Eile käisin hommikul linnas jalatalladiagnostikat tegemas ja ortopeedilisi taldu tellimas, aga õnneks läks see nii imekähku, et jõudsin veel kaasaga jalutama, poodi tööasju arutama ja pisut ka koolitöödega tegeleda.
Täna jalutama ei läinud, oli vaja küpsetada, sest homme-ülehomme on mu viimased tööpäevad linnas. 5 aastat ja 3 kuud on läinud justkui linnulennul. Eks siis ole näha, mida minu otsustav samm (mõnes mõttes karjääriredelil allapoole) endaga kaasa toob. Ise loodan küll, et tegin õige otsuse.
Aga küpsetamise kõrvalt näpistasin ikka natuke aega (mis, uups, kujunes 3 tunniks), et natuke peenraid kevadekorda seada.
Õhtul tuli veel kauaoodatud ja kardetud (mul oli kooliajal geograafia 3) maailma turismigeograafia hinne, mis tõi suure rõõmu südamesse.
Ja õues läheb ka aina helgemaks. Kui vaid sest kellakeeramise uimasusest üle saaks. Aga nüüd siis nende päevade pildisaak.
Olin krookuste ja võskiiriste pärast juba sügavas mures, sest neist polnud ei kippu ega kõppu. Aga nüüd õnneks leidsin ninakesi ja siis täiesti kogemata sealt, kust otsidagi ei osanud, ka õisi. Selline uus koht, kuhu ilmselt eelmisel sügisel sibulad maha panin.
Kodumetsa sarapuuõied:
Liblikaid meil ikka veel ei lenda, aga ühe hangunud põrnika leidsin:
Ja luitesarapiku alune oli peenikese nina tuhnitud auke ja augukesi täis. Ühe augu juurest jämedalt liivalt aimasin ka mingeid jälgi, aga pildile need kahjuks ei jäänud. Olid sellised umbes 5-6cm laiad jäljed, millel sirge varbarida ees (nagu oleks väike karujälg). Kodus jäljeraamatust otsides võiks arvata, et äkki oli mäger?
Ühes augus oli selline hunnik ka:
Ehh, ma olen viimasel ajal õige palju hakanud igasuguseid junne pildistama. :oP
Aga järgmine leid pani mind lausa kilkama. Olin siiani veendunud, et meiekandis verevat karikseent ei leidu (paar aastat tagasi sai Triinu koolitöö jaoks otsitud). Aga näe - on ikka:
Veel ärkajaid ja teki alt välja pugejaid:
Siin üks ümberkukkunud pehkinud puu, mille tuvastamisega pead murdsin. Oleks nagu kase tundemärgid, aga...
...selline tumedakooreline tüvi?
Samas kõrval kasvasid veel elavad samasuguse tumehalli tüvega kõrged puud ja suur oli mu üllatus, kui võraosas valendasid säravvalged oksad. See kasemaailm on mulle siiamaani suur mõistatus.
Ega eelmise sügise kuivanud seenejäänustega ka mingit määramist ei saa loota. Need on niisama ilusad:
Pohlad on noores männiistandikus vana kännu ja päikese soojuses stardivalmis - andke ainult luba ja nemad hakkavadki kohe õitsema:
Ega see ju ometi muhkmänd ei ole?
Seda tegelast märkasin juba Palupõhjal matkates. No kellele ei hakkaks silma meie kliimas igihaljad rohttaimed. Nüüd siis ka oma männikuservas. Vaatasin kodus raamatut ja leidsin ta üles ka -
lakkleht on. Nüüd vaja käia passimas, millal ta õitsema hakkab. No sinna on muidugi väga mitu kuud veel aega.
Veel leiab ka möödunudaastaseid iludusi:
See on tegelikult teravuse poolest untsu läinud pilt, aga mulle hakkas meeldima:
Ja kännumätas hakkas ka meeldima:
Tagasi koju jõudes leidsin ka muru seest krookused üles:
Tänased õied:
Ja lõppu pilt tordist, mille ma oma kolleegidele hüvastijätuks meisterdasin:
