Vaikselt toanurgas nikerdatud asjadest

Hakkasin oma arvutis töölauda koristama ja ette jäi hunnik talviseid sokipilte. Siis selguski, et minu viimane käsitööpostitus siin on rohkem kui aasta vana diivanipadja värvilise katte postitus. Noh, see padi on endale lõpuks ka samasuguse kaaslase saanud ja lisaks tegin ka samas tehnikas omale ühe väiksema pontšo (sest see nurkadest kahandamine hakkas mulle meeldima). Väike sai ta muidugi selle pärast, et alustasin kudumist alläärest (ei soovita sedasi teha, 400 silma vardale luua ja see ring keerdudeta kokku ühendada pole just tore ülesanne, esimene kord läkski untsu ja avastasin keeru tööst alles kui umbes 5-6 sentimeetrit kõrgust oli valmis kootud ning pidin kõik üles harutama ja otsast alustama. Teisel korral läks õnneks) ja mõõte oskasin vaid ähmaselt ette kujutada. Hiljem heegeldasin küll pisut pikkust juurde ja narmad lisasid ka mõned sentimeetrid, aga palju ei saanud asja jätkata, et ilus jääks. Samas leidsin, et ega see väga hull lahendus polegi - sellise pontšoga saab edukalt ilma mulda pühkimata peenraserva kükitada ja ka diivanil istudes järgmist käsitööd teha - käed jäävad vabaks. Loll, kes enda vusserdamisele vabandust ei leia, eksju. ;o)

Seda lõnga jäi veel natuke üle, aga mul pole hetkel ideid, mida sellest teha...
Lisaks kudusin tänavu jaanuaris-veebruaris hunniku sokke. Osad sokid on piltidel veel lahtiste lõngaotstega, sest tegin need silma järgi kaugemalelavatele lastele ja enne lõngu sisse ei ajanud, kui sai omanikule jalga proovida ja suurust kontrollida.
Koidu ja Kustavi sokid:

Omale proovisin pitssäärega sokke teha, aga need sokilõngad ikka pitsile väga ei sobi - ei ole piisavalt elastsed. No säärel elab üle, aga labaosale selle lõngaga küll pitsi kududa ei saa.

Triinu sai pisut vindised sokid (katsetasin, kuidas käitub säärel pitsmuster, kui kõik kahandused teha ühel säärel ühtepidi (minu sokkidel olid sik-sakis vaheldumisi). Teisel säärel tegin kahandused teistpidi, et paari juures säiliks sümmeetria.

Triinu sokke proovides tuli jutuks, et kellele siis veel kududa. Kuna Kadil on mehe vanaemade näol lausa mitu usinat sokikudujat, siis tema perele vaja pole. Triinu ise ütles ka, et tema mehe vanaema koob neile tegelikult sokke. Aga et Keidule ei koo küll keegi peale minu sokke. Seepeale ma võtsin kohe korralikult ette ja kudusin talle 2 paari korraga. Said valmis "päikesesillerdus merel" ja "esimesed kevadlilled" sokid.

Varutud sokilõngasid (peamiselt Grossi poest Lauri nimelised lõngad, sest need meeldivad mulle jämeduse ja hinna poolest) jäi mul veel alleski, aga selleks hetkeks sai sokkide kudumisest kõrini. Eks näeb järgmisel hooajal, mis neist saab.
Aga et lõngad juba kappides-kastides meie elamist üle tahavad võtta, otsustasin ära kasutada ühe kunagi väga ammu salli tegemiseks ostetud lõnga. Mäletan, et olin tookord just hädas olnud ühe salliga, mis lõnga puudusel liiga lühikeseks jäi (sai siis torusalliks kokku ühendatud) ja siis ostsin uue salli jaoks kohe targu 4 100-grammist tokki lõnga (mingi Elsa-nimeline akrüül). Aga jälle olin teinud sama vea ja ostnud tihedalt kirju lõnga, mis erilisi mustreid ja heegeldamist ei taha, siis jääb värvitulemus liiga närviline (nagu selle vildikavärvides padja- ja pontšolõngagagi oli) ja nii pidin oma fantaasia taandama lihtlabasele soonikule. Töö käigus muidugi selgus, et 4 tokki on ühele sallile ikka koledasti palju. 2 oleks täiesti piisanud. Tegin mütsi ka ja ikka on ports lõnga jälle alles (peaaegu 2 tokki). Oeh. Tulemus läks perele enampakkumisele - et kes mulle peale karantiini lõppu rohkem kallistusi jagab, saab omale. Tundus küll, et peale mu oma ema vist eriti huvilisi polegi. No Triinu  arvas ka, et võiks proovida. Eks näeb. :o)

