Järjekordne matk läbi ajaloo

Ma niiväga tahtsin sellele matkale minna. Logistiliselt läks küll see nädalavahetus üsna tihedaks, aga siiski oli teostatav. Ilmateade aga nii lahke ei olnud - pussnuge just ei lubanud, külma, tuult ja aeg-ajalt sadu küll. Mina ka jonni ei jätnud. Plaanidesse ei mahtunud väljend "kui sajab, siis ei lähe", mahtusid hoopis kummikud, villasokid (muidugi parandasin kõiki suvi otsa seisnud sokipaare viimasel minutil)  ja kilekeebid. Perele ma küll päris ultimaatumit ei esitanud, neil oli kaasatulek poolvabatahtlik (no teate ju küll seda emme nuruvat nägu "ma nii väga tahan, et sa ikka tuleksid" ;o)). Kui abikaasa kuulis, et matk vist ikka päris lubatud 8 km pikkuseks ei kujune vaid peaks 6 peale jääma, otsustas ka tema oma võimed proovile panna (igapäevased jalutuskäigud on tal umbes 3-kilomeetrised) ja kaasa tulla. Selle peale otsustas ka Kustav ikkagi tulla. Nii läksimegi kõik neljakesi.
Kodust ärasõit vastas peaaegu üks-ühele suvisele ajalooüritusele minekule - sadas päris koledalt, vaid kraadid olid drastiliselt erinevad. Kui kodus tuli vihma, siis 6 kilomeetrit sisemaa pool viskas ka üsna jämedat rahet sekka. Brrr. Õnneks olime kohal pisut varem ja Loolt-Kostiverest tulijate bussi ootasime turvaliselt autos. Ja matka alguseks oli ka suurem sadu otsas. Etteruttavalt võib öelda, et kogu matka jooksul tuli veel vaid paar pisemat sabinakest, suurem rahe ja lörts tuli taas alles siis, kui juba uuesti varju all olime. Aga ilma oli tõepoolest väga mitmesugust - päikest, vihma, rahet, vikerkaart, vaikust, ülitugevat tuult. Põnev!
Matka alustasime Linnamäelt, kus Janek Šafranovski rääkis esmalt meie kandi pinnavormide jääaegsest tekkeloost ja taas kord natuke ka linnuse ajaloost. Tegime ka pisikese tiiru elektrijaama juurde, ehkki tegelik matkasuund oli risti vastupidine.

Ringike üle linnamäe tehtud,asusime õiges suunas teele.

Osjad:

Laanesõnajalg:

Läbi võsa oja tekitatud kanjonit vaatama:

Puuuseened:

Ilus-hirmuäratav taevas:

Juba eelmise vabariigi aegu loodud polügoni kasutati nõukogude aja lõpus ja uue vabariigi algusaastatel veel lasketiiruna, aga enam mitte. Selle kohta teadis vallavanem öelda, et põhjuseks on ala ületav lennukoridor.

Aga saime ka teada, et siinset Lakessood hakati kuivendama selle pärast, et sinna lastud mürsud maandusid liiga pehmele pinnasele ega lõhkenud. Ja veel palju-palju muud huvitavat.
Matk jätkus mööda kunagist rannajoont. Väga ilus metsaalune oli.
See ilus kahar kuusk koosnes umbes 12-15 puntras kasvavast kuusest tegelikut:

See nastikupoeg tundus olevat külmast hangunud ja ehkki ta keskosa oli kahtlane (nagu pisut viga saanud), tõstsime ta igaks juhuks ikkagi teelt kõrvale rohu ja sambla sisse, ehk kosub veel:

Kilpjalad:

Ürgse muljega sammaldunud puujalamid:

Lehesahin:

Raheterad püsisid:

Noore männiku vahel:

Mingi samblik:

Ka vikerkaart nägime:

See kuusk oli ümber kukkunud, pooleks murdunud, aga ikka kasvas vapralt edasi:

Veel noorem männik:

Osad kased on veel üsna kuldsed:

Kännuseened:

Peaaegu kohal juba:

Lisaks juutide mälestusmärgile on viimastel aastatel siia Kalevi-Liivale lisandunud mälestusmärk ka hukatud mustlastele:

Läksime veel vaatama Kaberla oja ilusat sügavat kanjonit. Teelt leidsime huvitava seest tühjaks põlenud männi. Huvitav, kas see võib olla välgu töö?

Tamm:

Kaberla oja:

Seal sügaval ta voolabki:

Kalevi-Liiva kõrgeim mägi, mille tipus oli omal ajal ka polügoni vaatetorn. No et kuhu need mürsud maanduvad. Nüüd kasutatakse seda vastlaliu mäena:

Selle välja ääres tasub aga minutiks vaikselt seisatada:

See vana mänd olevat kuuliauke täis olnud:

Matk oli tore, huvitav ja õpetlik. Kokku pikkust 7 ja koos Kalevi-Liiva ringiga isegi 7,6 kilomeetrit. Ja kõik, nii lapsed kui vanad, pidasid selle ilusti vastu. Ja, nagu juba öeldud, ilm pidas ka.
Aitäh, Janek, jätka samas vaimus!

Trans Riffarrica ehk matk läbi ajaloo

Hea sõber Janek (pildil koos abikaasaga) korraldas 16. juunil Jägala Linnamäel ühe megalaheda ürituse. Muidugi olime lastega krapsti kohal - egas' iga päev nii palju põnevat peaaegu et koju kätte ei tooda!

Kuigi jah, hommikupoolik kostitas meid laussajuga ja tundus, et kogu üritus võib nässu minna. Jälgisime pingsalt ilmateadet ja hoidsime pöialt. Tundus, et sadu peaks lõppema just peo alguseks. Tõepoolest - ehkki kohale vurades veel sadas, tõmbus taevas juba selgemaks ja napi kümnekonna minuti pärast oligi kõik. No tuli küll ka hiljem mõni tume pilv, mis pisut piisku alla piserdas, aga hommikuse laussajuga võrreldes oli see puhta köömes.
Atraktsioone oli palju ja pika päeva programm üsna tihe. Nii ei jõudnudki kõigega sügavalt tutvuda ning alloleval pildil pakutud vibulaskmine jäi suisa proovimata. Me oleme seda lastega mitmed korrad varem ka proovinud.

Hoopis uus meie jaoks oli aga kiviaegne leivategu.
Teradest võis jahu saada uhmerdamisega:

või kahe kivi vahel hõõrudes:

Ja siis jahu veega taignaks ning pulga ümber küpsema.

Need pulgaleivakesed olid imehead. Tõsi, taignasse oli pisut lisatud ka maitseaineid, mida kiviaja inimesed võib-olla alati ei omanud. Aga mine tea, äkki ikka tundsid juba mingeid maitseürte ka.

Vahepeal suundusime matkale. Linnamäelt Jägala joa taguse Suka sillani ja tagasi, ühelt ja teiselt poolt jõge läbi mitmete kontrollpunktide. Kokku umbes 7-8 kilomeetrit. Raja võis läbida ükskõik, kumba pidi.

Tänu sajule olime kõik jalga pannud kummikud ja hea oli, sest kohati oli matkarada väga märg.
Olin sellel Linnamäe tagusel rajal kord varemgi jalgrattaga viibinud, aga tookord oli see siht ilmselt tugevalt võsas ja nii mul polnud aimugi, et see mets peidab endas ülivõimsat rändrahnu - Laulukivi.

 Kivi-imar Laulukivi pragudes:

Selle kivi peale mahub vabalt mitu koori laulma ja kuju on tal ka täpselt nagu laululaval. No vaadake ise, Kusti ronis sinna otsa ja tema on juba ligemale pooleteisemeetrine mehehakatis:

Laulukivi juures oli ka esimene kontrollpunkt ja vastata tuli küsimusele, millised olid sellel kivil üldse esimest korda lauldud laulu sõnad. Nii nuputasimegi igaüks omaette, mida seal siis laulda võidi. :o)

Ja matk jätkus.

