Tahtsime juba väga ammu perega rappa minna. Lõpuks õnnestus tänu koolivaheajale ka kõigile sobiv päev leida. Algul plaanisime küll teisipäeva hommikul päikesetõusu vaatama minna, aga ilmateade lubas lund ja lörtsi ja nii otsustasime ümber ja käisime hoopis esmaspäeva pärastlõunal.
Tunnistan ausalt et mul pole rabadega kogemusi. Vastupidi, mul on nende salapäraste pealt kinni kasvanud laugaste suhtes hoopis hirm (vist ainus asi, mida ma tõepoolest kardan). Olen ühe korra käinud emaga rabas jõhvikal (kahjuks ei mäleta, mis raba see oli) ja siis astusin samm-sammult ema jälgedes, ei julenud ühtki kõrvalsammu teha. Jõhvikaid saime tookord palju, natukese ajaga oli mõlemal 12-liitrine ämber ääreni täis. Ega ma siis suurt muud peale jõhvikate ei näinudki ega osanud tähele panna. Siiski tean, et olen varem oma silmaga vaevakaske küll näinud. Kas see oli siis või lapsepõlves - enam ei tea.
Ühesõnaga loll ja saamatu, nagu ma olen, oli paras minna täielikult ohutuks ja infoküllaseks tehtud rabakülastusele. Lapsed olid seal mõlemad juba kooliga käinud, aga tulid ikka rõõmuga kaasa. Abikaasa jaoks lugesin infolehelt, et laudtee on 3,5km pikk ja koos rabaserva tagasiteega tuleb raja pikkuseks 5,5km - see on enam-vähem meie igapäevaste jalutuskäikude pikkus, seega julges ka tema kaasa tulla. Noh, tegelikkuses oli see ring (ei, me ei eksinud kuskil teelt kõrvale, ausõna) siiski umbes 8-kilomeetrine (kui lähtuda kõigi siiski pisut erinevatest endomondo-tulemustest ja meie väsimusest), aga abikaasa pidas vapralt vastu. Siiski pani see minu kui tulevase retkejuhi peas ohutule põlema - järelikult ei vasta avalik info alati tõele ja puuetega inimeste puhul võib see olla planeeritud meeldiva matkamulje rikkujaks. Samas teisest küljest võib see olla meeldivaks üllatuseks, kui pärast selgub, et ma jaksasin palju rohkem edukalt läbi käia. :o)
Nagu ikka, olin mina see sabassörkija, sest mul oli ju vaja pidevalt midagi pildistama jääda. ;o)
Infotahvleid oli palju ja huvitavaid (alati võiks minu arust rohkemgi olla!) ja omaarust vaatasin hoolega kõik üle, aga pärast ikka selgus, et mingeid tahvleid ma polnud märganudki. Hea meelega oleks endale nad kõik üles pildistanud, aga parem oleks siiski hoopis üks või mitu põhjalikku sooteemalist raamatut endale hankida.
Vaatetornini läks lai ja uhke ratastoolilegi sobiv laudtee ja torni alumisele platvormilegi oli võimalik ratastooliga saada. Väga meeldiv, et ka liikumispuudega inimestele on tehtud võimalus raba nautimiseks. Sealt edasi läks rada palju kitsamaks. Kahe laua laiust rada pidi oli muidu väga hea kõndida, aga kepiga kõndimiseks oleks kolmandat kõrvale vaja olnud. Mingis kohas olid kaks laiemat lauda, seal oli ka päris hea, nagu abikaasa ütles. Ta üritas oma keppi toetada laudtee aluste risttalade otstele, aga see oli täppiskoordinatsiooni harjutus ja päris tihti läks kepp mööda sohu. Seda enam imetlen tema vastupidamist!
Sain oma tulevase (foto)herbaariumi jaoks ka vaevakase piltidele.
Selline põlvekõrgune puhmas on vaevakase-maailmas juba võimas puu.
Küüvitsat peab kevadel uuesti vaatama tulema, seda oli seal palju.
Sinikad olid muidu raagus, aga noored võrsed hoidsid kiivalt lehti üll. Ja isegi ühe alles õitseva kanarbikuoksakese leidsin kohe laudtee kõrvalt.
Mul oleks vaja tundma õppida 4 erinevat kaske, sealhulgas ka madalat kaske. Sügisel raagus olekus on puid muidugi raske määrama hakata. Liiati, kui ise veel üldse ei tunne ka. Nii ma algul arvasingi, et ehk see ongi madal kask, kuna ainus veel küljes tolknev leheke oli tibatilluke, vaid raasuke vaevakase omast suurem. Aga kodus täpsemalt uurides selgus, et madal kask on kka hoopis teistsuguste lehtedega ja tihedalt vastu oksa liibuvate pungadega. Samas sain selgeks sookase olulise tunnuse - karvased võrsed. Nii et see siin on sookask.
Vot sellised on need laukad, mille ees ma suurimat hirmu tunnen, kui peaks omapäi kuskil metsas hulkuma.
Ühe jõhvikamammu leidsime ikka ka:
Kui nüüd kaskede juurde tagasi tulla, siis arvasin ühe õpetaja poolt pillatud fraasi põhjal, et kõik meie looduses kasvavad suured kased ongi arukased ja pidasin sookaske mingiks vaevakasest natuke suuremaks soos kasvavaks väikepuuks. Kuid matkaeelsel õhtul puudemäärajat lehitsedes (ma polnud veel põhjalikult selle kaseteemani jõudnudki tegelikult) jäi silma, et sookask on kuni 30-meetrine puu ja see lõi mu teadmised totaalselt sassi. Leidsin siis, et neid eristavad need rahvasuus leinakaseks nimetatava puu longus võrsed (
Betula pendula ehk arukask!). Vaatasingi siis nüüd kaski uue pilguga ja sattusin veelgi suuremasse segadusse. Sest kõrvutikasvavate erivanuste puude pealt oli näha, et noorel või aeglase aastakasvuga arukasel ei pruugi võrsed sugugi longus olla, eriti raagus olekus, kui pole vaja raskeid lehti kanda. Mäletasin, et mingi erinevus oli ka koores (nüüdseks olen selle üle korranud ja arukasel tekivad vanemas eas koorele tugevad rõmed ja mustad sooned nagu all parempoolsel pildil näha), aga jällegi ei saa selle järgi määrata nooremaid puid, need kõik kenasti valgekoorelised. Seega võtsin kojujõudes ka selle teema põhjalikult käsile. Ja nii leidsin veel erinevusi - arukase leht on rombjas või kolmnurkne pika terava tipuga, sookasel aga tömbi tipuga munajas või rombjalt munajas (huh! aga tegelikult on erinevus arusaadav, kui oskad vaadata) ja siis veel see võrsete erinevus (arukasel imepeenike ja sile, sookasel tugevam ja karvane). Seega peaks juba hakkama saama küll, kui mingeid muid kaseliike ette ei satu. :o)
Aga seda vasakpoolse pildi tagumist nooremapoolset puud ma nüüd ei teagi, sest ei osanud veel muid tunnuseid vaadata.
Allolevatel piltidel on turbaväljad, kus juba 20 aastat kaevandatud ja kuivendatud pole. Infotahvlilt võis lugeda, kui palju kahjulikke nüansse selle pisikese turbakaevandamisest tuleva kasuteguriga kaasneb ja piltideltki on näha, kui vaevaline on sootaimestiku taastumine sellisel alal, seega...
Samas on ka neis taastumata väljades oma ilu.
Rabaservapidi tagasiteed alustades oli esimeseks verstapostiks teel selline vigur:
Pokumaa:
Metsa all viimast näksimispausi tehes nägime ronka ka, aga ta lendas ja istus nii kõrgel männiokstel, et ma ei hakanud pildistama. Võimas värvuline ikka küll!
Tagasiteel Kahala järve kandis lendasid luiged koos lagledega üle tee. Ja tänaseks oligi esimene lumi maas. Küll see vanarahvas oli ikka tark!
Väga ilus perepäev oli ja ma sain jälle palju targemaks.
