Kui ma nüüd tõeliselt aus olen, siis on sel aastal olnud erinevatel põhjustel matkasid palju vähem kui oleks võinud olla. Aga tegelikult võib üsna rahule jääda, sest tegemist pole ju mu põhitööga vaid kõigest nädalavahetuse hobitegevusega. Tänavu aga oli väga palju ka muid isiklikke ja perekeskseid tegevusi, et matkamiseks vabu nädalavahetusi nappis. Ja vahepeal pani viirus ka piiranguid peale. Nii juhtuski, et jaanuar oli peaaegu matkavaba. Siiski võib sellesse kuusse kirja panna Peraküla luurematka (plaanis oli tellitud matk 20.veebruaril, aga see jäi lõpuks ikkagi ära). Sest 31. jaanuaril käisin sealsete oludega tutvumas ja kutsusin kaasa ka oma tütrepoja ning sõbranna oma tütrega. Sellest matkast ma uuesti lähemalt kirjutama ei hakka, sest jõudsin juba veebrusris ära teha vastava blogipostituse, loe sellest siit.
7. veebruaril tähistati Ülemaailmset Märgalade päeva ja selle raames oli meil krõbedalt talvine matk Uitro säärele. Kohati olid hanged peaaegu vööni ja siis oli lihtsam rannajääl ukerdada, mis muidugi ähvardas jälle oma libedusega. Aga kõik matkalised olid väga vaprad raskusi ületades ja nautisid talvise Läänemere võlusid. Eks ikka valudest rääkisime ka. Pildistamisega ma enda korraldatud matkadel eriti tegeleda ei jõua, mõned kaadrid ikka leidsin.
Õnneks oli maiks olukord natuke juba maha rahunenud ja graafik muutus päris tihedaks.
22. mail toimus looduskaitsekuu raames matkapäev "Looduskultuur ühendab" kaugel Ida-Virumaal Atsalama puisniidul ja Tagavälja talus, kuhu mina olin üheks taimeretke giidiks kutsutud. See oli paras väljakutse, sest retk tuli läbi viia kahele grupile, neist teine ka vene keeles. Õnneks käisime puisniidul ka eelnevalt luurel ja jõudsime taimenimesid natuke ette valmistada. Ka oli palju abi sellest, et olime seal kahekesi Jõgevalt pärit taimetargast giidi Sirja Ohakaga (mitu pead ikka mitu pead) ja meile oli tugevaks keeleliseks toeks ka kohalik Alutaguse rahvuspargi töötaja Veronika Plotnikova. Tema abikaasa valmistas sellest toredast päevast ka vahva video. Suur tänu ka minu õpetajatele Elo Raspelile (kes mind sinna kutsus) ja Evelin Saarvale (kes mind soovitas) ja muidugi Anne-Ly Feršelile, Anne Nurgamaale, Tagavälja talu pererahvale ja teistele selle imetoreda ürituse organiseerijatele.
Paar minu tehtud pilti ka:
5. juunil olin aga jälle lennus - seekord käisin abiks mulle nii armsa Oandu Külastuskeskuse rahval Lahemaa Rahvuspargi 50. sünnipäeva üritusel ja juhtisin Kopraraja matka. Taaskord üks imetore ja meeleolukas üritus, kuhu mahtus nii näituse avamine, pillilood, supi- ja koogisöömine kui loomulikult ka matkad kõigil kohalikel matkaradadel. Oleks niiväga tahtnud korraga kõigil viiel matkal olla, aga Koprarada oma metsa vahele peitunud sõnajalgadest ääristatud lookleva Altja jõega ja vahelduva reljeefiga on üks mu lemmikuid. Aitäh, kallis Oandu rahvas, et mind appi kutsusite, oli väga tore!
Keskendusin muidugi jälle niisama ringi vahtimisele ja oma matka juhtimisele ning sain vaid kiiruga möödaminnes paar pilti tehtud.
