Jaanuar ammu läbi saanud, teen väikese kokkuvõtte veel mainimata käikudest ja leidudest.
Ühel hästi külmal ja lumisel hommikul avastasin, et Jänis oli käinud mu väikest Kuldrenetipuud korralikult pügamas:
Ilmselt ta sellest kõhtu täis siiski ei saanud ja siis piidles ka suuremat õunapuud, aga selle oksad olid liiga kõrgel. Proovis, vaeseke, isegi vannipeenra otsast küünitada, aga ikka ei ulatunud. Vahva oleks muidugi olnud seda küünitamise hetke tabada, aga ka jälgede järgi oli tore nuputada, mis seal toimunud oli. :D
Hommikuks olime kõik lõunamaised lapsed Keidu juurde kokku kutsunud ja tegime mõnusa pannkoogipeo.
Lõunaks oli päike õhu mõned kraadikesed soojemaks kütnud, aga ikka oli kõik härmas ja nii imeliselt ilus. Seal üle parkla paistvate suurte leinakaskede tipus oli ühel hetkel väga sürreaalne vaatepilt - kõik oli nii valge-valge ja siis istus seal keskel üks üleni must musträstas. Aga mul polnud mahti nii kiiresti suurt kaamerat välja otsida, et selle hetke ka jäädvustada oleks saanud.
Tagasiteel jäi härmatist aina vähemaks ja vähemaks, temperatuur oli ka märksa leebemasse suunda keeranud (kõikus seal 17 ja 20 miinuskraadi vahel), aga müstikat jagus ikka veel. Põltsamaa kandis näiteks sai maailm meie ümber täiesti otsa, oli vaid väike jupike teed. :D
Vahepeal tegime Kosel vanemate juures väikese puhkepeatuse ja edasi minnes oli päike juba loojumas ja lisaks härmatisele (vähem kui lõunas, aga siiski rohkem kui vahepealsetel teelõikudel) pakkus ahhetavaid elamusi roosa taevas. Ma küll kamandasin Koitu oma kõrval aina pildistama, aga tulemus pole pooltki sellest, milline ilu meid tegelikult ümbritses. Ahh, imeline!
Nüüd kaks telefonis natuke erinevatel kaugustel tehtud pilti hommikul meie külatänavalt. Pilvede vahel on Tallinna kuma (tol hommikul oli see eriti tugev), all puude vahel meie oma küla tänavavalgustus. Ise selle valguse keskel olles ei saa arugi, kui metsikult me tegelikult seda valgusreostust toodame. Olen üsna tihti jaganud pilte ka Helsingi tuledest, mis meile samuti ilma vaevata kätte paistavad (kui taevas on piisavalt pilvi õigel kõrgusel ees seda tagasi peegeldamas), ehkki nad on meist üle mere 80 km kaugusel.
Vahepeal läks jälle sulaks (enam ei oskagi kokku lugeda, mitmes kord selle talve jooksul), aga kui suundusin Ülemistes koolituselt parklasse auto juurde, siis selgus, et esiklaas ja katus olid vaatamata plusskraadidele siiski jäälilledesse tõmbunud. Põnev!
Paar ilusat loojangut, mida sai kontoriaknast imetleda. Teisel, muide, oli jälle üsna külmaks läinud ja päikesel oli külmasammas ka lisaks.
12. jaanuaril toimus jälle üks tantsu ja tralli täis pidu Jõelähtme rahvamajas - valla isetegijate aastavahetuse pidu. Muide, see polnud sugugi viimane selle jõuluhooaja pidu. :P
Tore ja väga sütitav Margit Tali Bänd oli kohale tulnud lausa Otepäält.
Ja fotobox oli ka üles seatud, sai hullata. :)
Järgmisel päeval käisin vaatamata külmale ja väga tuulisele ilmale Uitros luuramas, sest pühapäeval oli matk plaanis ja pidin olud üle kontrollima. Kohati oli karm, aga väga äge matk ja merikotkast nägin ka.
Ja üks tore roosa kodune laupäevahommik:
Tore ja väga sütitav Margit Tali Bänd oli kohale tulnud lausa Otepäält.
Kaugel jääl magavad merikajakad:
Parkheina pärlid:
Päike!
