Kaua tehtud kaunikene

Jeee! Lõpuks sain valmis oma pool aastat tehtud kudumi.
Nagu minu puhul ikka kipub olema, siis alustan üht asja, aga valmis saan hoopis teise. Nii ka seekord. Minu hea sõbranna Taanist saatis mulle 2 tokki sokilõnga (hallikirju ja pruunika). Aga lõunapoolsete inimeste nägemus villasest sokist ei ühti sugugi meie nägemusega heast soojast villasest sokist. Ka polnud mul nii peenikesi vardaid ega viitsimist nendega jännata, et sellest peenikesest lõngast kootud sokid ka vormi oleks hoidma jäänud. Niisiis kaalusin kaua, mis neist ilusatest lõngadest teha. Lõpuks otsustasin ühe õhulise suvise vesti kasuks ja hakkasin kuduma.
Peale esimest kolme mustrikorda lõngatokke üle kaaludes tundus, et ega neist kahest ikka kogu vestiks ei jagu ja lisaks jäi värvide kokkusobitamisel ka nagu millestki puudu. Õnneks oli mul lõngavarudes tütre kooliaegsest mütsiteost üle jäänud sama peenikest erkroosat lõnga, mis need kaks kaunitari imeväel kokku sidus. Ja siis ma kudusin ja kudusin...ringvarrastega, millega seda kuidagi proovida ei saanud. Mingi hetk ladusin pooled silmad ikka teisele vardale, et üldse selgamahtumises veenduda. Puusal hoidis kudum täpselt parajalt ümber ja mõtlesin, et ülalt jääb siis elegantselt lohvakaks ja õlgadelt alla vajuma (sirge ülaserv oli mul kohe algul plaanis). Heheee, siis peaks ju ikka mõnusalt kurvikat figuuri omama, minusugusel tünnil on aga ülakere sama jäme kui puus. :oP
Aga noh, esialgu ma veel ülaosasse jõudnud ei olnud ja kudusin oma plaani õndsalt edasi. No ma oleks ilmselt kiiremini saanud, aga kuna koon suuremalt jaolt vaid teleka taga, aga enamus minu vaadatavaid seriaale on kriminullid, kus peab igasuguseid nüansse ekraanilt jälgima, jõudsin sellist mustrilist asja tihtipeale vaid paar rida edasi kududa. (Lihtsaid sokke saab suhteliselt pimesi kududa).
Nii muutuski soe suveilm pikapeale jahedaks sügiseks ja mul tekkis tunne, et vest võiks ikka pikem olla, selga ka katta. Siis tuli juba mõte, et kui ma ta üle tagumiku venitan, saab ehk retuuside või liibuvate teksadegagi kanda. :oD
Kui siis lõpuks kaenlaaukudeni jõudsin ja silmad kahele vardale laiali lõin, tõi "vestiproov" hinge suure rahulolu - selline kleidimoodi tuunika tundus ilus ja mulle väga sobiv olema. Mõnus pehme ja soe oli ka. Ja kohe läks ka kudumine kiiremaks. ;o)
Näe, saingi enne suuri külmasid valmis. Ja lõngasid jäi veel ülegi. Mis ma nüüd sinna juurde teen - säärised või mütsi või...? Aga enne tuleb mõned kiired pimesikootavad paksemast lõngast sokipaarid vist ära teha.
Välguta jäid värvid pisut tuhmivõitu, välguga jällegi pisut liiga erksad. Võtke ise see harju keskmine sealt välja. ;o) No see kolmas, pimedavõitu pilt, on enam-vähem õige värviga.