Järgmisel nädalavahetusel ehk 12.-13. juunil müttasin aga taaskord kodukülas Lühitneeme nimelisel maaninal, sest juba 2. aastat osalesin sealse vaatlusalaga Loodusvaatluste maratonil. Tänavu mul kedagi teist liikide loendamisel abiks ei käinud, mis tähendas, et võimalikult paljude liikide kirja saamiseks pidin ise maksimaalselt panustama ja kogu väikese poolsaare mitu korda risti-põiki läbi uurima. Kokku õnnestus mul kirja saada 181 vaatlust 158st eri liigist alates pismutukatest ja maadligi taimekestest kuni imetajate ja puudeni. See aga polnud ligilähedaseltki kõik, sest enamus samblikke ja kõrrelisi jäid mul üle vaatamata ja terve üks vaatlusala nurk jäi ka aja- ja jaksupuudusel läbi käimata, nagu võib sellelt kaardilt näha.
Mõned pildid ka:
Märkamatult saabuski südasuvi ja juuli. 3. juulil toimus meil ka väike privaatne matkalaadne seiklus, kus küll peamiseks teejuhiks oli Tiia, aga taimetundjaks jälle mina. Sellest orhideede kirjapaneku matkast Maardu Lõunakarjääris olen juba kirjutanud selle postituse teises pooles ja kordama ei hakka.
11. juulil olin aga taas kõigile olemas ja näitasin Uitro sääre südasuviseid võlusid. Paraku ei ole mina ise seekord jälle rohkem pilte teinud kui need 2:
17. juulil olin giidiks toredale juubeliseltskonnale Rammu saare piknikuga matkal.
Seejärel oli väike vahepaus, aga millalgi augusti keskpaigas selgus, et Linnamäe tamm oli remondiks avatud ja paisjärv alla lastud ning peaaegu hetkega olid nähtavale ilmunud imepärased norralikud kärestikud. Jägala jõgi voolas oma looduslikus sängis nii, nagu ta seda teha sooviks ja peaks, et pakkuda lõhelistele ja teistelegi liikidele suurepäraseid looduslikke elamistingimusi. Suurel kalasõbral Margil tuli selle peale idee, et seda peaks näitama võimalikult paljudele inimestele. Teada oli, et kui tammi remonditakse, on plaan see veetase taas üles tõsta. Jägala Kalateed MTÜ on küll juba mõnda aega Wooluvabrikuga kohut käinud, et see karjuv rikkumine Natura 2000 kaitsealal lõpetada, aga paraku on kohtuveskid väga aeglase jahvatamisega ja nüüd tuli meil kasutada iga võimalikku hetke, et sinna kärestikele matku korraldada. Ühiselt (Jägala Kalateed MTÜ esindaja Liivia Mahlapuu, mina ja kalaspetsialist - Mark Pahk, ühel korral ka Martin Kesler) jõudsime peale esialgset luurematka teha 5 avalikku matka (24. ja 30. augustil, 4. 12 ja 18. septembril) ja neil osales kokku üle saja inimese. Lisaks tean, et kärestikke tutvustavaid matku korraldasid ka teised piirkonna matkajuhid.
Muide, kui see teema Teid natukenegi kõnetab, siis on paras aeg anda allkiri sellele petitsioonile.
Otse loomulikult kasutasime ka juhust ja korjasime iga matka käigus vee alt vabanenud kallastelt ära mitmete kotitäite kaupa rämpsu. Muide, üks matkapäevadest langes täpselt kokku ka Maailamoristuspäevaga. Suur tänu selle suure töö eest ka kõigile matkalistele!
