Aprill juba teises pooles, aga mul on ikka veel jagamata puhkuseaegsed ehk märtsi lõpu ja aprilli alguse matkamised. Tõsi, osaliselt on neid siiski jagatud, sest tegin sammaldest ja samblikest lausa eraldi
postituse. Tore oli kommentaaridest lugeda, et see postitus ka mitmetele inimestele meeldis ja lausa vajalikuks osutus.
Aga nüüd siis matkade juurde.
28. märtsil tegime kaasaga kahekesi väikese tiiru meie kunagise Linaliu nime kandnud järve sees ja ümber. See järv pole järv olnud juba umbes 30 aastat, sest metsamehed otsustasid, et neil on vaja ka Ihasalu poole jääv soine metsaalune rahaks teha ja kaevasid soost merre kuivenduskraavi. Otsetee oli läbi Linaliu järve ja tõmbas selle praktiliselt kuivaks.Seega on seal, kus ma esimestel Neeme aastatel järve kallastelt lausa jõhvikaid leidsin, nüüd ainult kidur lodukaasik järve põhjas ja Ihasalu soo ei ole enam soo, aga ka mitte rahatoov puupõld, sest see kraavide võrk, nagu enamasti sellistes kohtades olema kipub, erilist edu ei toonud. Mets on hooletusse jäetud ja tegelikult on see hiiglama tore, sest nüüdseks on sinna tekkinud juba mõnus vääriselupaiga tunnustega kooslus. Kännukatik on näiteks üks tunnusliikidest ja ohtralt looduslikul teel vaikselt kõdunevat lamapuitu leidub seal ka.
Et mina aina neid eelpoolmainitud samblaid ja samblikke (ülemisel pildil on kännukatik ja kaunis narmik läbisegi) pildistasin, pidi Koit mind pidevalt kuskil järgi ootama. Ümbruskonna suurimale männile toetudes või päikesevanne võttes näiteks.
See osa kraavist tuleb soo poolt ja seejärel läbib järve ühe serva ning järve teisest otsast keerab otse suure kaldega mere poole. Hmm, mis saaks, kui paneks kraavi järvest väljuva otsa kinni? Peaks vist mõne kopra appi palkama. ;o)
Ühel suurel männitüvel istudes sõime ära oma traditsioonilise jalutuskäigu-apelsini ja siis jäi mulle silma üks tormiga murdunud jäme männioks, mis maapinnale polnud jõudnudki. Niimoodi ta seal tolknes.
Sookail on praegusel ajal üks väga kasulik taim. Kui oled muidugi ülitundlik sookailu eeterlikele õlidele ja "pilt võib eest ära minna", siis seda teha ei soovita, aga need õlid on tegelikult heaks ülemiste hingamisteede ravimiks. Meie võtame alati oma matkadel mõned lehed või oksakese näpu vahele ja hingame iga natukese aja tagant sügavalt sisse. Olen nii mõnedki korrad ähvardava köha-nohu suutnud eemale peletada.
Need roostepruunid näsad lehe all ja vartel ongi kohad, kust need õlid lendu lähevad.
Sellised kõrghooned on metsas väärtuslik kinnisvara. Omanike ring on väga rikkalik.
Mingi rohttaime mullune vili. Lähemal vaatlusel filigraanselt kaunis.
Järgmine matk oli 30. märtsil, kui mul oli selg aiatöödeks liiga haige ja ilm ka külmavõitu. Toas ma siiski ei mallanud püsida, läksin hoopis tulevaste matkaradade luurematkale. Lageraiesmikule olid noored tammed kenasti kasvama jäetud. Nõutud säilikpuud ka, ehkki neid võiks minu arvates alati rohkem olla ja mõned eriti uhked ja võimsad puud võiks juba selle pärast alles jätta, et oleks ka mõned ajasillad ja ajaloolised monumendid olemas. Muide,
Ootsipalu hiiglasedki on oma tiitlimõõduni jõudnud osalt just selle pärast, et metsatööde käigus on nad ilmselt vähemasti korra või ka kaks jäänud säilik- või seemnepuudena kasvama. Vähemasti niisuguse mõtteni jõudsime me mõned aastad tagasi oma Luua matkajuhtide grupiga Taavi Pae juhendamisel õppereisil viibides.
Näiteks see korraliku kohvilaua mõõtu känd oleks küll võinud parem puuna edasi kasvada...
Hmm, kui rada nüüd siit planeeridagi, siis peavad matkalised ka üle kraavide hüppama. Õnneks tundub, et suurvett siin eriti karta ei tule ja saab üle küll.
Tundub, et siin on metsamehed pisut nalja teinud ja kivi kännu otsa tõstnud.
On käbide pakatamise aeg. Sellised kaunitarid!
Esiplaanil vaevumärgatav mõneaastane männik, selle taga umbes 15-20 aastat tagasi istutatud männitukk ja päris taga juba vanemad männid (üsna õhuke riba), mille taha jäigi see suur värske raiesmik, kust üle tulin.
Umbes 10-aastane männik:
Vasakul 10-, paremal 20-aastane, taustal vanem, niiumbes 30-50 aasta vanune metsatukk . Ka seemnepuid on näha.
Umbes 20-aastane metsatukk, kus on hiljuti tehtud hooldusraiet.
Ehk, nagu näha, oleme sattunud lausa metsamajanduse õpperajale. Seda ilmselt teavad kõik, kuidas mõõta mahasaetud puu vanust. Muidugi aastaringide järgi. Aga kuidas määrata puu vanust, kui see veel kasvab? Metsamehed teevad seda spetsiaalse peenikese seest õõnsa puuriga puust südamikuni puurides aastaringipulga pealt. Aga kui ikka üldse ei taha puud vigastada? Noore männiga on see tegelikult üsna lihtne - tema kasvatab igal aastal omale ühe uue okste ringi - loe need karussellide korrused kokku, lisa 3-4 aastat päris esimeste titeaastate arvelt ja ongi puu vanus käes. Edasi aga tuleb vaadata juba tumeda ja paksu korba kõrgust tüvel ja siin on juba kõikumised suuremad, lausa mitmekümne aasta piires. Päris vanadel (sadades aastates) mändidel on juba ka suuremad oksad jõudnud korbaga kattuda. Proovi järgmisel männimetsamatkal, kas oskad määrata, millised seal kasvavatest täiskasvanud mändidest on olnud eelmiselt põlvkonnast pärit seemnepuud, millised on korraga külvatud-istutatud ja millised üldse hiljem isekülvi teel tekkinud. Tüve jämeduse järgi seda alati määrata ei saa, sest iga puu jämeneb erineva kiirusega, just nii kuidas temal täpselt võimalusi on - valgust, vett, toitaineid jne. Parim näide selle tõestuseks on rabamännid - piitspeenikesed ja lühikesed, aga oksad korbastunud ja vanust mitusada aastat. Nende aastaringid on niivõrd mikroskoopilised, et palja silmaga neid vist küll ei näe (ma pole ise ühegi rabamänni mahasaagimist kohanud, seepärast ei tea). Neil lihtsalt pole seal toitainetevaeses rabapinnases eriti millestki oma
"muskleid" kasvatada.
Aga aitab metsakasvatusest, sööme parem kõhu pohlamoosi täis. Need ületalve säilinud pohlad maitsevad ju just nagu juba keedetud pohlamoos. Mõnusad!
Vahepeal õnnestus ka sookurgede paarissõitu jälgida. No päris sünkroonis pole, aga mina kui ainus kohtunik, annan ikkagi 10 punkti. ma ise niikuinii paremini ei oskaks.
Oih, kes see siin kännult maha roomamas on?
Kännupess on see seen, kes on kogu oma värvispektri siia kenasti laiali laotanud.
Kas keegi vajab ilusat roosilist kanga- või tapeedimustrit?
Ja kes see seal kõrvu kikitab?
Oih! Kivi otsas kasvavat kuuske olen küll enne näinud, aga sellist võimsat kaske kohtan esimest korda.
Nojah, teisest küljest vaadates selgus, et see kask on siiski kõigest väga tihedalt kivi külje all ja on ainult oma põlved kivile toetanud.
Olin jõudnud oma sihtmärgini ehk Suurelageda ojani, mis kohalike jaoks kannab hoopis nime Jundi oja. See on juba pisut laiem ja veerohkem kui eelmise matka kraav, see kuivendab kunagist suurt sood - Lakessood - ja kuivendab seda juba palju kauem. Noh, tulemus on selle sooga ikkagi sama - ei mingit korralikku metsamaad, aga raba ka enam mitte. :o( No miks te peate kõike kuivendama ega või loodust jätta selliseks, nagu ta on?
Aga see selleks, sellest laiemast ojast pidin ma vaatamata algsetele plaanidele ikkagi üle hüppama, sest teiselpool oja paistis midagi eriti põnevat ja suurt.
Taaskord kännupess, aga tema uhkeldas lisaks värvidele ka oma hiiglaslike mõõtudega.
Sobib täiesti vihmavarjukski, kas pole?
Sama tüvetüüka alumises servas oli teinegi, noorem kännupessi viljakeha ja tema demonstreeris kasvava heina vallutamise võimet.
Mahamurdunud tüveosalt leidsin mingeid taelikuid. ma ei saanudki lõplikult aru, kas tegemist oli vana tamme või haavaga (kogu peenemate okste osa oli juba ammu kõdunenud), pigem vist ikkagi haab.
Seda leidu (kõrgel vana tüve otsas) pidasin algul mikrofoniks, aga ornitoloogiaühingu FB lehel järgi pärides tuli välja, et tegemist on hoopis geopeituse aardega. Seega ma täpsemalt tema asukohta ei reeda.
Tagasiteele suundusin teist ojaharu pidi ja näe - siit oleks lihtsa vaevaga üle saanud, sest keegi (hr Tormituul ilmselt) oli värske purde langetanud.
Aga purre oli juba omastatud - arvatavasti nugise poolt.
Selles piirkonnas on valdavate männikute vahel üsna palju tammesid ja raagus aastaaegadel on nad nii mõnusalt silmatorkavad.
Tekib kohe tahtmine neid igast suunast pildistada. kuigi, jah, minu kaamera akud olid üles öelnud juba selle ülisuure kännupessi juures ja edasi pidin läbi ajama vaid telefoniga, seepärast on pildid ka haledad (ja neid on vähem).
Kohe tamme kõrval oli teinegi vaatamisväärsus - pooleks murdunud rahn.
Tegin raiesmikul kännu otsas ka pisikese pikniku, aga ega see hea mõte ei olnud - paigal istudes tuli külm kergesti kraevahele. Seega tagasiteel ma enam pikki pildistamispeatuseid ei teinud.
Vaid üks pilt ongi veel näidata sellest matkast. Mis juhtub, kui seenealune puu äkitselt suunda muudab, aga seenel on vaja eoste levitamiseks poorisuud vertikaalselt maa suunas avada? Ega's midagi, tuleb ruttu uued kübarad kasvatada. :oD
Vahepeale jäid ka paar kiiremat tiiru Tiinaga Takut jalutades, kui peenarde kaevamisest vaheldust ja seljasirutamist tahtsin ja sõbrad õigel ajal mööda juhtusid minema. Siis ma palju pildistamisele aega ei kuluta, et sõbrad ei peaks mind liiga pikalt järele ootama.
2. aprillil märkasime metsaraja ääres esimest täies õies
karvast piipheina. Kas pole kaunis!?
Ja kuigi ma selle aasta esimese äbariku ülaseõie leidsin juba 4. jaanuaril...
...võib meiekandis nende õitssemise alguseks siiski pidada 2. aprilli - siis leidsime neid juba mitu tükki ja järgmistel päevadel rohkemgi.
Järgmine matk oligi juba järgmisel õhtul ehk 3. aprillil, kui hommikupoole sadanud lumi ära sulas ja päike maailma ilusaks tegi ja mind ikka jälle kiskus sinna Linaliu järve peale, sest mõned samblad tahtsid veel lähemalt uurimist. Seekord läksin sinna vahelduseks tavapäraseid radu vältides, suuremalt osalt päris radadelt kõrval samblas sumbates.
Siin pildil on küll üks kitsas rada, aga milline rohelus! Noh, pohlamoosi sai jälle mõnuga pugida.
Selle matka sammalde ja samblike pildid leiab jällegi eelmisest
samblapostitusest, aga selle vallatu kaeidoskoobiga tüdruku panen ikka siia ka.
Ja kui juba pareidoolia peale läksime, siis see sasipea ootab vist ka juba pikisilmi juuksurite tööle naasmist.
Siis ma leidsin järve, õigemini küll kuivenduskraavi kaldalt kellegi kasemahlavabriku - lausa 4 puule olid voolikud ja pudelid külge sebitud. Aga veel avastasin sealt tegelased, kes saama peale kohale lennanud olid. Mingid sääselised nad on, aga täpsemalt ma öelda ei oska. Kui keegi teab, palun lahkesti mulle ka teada anda.
Aga tagasiteel leidsin ma ühe korraliku korrusmaja. Ainult et, khm, elanikud oleks ikka võinud koduspüsimise käsust kenasti kinni pidada ja igaüks mulle oma ukselt viibata. Mõtle, kui tore pilt siis veel oleks tulnud!
No tundub, et see teeserval paukesi otsinud metsvindihärra on vähemasti sellest kuulnud, et väljas tuleb üksi käia.
Kui mul puhkus oli, siis me nädalavahetustel üldiselt vältisime kodust väljas käimist, sest linnalähedase maakohana on meil siin suur ülerahvastus. Asi läks lausa nii hulluks, et poolsaare tippu viivale tänavale pandi keelumärk ette. Kõik tahtsid autodega Uitro säärele välja sõita, parkisid kogu tänava täis ja paarutasid ka tõkkepuust mööda luidetele oma rahvast täis bemmidega, jäid sinna kinni ja kutsusid teised rahvast täis bemmid neid välja tirima. Vot sulle 2+2. Ühesõnaga - külavanem asus tegutsema, kauples sissesõidukeelu (pargitagu küla keskele avarasse parklasse ja jalutatagu sääre tippu) ja politsei käib meil siin ka tihti patrullimas. Niiet, jah, selle matka järel tuligi juba nädalavahetus ja sai ka minu puhkus läbi. Järgmised matkad on juba õhtuti ja nädalavahetustel.
.