Järgmiseks võtsin ette eriti räigete akrüüllõngade (Red Heart Lisa) hävitamise. Kudumisest sai selleks korraks ka kõrini ja otsustasin heegeldama hakata. Nali muidugi siinjuures, et jääkide hävitamine päädis samade lõngade juurde tellimisega (mida veel eriti raske leida oli, keegi enam neid omale ei varu, olid ainult mõned laojäägid), sest selgus, et seda lõnga selle mustriga kulub oluliselt rohkem kui ette arvasin... Mis sest tuleb, ma hetkel ei teagi veel. Viimane kord kui vesti tegema hakkasin, sai sellest lõpuks kleit ja mulle tundub, et seekord on sama oht silmapiiril terendamas.... :oD Muide, sel pildil on üks päevakajaline nali ka - nimelt oli mu käsitöö niimoodi laual Selveri reklaami peal ja siis tuli kodukoolis olev Kustav laua juurde ja jäi seda pealkirja jõllitama. Mis te arvate, mida ta sealt välja luges ja mis seal tegelikult kirjas oli? ;o)

Aga kudumisele vahelduseks heegeldasin ka eelmisel suvel ja tookord väga sihipäraselt. Nimelt oli meil remondieelses tualettruumis üks riiul, mille nurgas ports ristsõnu. Aga uues nooblis spaas sellist riiulit ei olnud, harjumused aga... Noh, oma tuba oma luba, kes meid siin ikka keelab naljakate harjumustega tegeleda ja nii heegeldasingi ristsõnadele koti, mille sai käetoe külge riputada. Pliiatsi hoidmiseks isegi heegeldasin aasa(d). Muide, see on selline tore kott, et osa sellest käis isegi minuga Hispaaniareisil kaasas. ;o) Ja ikka lõngajääkidest heegeldatud ja värvid otsitud vannitoa toonidega sobivad.

Ahjaa, üks väike heegeldus sai veel veebruari lõpus tehtud. Tahtsin lastele pulmadeks kinkida tädilt päranduseks saadud romantilise mokatasside komplekti ja see vajas mingit pakendit. Otsustasin, et pappkarbi asemel heegeldan kandilise korvi, mida saab pärast pisiasjade panipaigana kasutada. Lõng on eriti ammust päritolu - veel sügava nõukaaja lõpus müüdi Mistra vaibavabriku lõngasid käsitööks ja seda oli (ja on natuke veel) mul järel. Hea tugev lõng selliste asjade tegemiseks. Järgmiseks ostsin südametega salvrätid, kuhu õrn portselan sisse mässida ja siis paelad juba salvrättide järgi. Kahjuks on mul jäänud pilt tegemata valgemustrilisesse tsellofaani pakitud korvist, see oli seotud samasuguse täpilise, aga roosa paelaga. Ja rahataskuga kaardi tegin ka täpselt sellise mõõduga, et sobis korvi alla kingipaki sisse.

Nonii, kui juba kaartidele ja pintseldamistele jutt läks, siis jätkangi edasi sel lainel.
Jõulude eel püüdsin teha väikese jõulukaartide meisterdamise töötoa meie kohalikus poes. Paraku ei võtnud külarahvas erilist vedu või ei olnud neid siis lihtsalt just sel nädalavahetusel kodus, lisaks minu pisikesel abikaardimeistrile (Karel) käis kaarte meisterdamas vaid üks inimene. Aga tore oli ikkagi ja omad jõulukaardid said selle ürituse käigus peaaegu kõik tehtud.

 Kareli meistritööd ka:

Veel varem aga pintseldasin ka. Tegelesin selle teemaga tegelikult õige pikalt. Ragistasin ajusid ja mõtlesin välja lahendusi. Nimelt olin juba 2018. aasta detsembris vanematele juubeliks kinkinud vautšeri lubadusega nende saunamajas asuva väljast olude sunnil kinni müüritud akna ruutudele 4 osast koosnev maal teha. Üks asi oli tehniline lahendus. Kuna klaasivärvid on pisut liiga spetsiifilised ja nende kasutamine polnud eriti otstarbekas (kuna aknast valgust ju ei paista), otsustasin maalida tavaliste akrüülidega lõuendile. Kunstipoest (Tartu mnt alguses) leidsin meetriga müüdava krunditud lõuendi. Aga millest teha alus? Lõpuks ostsin ehituspoest nn "soome pappi" ja lasin selle kohapeal kohe õigesse mõõtu saagida. Siis tuli lõuend juppideks lõigata ja papitükkidele liimida. Kuna mul oli vajutuskoht vaid korraga ühele raamile, tuli need ära liimida ka ükshaaval. Tulin peaaegu terve nädal õhtul töölt ja liimisin jälle uue lõuendi...
Seda, mis nende lõuendite peale tuleb, kaalusin aga juba kuid enne lõuendite tegemist ja jupikese pärast ka veel. Idee oli paigas - olime emaga mõlemad jõudnud samale mõttele - kuna tegu on 4 ruuduga, võiks asi kuidagi kujutada 4 aastaaega.
Esimesed proovitööd võisid ju igaüks eraldi küll midagi "olla", aga kokku ei kõlanud nad kuidagi.

Eriti peamurdmist tekitas, kuidas kõik need erinevad aastaajad toonide poolest kokku sobima panna. Mõtlesin ka sellele mujalt nähtud variandile teha igasse ruutu sama maastikuvaade erinevatel aastaaegadel, aga ei leidnud oma mälus ühtegi sellist maastikku, mis oleks minu meelest piisavalt ilmekas ja ilus just igal aastaajal. Noh näiteks - talvel on ilus künklik kuuskedega maastik, kevadel toomingad õites või kased hiirekõrvades, suvel jälle õisi täis teeservad,  sügisel aga hoopis leegitsevad vahtrad. Loodus on küll mõnusalt mitmekesine, aga kuidas tuua iga aastaaja kaunimad hetked ühele pildile? Ja lõpuks mõtlesin ma välja hoopis natuke (liiga) naiivse aastaringi lahenduse.

Talve ja suve olen ka eraldi üles pildistanud. Ei pruukinud üldse olla täielikult lõppstaadiumis - ma nimelt iga järgmist maalides jälle parandasin midagi ka eelmiste peal. Eriti hädas olin kollase värviga, mis märjalt oli mõnus erk, aga kuivas plassiks ja läbikumavaks ka veel sealjuures.

Ja tegelikult valmisid katsetuste käigus veel mõned proovitööd, mõned näiteks kommikarbi pappkaantele, mõned Jyski paarieurostele lõuenditele, mida ma ikka koju varunud olen.
Mõnda küll katsetasin antud töö jaoks ainult taustatoonide leidmiseks ja siis pärast hullasin hoopis nende suvaliselt tehtud pintslitõmmete markeerimisel fantaasiat tööle pannes. Siit näiteks tulid hoopis mingid elukad välja ja kui ma siis selle pildi vaatamise vahelt oma akvaariumile pilgu heitsin, siis leidsin müstika - ma poleks vist nimme akvaariumit maalima hakates ka osanud nii täpselt seda jäljendada :oD Muidugi oleks ma pidanud seda pildistama kui akvaariumi valgustus on välja lülitatud, siis on täpsemgi.

Siit ilmusid välja hoopis pajukiisud, forsüütiaõied ja mingid hiirekõrvakesed. Kevade värk, siis on neid tegelasi tulemas rohkem, kui märgata jõuad, eksju.

Suvel seevastu on elu niisuguses uperpallis, et väikesed õied võivad uhkemadki olla kui mingi suur jurakas nurkasurutud roos...

Talvekatsetus sai üsna sarnane reaalsele originaalile.

Enne Hispaania reisi võtsin veel ühe maalimise ette, sest tahtsime oma sõbrale kingiks viia vaate meie poolsaare tipust. Tegin 2 erinevas formaadis pilti ja lasin Koidul valida, kumma Orzole viime. Teise kinkisin oma kasuõele, kes vahetult enne meie reisi oma juubelit pidas. Kahjuks jäi foto tulemusest liiga udune. Esiplaanil on näha taaskord paar lisapintseldist. Nimelt on mul kombeks maalimist lõpetades paletile ja pintslitesse jäänud värve ära kasutada järgmiste põhjade katmiseks. Ega siis värve ei saa raisata, onju!

Selline siis oli umbes minu aastane käsitöö- ja kunstilooming. Olid veel mõned pisemad tegemised, millest pole pilte või mis meelest läinud, aga suuremad ja tähtsamad said üles loetud. No vast võiks lõppu veel lisada kivimatkadega kaasnevad meisterdamised rannakivikestega ja kontoris toimunud Harry Pottery teemanädala lõpulauale meisterdatud lendluudpalli-trühvlid.