Joodised jääväljad:
Leidsin kellegi prillid:
Rüsinuki juures on sügistormid kokku kuhjanud aukartustäratavate mõõtudega kivivallid:
Ja neid kive ümber paigutades on meri välja pesnud mingi ilmselt nõukaaegse piirivalve konstruktsiooni:
Lõputult vahelduvad tänavu külmad ja sulad ja teed on meil enamasti sellised - juuubedad! Minu jäänaelad on juba täiesti ümaraks kulunud ja kõndimine võrdub kakerdamisega.
Paar pilti ka täiskuuhommikutest:
26. jaanuaril käisime Katriniga kodust üsna kaugel vähiravifondi Kingitud Elu annetusi kogumas - see oli selline SOS-väljakutse, ehk kohalikumad kogujad ei saanud kahjuks minna ja objekt oli vaja kiiresti ära mehitada. Meile mõlemale õnneks sobis. Kiisa Rahvamaja ehk Vabaajakeskus on väga uhke moodne hoone, tundus uhiuuena, aga hästi lahke pererahva sõnul oli ta juba 8 aasta vanune. Etenduseks oli Vana Baskini Teatri "Lumevangis" - parasjagu mõtlemapaneva sisuga tore ja Piret Kalda ning Tõnu Oja poolt väga hästi mängitud komöödia. Tegelikult olin just oma vanima tütre sünnipäeva õhtul tema kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel, aga külla minna polnud mõtet, sest sünnipäevalaps ise oli kogu perega kaugel reisil. Uskumatu, et oleme juba 35 aastat õnnelikud ja uhked lapsevanemad olnud. Palju-palju õnne Sulle veel kord, kallis Kadikene!
Ja kuu lõppu jäi veel üks nädalavahetus koos lausa kahe toreda koduse jalutuskäiguga. 
Merikotkas tuuritas seekord hoopis Punakivi ranna kandis.
Sain ikka uue liigi oma linnuvaatlusnimekirja ka. Porri olen ma tavaliselt ikka jämedatel puudel tiirutamas näinud, aga seekord revideeris üks maadligi kadakatüvesid hoopis:
Minu paadi juures Lühitneeme kandis märkasin rannas lepaladvas ühte üsna suurt pesa (no vähemasti 2 jalgpalli laiune). Varese jaoks oli ta küll liiga väike.
Ja veel ühed põnevad tegelased, kes ujusid ringi eriti tugevalt joodises adrusulavees rannajää lohkudes. Nime ma neile ussikestele küll pakkuda ei oska.
Ja lõpetuseks veel üks ilus lehiksammal kivilt.
Mingi hiire jäljed:
Tuisk hangeharjal:
Ajutine allikas ehk kaldast väljapressinud ja uuesti jäätunud pinnasevesi:
Matkapäeval oli õnneks palju leebem ilm ja merikotkaid oli tegelikult lausa 3, pildile saime 2.
Vahva ja vapper matkaseltskond maailma lõpus:
Meie noorima tütre Triinu sünnipäeval oli linnakontori tööpäev, haarasin Rimist ühe väikese stritsli tähistamiseks kaasa. Vaarikatäidis ja kardemon olid head küll, aga saiaosa oli nõme - tihke peaaegu kuivik. No ei meeldi mulle tegelikult sellised "saiad". Aga veel kord palju õnne Sulle, kallis Triinuke!
Natuke õisi ja rohelust ka!
Lund aina lisandus ja lisandus...
Minu kiviktaimla otsas kõrgub minust palju kõrgem raske lumevall. Ei oska arvata, mis neist vaestest taimedest seal all niimoodi saab, aga parata pole, sest see lumi peab kuhugi ju mahtuma.
20. jaanuaril vurasin jälle lõuna poole - seekord Luuale, kus oli matkajuhtide "Kõigi laste jõulupidu".
Jälle säras päike ja lumi ning vaated teel lausa lummasid.
Kodus oli tagasihoidlik -12 vist, aga Aegviidu-Aravete kandis ei uskunud ma oma silmi, kui autoekraanile vaatasin...-23 °C oli maksimum.