Lõpuks tuli tee metsa vahelt välja ja kulges heinamaa servas edasi. Ja järsku oli männiku servas kaks hoopis teistsugust mändi, ehkki sama suured kui kogu ülejäänud mets. Mis mänd see selline olla võib? Kas must mänd? Tüvi oli tal tume ja okkad kahekaupa.

Proovisin kaugemalt ka pilti teha, et nad kogu ulatuses võrreldes teistega peale saada, aga pilt on viletsavõitu ja need 2 noort mändi ees segasid ka.

Veskitamm Koogil:

Ja naabri imeilusti korda tehtud kaldapealne:

Jägala Joa teeristil imestasid lapsed imeliku sildi üle, meie sõbrannaga aga selle üle, millisesse läbimatusse võssa see silt juhatas. Kas tõesti seal? Aga kuna omal parajasti vaja polnud, ei hakanud aega raiskama - kõik kibelesime tagasi platsile, sest vaatamata plaanipärasele matkale käis kogu aeg ka peoplatsil tegevus edasi ja jäime ju paljust ilma.

Siiski tegin pisikese peatuse, et proovida pildile püüda imeilusaid, aga ülivilkaid elektrisiniseid kiile. Parim, mis mul õnnestus saada:

Ilmselt olime umbes poolel teel, sest vastu tulid teistpidi ringi alustanud matkalised:

Jägala puupapivabriku jõujaama renoveerijad renoveerisid ka Suka silla (ennevanasti käis sellest üle ka kaubarong, mis suundus Raasiku vahejaama) ja sellealuse tammi, et oma jaamale kanalite kaudu vett saada. Nojah, nende pärast on ka enamuse ajast võimas Jägala juga vaid peenike nire. :o( Aga see on juba teine teema. Siin pildil hoopis sillalaune kaldakindlustus - moodne traatvõrgu ja kivide sümbioos:

Tänu Suka silla tammile oli sellest allpool puha paljas jõepõhi. Aga keset seda põhja ootas meid uus kontrollpunkt - punase jopega neiu.

Tema seletas meile, et need fossiilid, keda sealne paas tihedalt täis oli (no tõesti, neid oli sadu, pead-jalad koos), olid peajalgsed ehk nautiloidid. Katkend infovoldikult: "Nautiloidid toimisid nagu allveelaevad, pumbates erinevatesse kambritesse õhku erinevate sügavuste saavutamiseks. Elasid nad umbes 480 miljonit aastat tagasi ja olid maailmamere suurimad kiskjad."
Meilt küsiti, mismoodi suhtlesid omavahel nautiloidid?

Jägala juga, eriti veevaesena, ei ole meiesuguste jaoks enam mingi eriline vaatamisväärsus ja põrutasime sellest üsna peatumata mööda. Peatumist vääris hoopis esimene metsmaasikaküngas:

Umbes seal, kus see tumedaim pilv on, asub Jägala Linnamägi, ehk meie sihtpunkt ja peopaik. Huvitav, kas see oli see hetk, mida Neljandik oma blogis kirjeldas kui äikesepilve?

