Palupõhja

Koolis on tore käia lisaks kõigele muule veel ka selle pärast, et sinuga koos käib seal suur punt samasuguseid "hulle", kes igaüks teab-tunneb kuskilt mingeid põnevaid teemakohaseid kohti ja inimesi. Ja siis on koos imeliselt vahva midagi korda saata võõi kuskil käia. Nii käisimegi seekord peale sessi Palupõhja Looduskoolis nädalavahetust veetmas. Muidugi tegin jälle hulgaliselt pilte.
Esmalt laupäeva hommikusöögieelne jalutuskäik Emajõe äärde:

 

 Mingisugused pahad okste küljes?

 Sanglepp juba õitseb:

 Kuskil seal luha kohal on kolm luike:

 Kobraste paradiis:

 

Kahtlustan, et see sissevajunud suur koobas otse kalameeste lõkkeplatsi all on samuti kobraste töö. Aga see metalljurakas (neid oli seal 2 tk umbes 2-meetrise vahega kaldale lähemal ja kaugemal) on ilmselt paadi ankurdamise post. Kui keegi täpsemalt teab, võiks kinnitada või vastu vaielda.

Mingisugune vaarika sugulane. Põldmarja jaoks liiga võimas, aga lähedal oli üks vana talukoht, seega võib vabalt mingi kultuursort hulkuma läinud olla:

See paju tahaks ka täpsemalt määramist:

 Sarapuu urbadest ei saa ma ka kevadeti kuidagi mööda:

Kaunis kaev koos puitnikerdistega looduskooli õuel:

Aga hiljem läksime veel sohu-rappa matkama. Kokku tuli köögitoimkonnal (sh mina) umbes 12-13 km ja teistel umbes 16 km. :o)
Siit-sealt on juba kuulda liblikatega kohtumisest. Meie matk toimus üsna külmal ja sombusel päeval ja ainuke kohatud liblikas oli see. Toores veel teine. ;o)

 

 

 

 Hanevits:

 Vitamiinid:

 Hundi kaka (need valged on kellegi luutükid):

 Vaatetorn:

 Ja ümberringi laiuv raba:

 

Küll me mõtlesime ja vaidlesime selle õitseva kõrrelise üle (kõik me ju alles rumalad õppurid), aga hiljem kodus uurides sai minu algne arvamus ikkagi kinnitust - see on tupp-villpea. Lihtsalt enamasti on inimesed harjunud teda märkama juba viljununa, siin sätib ta ennast alles õitsema: