Samblad ja samblikud

Enne veel kui kirjutan oma puhkuse matkamistest üldiselt, räägin eraldi neist pealkirjas mainitud tegelastest, sest sellisel varakevadisel ajal on just nemad looduses kõige silmapaistvamad. See silmapaistmine sõltub muidugi natuke ka sellest, kuivõrd teravaks oled parajasti oma nägemise reguleerinud, sest nii mõnegi puhul tuleb ilu nautimiseks ninapidi juurde kükitada ja nüansside jaoks isegi luup või mõni muu sarnane atribuut appi võtta.
Aga nende määramine on veelgi raskem. Seal on olulised mustmiljon nüanssi alates kasvukohast ja lõpetades lausa rakuehituse ning keemiliste reaktsioonidega, seega ärge pahandage, et ma suuremat enamust tegelikult üldse nimeliselt tutvustada ei oska. Üht-teist olen siiski selgeks saanud ja jooksvalt jälgin näoraamatu samblasõprade gruppi. Ma ei väsi näoraamatu teemagruppe kiitmast - tänu neile oskan palju rohkem tegelasi looduses märgata ja ära tunda.
Alustan sammaldest.
Kohe üks nimetu, kasvab kivil ja on üsna tavaline tegelane meiekandis. Sellised ilusad longus erkrohelised eoskupra-pead.

Siin aga üks kõigile hästi tuntud sammal - harilik karusammal. Üks kindlamaid rabastumise tundemärke. Meil kasvavad nad endise linaleojärve põhjas ja seda läbiva kõrvalasuva soo kuivenduskraavi kallastel.
Vahvad pika varrega 4-tahulised eoskuprad võivad sel samblal püsida lausa mitu aastat.

Alumisel pildil on näha heledad võrsetipud - need on tegelikult kaitsva tanu alla peitunud alles arenevad uued eoskuprad. Põnev on, et nende intiimne "seksuaalelu" toimub tegelikult selles rohelises džunglis kui emas- ja isastaimed vaikselt "nahistavad" ja vee kaasabil viljastatud munarakust kasvab siis välja pika varre otsas asuv eoskupar. Laialipaiskunud (see paiskumine on ka tihtipeale ülimalt nutikalt "korraldatud" - loe natuke edasi!) eostest kasvavad esialgu eelniidid ja neist siis alles uued emas- ja isastaimed.

Väga raske on minusugusel värisevate kätega inimesel kaamera fookus saada nii peenikesele objektile, aga ma väga püüdsin ja pikapeale õnnestus ka. Vaadake ometi neid kaunitare!

Kuivas ja liivases kohas kasvab aga hoopis väiksem karusammal - palu-karusammal. Üsna sarnane on ka liiv-karusammal, aga siinjuures tuleb jälgida lehetippe. Palu-karusamblal on lühike pruun ogatipp, liiv-karusamblal ogatipp pikem ja valkjas, lehed ise on tal aga lühemad. Kahjuks mul pole kohe võrdluspilti kõrvale võtta.

 

Need kaks kausja tipuga isendit panid mu esialgu pead sügama. Teadsin, et kuskilt nagu oleks neist midagi kuulnud, aga internetis tuulates kohe nagu vastust ei leidnud. No näoraamat ikka aitab ja pöördusingi samblasõprade grupi poole, kus Piret Lõhmus mind kiiresti aitas. No muidugi! Miks ma ise ei taibanud pöörduda Eesti Looduse ajakirja poole, karusammal oli ju mõned aastad tagasi aasta samblaks ja siis ilmus karusammalde kohta põhjalik artikkel. Ehk et kui nüüd kiiresti paari sõnaga kokku võtta, siis on need isastaimed ja kaussides on spermatosoidid, mis vihmapiiskade laialipritsimisel isegi kuni 2 meetri kaugusele suudavad lennata. 

Harilik lehviksammal on ka üks neist, kelle ma metsas alati ära tunnen. muidugi oli mul algul tegemist tema nime meelde jätmisega ja siiani kipub esialgu vale nimi pähe tulema, sest tee mis tahad - see sammal näeb välja täpselt nagu sulg. On küll olemas ka kähar sulgsammal ja sulgjas õhik, aga need on hoopis teised samblad. Olengi siis püüdnud lihtsalt meelde jätta, et peenemad lehvikud on samuti sulgedest tehtud ja et esimene pähe tulnud nimi pole see õige, järelikult tuleb mõtet edasi arendada. Toimib, olen ikka kiiremini õige nime suutnud meelde tuletada kui vanasti. Aga seda, et see lehviksammal vaatamata õrnale välimusele hästi jäik (nagu tärgeldatud pits) on, lugesin alles praegu - pean järgmine kord kindlasti teda ka katsuma. :o)

See sammal peaks olema lainjas kaksikhammas, ehkki kasvukoht oli pisut niiskem kui ehk arvata võiks. Ausalt öeldes olen ma siiamaani tõsiselt hädas omanimelise sambla äratundmisega. Ka kadrisamblal on lehed kurrulised ja tema kasvab just niiskemates kohtades, aga kirjade järgi peaks ta olema tumeroheline ja meenutama pigem karusammalt...noh, see on see keeruline ja nüansirikas määramine, millest ennist rääkisin.

Neid mättaid vaatasin esialgu kaugelt et ohhoo, kas tõesti aasta sammal ehk harilik valvik ka meil siin, aga lähemale minnes selgus, et tegu oli turbasamblamätastega hoopis. Milline täpsemalt neist, jään taas võlgu.

Veel üks tore lopsakas ja kähar sammal, kelle ilusasti ära tunneb konksus oksatippude järgi - metsakäharik.

Muide, tal on lähisugulane ka, keda ilmselt kõik aiapidajad kohanud ja kirunud on, sest niidukäharik ongi just see tüütu tegelane, kes teie hoolega haritud muru varjulisemates osades kasvada tahab. Tema üksik taim on aga metsakäharikuga võrreldes palju peenem, hõredam ja igatepidi "äbarikum", tema lööb massiga. Ja oksatipp on temal sirge. Käisin tegin just praegu vihmaga pilti - mul on kohati muru asemel päris korralik peaaegu puhas niidukäharikuvaip.

Aga põikame metsa tagasi. Enne mikroskoopiliseks minemist veel paar toredat pilti suurematest sammaldest.
Üks levinumaid lagedalasuvatel kividel kasvavatest sammaldest on harilik lumilehik. Arvan, et see ta ongi.

Selline tore pallike on ilmselt keegi kaksikhammastest. Pildi allservas tüvel on ka keegi kasvamas, ilmselt läikulmik.

Ja pisut pareidooliat ka- "Tüdruk kaleidoskoobiga". Kui ma nüüd ei eksi, on tal kaleidoskoobis üks palumetsade tavalisemaid samblaid ehk harilik palusammal ja laubal kaksikhambast juuksetutike.

Nüüd on aga aeg silma teritada. Need samblad on nii madalad, et moodustavad ainult õhukese kooriku lamapuidul ja absoluutselt oleks ma varem neid kõhklemata mingisugusteks korpsamblikeks hoopis pidanud. Natuke suurem ja paksem, pontšakate kolmeharuliste lehtedega on kaunis narmik ja õhuke mikroussikeste vaip on kännukatik. Nendega juhtus niipidi, et kõigepealt nägin näoraamatus Tõnu Ploompuu pilti ilusatest punastest lepaurbi meenutavatest ussikestest. Muidugi oli ta põhjalikus kirjelduses ära maininud ka kännukatiku ussikeste suuruse, aga seda lugedes ma numbritele tähelepanu ei pööranud. Loomulikult polnud ma ise kunagi midagi sellist metsas kohanud, aga otsustasin silmad lahti hoida. Ja juba mõned päevad hiljem Koiduga meie lemmik "risu täis metsas" ringi hulkudes jäi silm järsku pruunikaspunase koorikuga kaetud vanale lamavale männitüvele. Kuidagi tuttav värv tundus, aga...nii väike??? Igaks juhuks haakisin oma telefonile taskus oleva luup-vidina külge ja hakkasin lähemalt uurima, et äkki on sealt alles kasvama hakkamas midagi sarnast. Ja - bingo! - tuli välja, et just nii pisike see kännukatik tegelikult ongi. Muide, see on üks vääriselupaiga tunnusliikidest ja seda on seal metsas ikka väga mitmetel lamavatel tüvedel, seega nüüd tuleks kiiresti uurida, mismoodi saaks meile sinna VEP määramise taodelda. Kas kellelgi on kogemusi või infot, kes ja kuidas ja kuhu neid taodelda saab? Ise leidsin sellise info  ja selle nimekirja järgi on meil siin vääriselupaiku nii RMK kui ka eramaadel...Pääseks ehk mõnestki lageraiest või krundi täisehitamisest.
Selline on kännukatikuga kaetud männitüvi.

