama ei hakkagi. Eestikeelses versioonis oli kahetsusväärselt ainult paar lauset.

Charles de Gaulle väljak, mille keskel kaar asub, on ääristatud tiheda liiklusega laia ringteega, st kaare juurde pääseb ainult jalakäijate tunnelite kaudu.

Nüüd jälle väike metroosõit ja leidsime endid Montmartre mäe jalamilt. Kohe tänava algul käis spordifännidel meeleolukas pidu ja rahvast oli ka muidu absoluutselt liiga palju.

Üles mäe otsa sõitsime funikulööriga, et jalgu säästa. Jälle võtsid meid vastu imelised vaated. Istusime teiste sekka Sacré-Cœur kiriku trepile, kuulasime elavat hipiajastust pärinevat muusikat, millele rahvas mõnuga kaasa laulis ja lihtsalt nautisime mõnusat õhtut. 

Alla tagasi tulin mina trepist ning leidsin veel palju ilu, lisaks pidin muidugi jälle põgenema paelapunujate, lillemüüjate ja muude tülitajate eest, aga läks õnneks. ;) Teised säästsid jalgu ja tulid alla ka funikulööriga (see oli meie päevapileti hinna sees nagu eelnevalt busski).

Näe, Pariisil ka oma Pissiv poiss olemas. ;)

Tagasiteel koju asjatasime veel natuke Montparnassi jaama ümbruses - kes käis teepoes, kes apteegis, kes MacDonaldsis ja kes ootas pubis.

Pärast läks muidugi natuke aega, et kõik samale jaamakorrusele kokku saada, aga ronge oli minemas peaaegu igal minutil ning päikeseloojanguks olime juba tagasi Versailles. Väsinud, aga väga rahul oma suurepärase päeva üle.

Sõime õhtust ja tegime uue päeva plaane, aga ei otsustanud veel midagi lõplikult ära. Homme on streigipäev ja osade rongidega võib probleeme olla ning tundub, et üsna vihmane on ka. Vaatame jooksvalt.