Mõned pildid ka neilt matkadelt:
3. septembril käisin Ida-Harjumaa Invaühingu kutsel Kuusalu Rahvamajas ravimtaimi tutvustamas. Oli väga tore ja meeleolukas kogemuste vahetamise ja teede maitsemise jututuba. Alustasime taimede määramisega ehk igale taimele tuli õige silt juurde leida. Tutvusime mõningate küsimusi tekitanud taimede juures ka oluliste määramistunnuste ja kasvukohtadega. Pärast vaatasime erinevaid ravimtaimeraamatuid ja vahetasime kogemusi ja teadmisi taimede raviomaduste kohta. Mõned mõnusad teed proovisime ise ka järele.
11. septembril olin abiks Prangli Reisid firmale ja käisin reisisaatjaks Keri saare ekskursioonile. See oli ülilahe elamus, sest udu oli nii paks, et me ei näinud üheski suunas kaugemale kui sadakond meetrit. Kui paadi navigaator näitas, et saar peaks meil juba päris nina ees olema, ei näinud meie ikka veel midagi ja siis äkki ilmusid eikusagilt esimesed kivid nähtavale.
Mina rääkisin nii teele jäävate saarte kui üldse rannarahva elust-olust ja juhtumistest nii teel sinna kui tagasi (kumbki ots umbes 2 tundi), aga saarel pidi meile giidiks olema saarevaht. Saarevahid on seal vabatahtlikud nädala kaupa ja sellele kohale on pikk järjekord. Kohale jõudes võttis meid vastu tore noor neiuke, kes ütles, et saarevaht magab hetkel, aga ta läheb vaatab, kas härra tõuseb üles või tuleb meil tema kui assistendi juttudega leppida. See avaldus võttis meid natuke nõutuks, aga pärast naersime kõik, sest selgus, et sedakorda oli tegu läbi aegade noorima saarevahiga - assistendi beebieas pojaga. :)
Nüüd aga pildid ka:
Ei osanud ka veel paisu sulgemist karta, sest paisukeha remont oli veel täielikult pooleli, kuid juba teisipäeval kuulsin teistelt sinna sattunud matkajuhtidelt ärevaid uudiseid, et veetaset tõstetakse. Siiski lootsin, et see täielikult ettekirjutuste vastane tõstmine toimetatakse vähemasti ettenähtud tempos ja me saame oma matkaga näha kasvõi kõige ülemisi kärestikke natuke. Paraku oli karm reaalsus, et matkapäevaks oli veetase siiski täiesti üles kergitatud. Mis siis ikka, matka saime ikka teha ja sellest põlisloodusest rääkida, mis seal olema peaks. Seekordne matk osutus 100% naiste matkaks. :)
21. novembril oli taas kord üks broneeritud sünnipäevamatk Uitro säärele toredale õpetajate seltskonnale. Algul pidi see tegelikult 7. novembril olema, aga minul õnnestus vahepeal üsna raskelt haige olla ja tegelikult tuli välja, et ka ilm oli sel hilisemal päeval märksa parem. Et ju siis pidi nii minema. Kuigi ka seekord oli rannal ilm väga tuuline, nii et oma teejoomispausi tegime me lausa kaevikutesse varjudes. Kahjuks polnud mul endal jälle mahti pilti teha.
Ja juba nädala pärast ehk 28. novembril oligi mu selle aasta viimane matk. Selleks ajaks kiskus ilm juba lumesajuseks ja üsna tormiseks, aga traditsioonilisele Rehepapi-teemalisele matkale oli see kohe väga sobiv ilm. Matkalised olid ka väga vinged ja vastupidavad ning hullasid rõõmsalt aardeid otsides metsas ja rannas ringi. Muide, üks aare jäi meil ikkagi leidmata ka, on seal kuskil siiani. ;)
Suur-suur tänu kõigile matkalistele!
Olen ütlemata rõõmus, et tegite minu aasta nii kirevaks ja toredaks.
Soovin teile kõigile seiklusrikast matka-aasta lõppu ja veelgi põnevamat uut matka-aastat!
Taaskohtumiseni metsas, rannas ja mere taga ka!