Koerukandis aga tegi ilmataat koerust - oli kuskilt vist pintsli kätte saanud ja hakkas hoolega taevast üle pintseldama:
Luuale jõudes oli kõik juba lauspilves, aga taas palju soojem ka, umbes sama nagu meil kodus.
Ööbimine oli kooliajast koduseks saanud õpilaskodus ja suurepärane üllatus tuli virvelt, kes mäletas, millises korteris ma toona elasin ning oli mind samasse majutanud. Nii armas temast!
Maastikumängu start:
Nagu alati, oli jälle väga vahvaid tegevusülesandeid, aga eriti tore oli taas vanadel tuttavatel radadel hulkuda. Pildistada muidugi eriti ei jõudnud.
Remonditud mõisahoone saalis oli üleval fotonäitus ja keegi minu tiimikaaslastest ütles järsku, et minugi foto pidi seal üleval olema. Nojah, ega sellist fotot ma ilma alt lugemata ise poleks küll osanud just enda omaks tunnistada - võib ju igaüks sellega hakkama saada. Aga nii tore üllatus oli ikka. :)
Õhtusel peol oli palju toredaid etteasteid ja igal istekohal ootas selline vahva bingomäng. Kuna auhinnad loositi, siis õnnestus isegi minul üks kotitäis E-Piima juustusid omale saada, ehkki mu leht päris täis küll ei saanud.
Tegelikult sain peo lõpupoole ühe väga kurva telefonikõne - kallis pikaaegne taanlannast sõber Anita oli haigustega võideldes kaotajaks jäänud. Ühikasse tagasi suundudes avastasin, et üks lumehange sisse sulanud küünal oli lumme südamekujulise augu teinud, otsekui Anita mälestuseks.
Lootsin sealt Luua pargist rohkem linde oma kogusse saada, aga kõik olid külmapaos. Noh, hakk on vähemasti selline tegelane, keda meie kodukandis ei leidu.
Enne hommikusööki tegin väikese jalutustiiru pargiteedel ka, aga piirdusin ainult nendega, mis olid lahti lükatud.
Vahepeal sain valmis ka ühed peenikeste varraste ja peenikese lõngaga kootud madalad sokid iseendale - et mahuks linnasaabaste sisse ilma neid liiga kitsaks muutmata. Mõtlesin, et kui alustan kummagi sokiga uue kera algusest, siis jooksevad triibud ka ühtemoodi, aga ei midagi. Noh, harutama ja õiget kohta otsima ma ka ei viitsinud hakata, on kuis on. Lõng on mingi Schachenmayr Regia ja vardad kõige peenemad, mis mul kodus leidusid ehk 2,5 ja see kõik oli jube peenike. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik kududa varrastega 1 või 1,5 ja seepärast ei saa ma kunagi tehtud ka ajaloolistega samaväärseid kirikindaid, ehkki ma tahaks küll omale ühte sellist paari Jõelähtme kindakirjaga. Peab mingi kavalusega teemale lähenema, aga alles järgmiseks aastaks (vihjates Eesti Vabariigi aastapäevaga seotud väljakutsele).
Sadama jää oli otsekui joonlauaga lahti lõigatud:
Need kõrrepurikad tegelikult kiikusid tuule käes, vaata videolõigukest siit.
Liivaglasuuriga adrupuhmas:
Linaka kraavi merepoolne osa tundus olevat täiesti jääs:
Ometi oli mere pool ka üks elava veega nire. Siit tegin ka väikese videolõigu ja seda soovitan vaadata kindlasti heliga koos.
Üks sasipäine pika koonuga elukas:
Kergliiklustee pinkidel saab väsinud jalad mugavalt enda ette kõrgele asetada:
Isegi minu sünnipäeva-kapsas oli ikka veel üsna kaubandusliku välimusega:
Ja pühapäevased leiud ka.
Adrukärbsed nautisid hoolega soojemapoolset sulailma, adruvallid ise kihasid eriti tihedalt, aga mõned ukerdasid lumel ka.
Ahei, päris lõpetuseks veel üks filmisoovitus, sest 31. jaanuaril käisin Neeme külakinos "Savvusanna sõsaraid" vaatamas ja see on üks tõeliselt hea film.