 

Aga meil oli kohe käsil uus kontrollpunkt. Eesolevates papivabriku kanalites oli Tarkovski filminud oma "Stalkeri" kuulsat musta koera. Ja küsimuseks kõlas, et mida see must koer seal lamava mehe juures kujutas? Kuna mina olen seda filmi vaid 1 korra varases nooruses näinud, ei suutnud ma meenutadagi seda kohta. Meenus vaid, et üks kole film oli. Seega, kui ma uuesti vaataks ja sealt selle mõtte leiakski, oli praegu küll puhas fantaseerimine. Hea veel, et infovoldikul üks väike pildike sellest filmist oli.
Edasi suundusime kanali serva pidi endisele pioneerilaagri alale. Kahjuks pole ma sealsetest kummitusvaremetest ühtegi pilti seekord teinud, aga "Kättemaksukontori" fännid on neid pisut näinud - näiteks libahundiga osad olid seal filmitud. Igatahes on sügavalt kahju, et kunagised suured hooned ja ilus väljak on jäänud täiesti kasutuseta ajahamba pureda.
Aga edasi mööda metsikut jõekalda džunglit.
Mingi ristiku sugulane:

Kahjuks ei saanud selle oru suurt sügavust kuidagi fotosse. Keegi ei tahtnud sinna alla poseerima ka minna :oP

Ilus vaade jõele, juba kisub laiaks paisjärveks:

Elektriliini siht oli ka päris kena:

Tõrvalillevälu:

Viimane kontrollpunkt oli keset metsa ja küsimuseks, kuidas ürginimesed oma varbaküüsi lõikasid?

Pisut veel ja olemegi kohal:

Infotahvel:

Ja juba olidki lõpetamas keskaja muusikud :o(

Triin oma võrratut keraamikat pakkumas:

Lapsed proovisid tule üles saada. Muide, lõpuks see neil õnnestus ka.

 

Vahepeal oli ka keraamikat tehtud, meil jäi see matka pärast ära. Mis parata, ega kõike head ka ei saa.

 Kiviaegne kangakudumine. Tegelikult võiks ju isegi niimoodi teha mingeid kaltsuvaibakesi:

 Kiviaja inimesed Mõniste muuseumist:

 Arheoloogid tutvustasid oma tööd, näitasid luid ja õpetasid neid ära tundma:

Viikingite küla:

Neil juba pisut peenemad kangasteljed:

Viikingid pidasid maha ka mitu lahingut.

Läti näitsik oma vapraid sõjamehi lahingust ootamas:

Selle pildi nimi on "fotograaf pildistas fotograafi kes pildistas fotograafe":

Ettevalmistus uueks lahinguks::

Ja nüüd...

...rünnak otse pealtvaatajatele:

Muide, tõelised lahingud olid, üks mees sai näo ikka puha veriseks.

Lahingud nähtud-kogetud, sai taas mahti Viikingite külaga lähemalt tutvuda.

Viikingite kuulus sepp oma ehteid müümas:

Tööriistad:

Lätlaste müügiartiklid. Selline puust kann oleks tore küll, paraku polnud mul rohkem raha (kaasas) kui piletite jaoks vaja oli.

Sõjamehed on aja maha võtnud:

Arheoloog Ain Mäesalu demonstreeris vanimat (Otepäält) leitud püssi. Tõsi, mitte originaali ennast, aga selle täpset koopiat.

Püssirohi torusse:

Rohutuustist tropp ette:

Kuuli ta ohutuse mõttes ei pannud. Siis suruti kõik korralikult kokku:

Süüteavasse veel pisut püssirohtu:

Tulekiviga tuli üles:

Ja käiski kõmakas. Airi (see pildistatud fotograaf) naeris, et õigel hetkel päästikule vajutamisega probleemi polnud - võpatus tuli iseenesest. Just nii, tegu oli ainult käte paigal hoidmisega. Kahest tehtud paugust ühe võte tuli mul igatahes väga värisev. Ei mäleta hetkel, kumb. :oD

  Ja oligi käes aeg õhtu viimaseks, peamiseks etteasteks - Zetod:

Vahepeal tuli üks pisike vihmasabin, aga see möödus kiiresti ja tegi eemal laheda minijupikese vikerkaart:

Üks lustakas paarike tantsimas:

Lapsed said fännipildi ka:

Megalahe üritus oli, kahetsege, kes te vihmakartuses ja pühapäevalaiskuses tulemata jätsite!
Aitäh, Janek!