Kui lähemalt vaadata, on tegelikult seal segamini mõlemad mainitud lehthelviksamblalaadsete klassi esindajad.

Minu lisavidinaga tehtud pilt kännukatikust

Eriti kaunis isend, õigustab täiesti kaunile narmikule antud nime, kas pole!?

Siin on nad jälle mõlemad läbisegi ja üleval servas on hea suuruse võrdlusmaterjal ka - männiokkad nimelt.

Aga aitab nüüd tänaseks sammaldest. Vaatame natuke samblikke ka. Mult vahel matkal ikka küsitakse, kuidas teha vahet sammaldel ja samblikel.

Noh, tegelikult on see asi muidugi palju keerulisem, aga laias laastus võib omale meelde jätta, et samblad on valdavalt rohelised ja samblikud hallid ja pruunid. Aga loomulikult on ka siin erandeid, nagu oli näha ka nende viimaste ülimadalate sammalde puhul ja ka samblike puhul võikski kohe alustada ühe erandiga.
Kilpsamblikud on ühed toredad tegelased ja mulle hullult meeldib neile antud rahvapärane nimi - maakõrv - see on nii kümnesse kui veel olla saab.
Nagu ütlesin, tuleb siit kohe üks samblikuriiki kuuluv roheline erand. Rohkem või vähem rohelisi kilpsamblikke on veel, aga tema on ainus, kes on täpiline ja tänu täppidele on tema ka ainus, keda ma kindlalt nimepidi tunnen. Selle maakõrva nimi on tähn-kilpsamblik.

Kilpsamblikud kinnituvad maa külge peenikeste niitide ehk ritsiinide abil ja need on ka üheks oluliseks määramistunnuseks. Parempoolsel pildil on näha, milline näeb altpoolt välja tähn-kilpsamblik.

Peaaegu kõrvuti selle tähn-kilpsamblikuga kasvas ka üks teine kilpsamblik, aga ma praegu ei teagi, kas koer-kilpsamblik või õhuke kilpsamblik. No igatahes on see üks tõeline kaunitar.

Siis on terve rodu igasuguseid juuspeeneid samblikke - habesamblikud, juussamblikud, narmassamblikud, rihmsamblikud, lõhnasamblikud jne. Üldiselt ei pea ma oluliseks süvenema hakata, kes nad täpsemalt on, ma pigem naudin lihtsalt nende õrna ilu ja teadmist, et seal, kus neid ohtralt kasvab, on õhk puhas.

Et seda peenikest karvakasukat lähemalt uurida, tuleks lausa redel metsa tassida, sest...

...seal kõrgel kuivanud tüvel ta turritabki.

Ka natuke suuremad samblikud on tõelised kunstiteosed ja tihtipeale leian end jalutuskäigult koju saabumas looduse poolt loodud sambikukompositsiooniga kuivanud männioksake või kooretükike näpu vahel. ;o)

Aga kõige suuremad lemmikud on mul ikkagi porosamblikud. Neid on Eestis üle 50 liigi, seepärast ma ei hakka neid ka täpsemalt määrama. Kuid ma pean mainima, et see perekond on vist kõige kergemini määratav nende mustvalgete joonistuste järgi, mis Eesti suursamblike raamatus on ja ilmselt mõne ma isegi suudaks ära määrata ka. Aga ma näitan niisama mõned viimaste nädalate leiud ette, ka neist on juba näha, kui mitmekesine nende hall maailm on.
Esimesel pildil on taga harilik põdrasamblik, ees need niidid aga hoopiski porosamblik.

 Pisikesed karvase jalaga peekrid:

 Laiemad peekrid, mil servas väikesed torukesed ja mõnel isegi keset peekrit kühmuke sirgumas:

 Peekrid, mille servad on kohati lausa täis pruune mummusid:

 Naaskel-porosamblik:

 Ilusa ümara peekrikesega:

 Mõnel on üldse sõrm püsti - jee, teeme ära!

Mõned on tõesti nagu poro (soome keeles põhjapõder) sarved.

 Mõned on ülipikad pisikese peekrikesega.

Mõnel on ka lihtsalt laialivalgunud pruun pea. On ka täiesti erkpunase peaga porosamblikke, aga mina neid sel aastal kohanud ei ole. Ja kasvavad nad mistahes pidi, kasvõi pea alaspidi.

 Mustmiljon toredat torukest!

Ja nii need samblad ja samblikud rõõmsalt käsikäes kasvavad, anna neile ainult mõni känd või ront või kivi või, noh, kõlbab ka lihtsalt jupike maapinda...