Suvised seiklused sõpradega Maardu Lõunakarjääris

Juuni keskel käisin Kersti Lepiku juhendatud esmaspäevaõhtusel matkal Maardu Lõunakarjääris. Häbi tunnistada, aga polnud siiamaani sinna jõudnud. Eks ole sõbrad (Kersti ise, Ingo ja teisedki) seal ennegi matku teinud, aga nädalavahetustel on mul pidevalt midagi muud ees ja pole kuidagi saanud osaleda. Aga Suveõhtud on mõnusalt pikad ja on täiesti võimalik ka rohkem kui 3-tunnine matk veel peale tööpäeva ära matkata. :o)

Niisiis kogunesime Peterburi teelt Maardu mõisa poole viiva tee ääres, kus isegi üks pisike parklalaadne moodustis teeservas ja Kersti sõnul pidi meie maqtka raskusaste olema "huvitav". 

Sisenesime karjäärialale üsna laia rada pidi, mis on kalameeste, tervisesportlaste ja matkajate poolt tihedas kasutuses. Karjääri see osa on kasutusest välja lülitatud juba umbkaudu 30 aastat tagasi ja kõrghaljastus on seal juba üsna arvestatava suurusega. Esialgu oli tegu küll peamiselt lepavõsaga.

Esimese peatuse  tegime pisikesel poolsaarel, mida Kersti tuvustas kui naistekat. Tema toredat lugu ma siin ümber jutustama ei hakka - ehk satute ise millalgi tema toredale ja seiklusrikkale matkale. ;o)

Nüüd oleme juba vastaskaldal - see naistekas jääb otse Kersti selja taha.

Kerstil olid fosforiidi ehk oobuluskarbikeste näidisedki kaasas. 

Karjääri ümber kulgeb küllaltki hästi läbitav rada.

Aga vahepeal lasi Kersti meil rajalt kõrvale põigata ja aheraineküngaste otsa ronida. Päris kõrged olid ehkki pilt seda päris hästi edasi ei anna.

Matka tempo oli üsna kiire, vaevu jõudsin telefoniga pilte klõpsida, aga mõni pilt õnnestus ikka kaameraga ka teha. Siin on üks võrkvaksik näiteks.

Mõned vaated  vanale karjäärile

Kunagine karjääri sisse-ja väljasõidutee sobib tänapäeval hästi nn slipiks, kust paate või kanuusid vette lasta. Siia kõrvale oli tehtud ka väike purre.

See purre kuulus ilmselt selle püstkoja juurde. Koja ees välul oli eramaa silt.

Väga uhked porosamblikud:

Üle karjääri paistsid eriti uhked ja kõrged aherainekünkad ja Kersti avaldas saladuse, et ka meie plaanides on nende tippude vallutamine. :)

Teel üles suutsin peaaegu liiklusohtliku olukorra tekitada, aga üks selline tore rohukedriku röövik tuli ju ometi üles pildistada. Naadilehtede vahel oli kaamera jaoks liiga hämar, seepärast sai pilt tehtud peo peal ja siis ta lehele tagasi aidatud.

Ülevalt avanesid tõeliselt toredad vaated. Ja kõrgus oli ka lameda Harjumaa kohta päris aukartustäratav - merepinnast umbes 70 meetrit. Kohapeal olime (minu Strava andmetel) suhtelisest maapinnast siiski ainult umbes 40-45m kõrgusel, sest merest eraldas meid ju veel Balti klindi serv. 

Ja künkatippudel oli meile ka maitsvaid üllatusi varuks - nädalake enne jaanipäeva võib heal juhul paar üksikut eriti varajast maasikat siit-sealt leida, aga siin saime kõik omale terveid peotäisi suhu kallata. Mmmm, mõnus!

Allamineku rada oli veel järsem ja Kerstil oli selle jaoks isegi köis kaasas, aga sai ka kõrvalt neljakäpukil alla ronida.

Kõrvalt, pisut väiksema künka otsast sai ka tegutsevasse karjääriossa piiluda.

Alla tulles kohtusin jälle ühe liblikaga - alles tiibu sirutav harilik valgevaksik:

Ja siis jõudis kätte lillede kord.

Balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica):

Imearmsa olemisega vesisulg (Hottonia palustris):

Hall käpp (Orchis militaris):

Halli käpa ladinakeelne nimi tuleb sellest, et tema üksikud õied näevad välja justkui suure kiivriga sõdurpoisid ja selle teise isendi pildil on see eriti hästi näha :)

Veel üks balti sõrmkäpp:

Ümaralehine uibuleht (Pyrola rotundifolia):

Alles õitsema sättiv ööviiul ehk kahelehine käokeel (Platanthera bifolia):

Arvata võib, et kõigi nende orhideede otsa komistamise peale kasvas minus tungiv vajadus tulla siia tagasi rahulikult kondama ja spetsiaalselt orhideesid otsima. ;)

Vahepeal ronisime karjääride vahelt välja suurele hiljuti tasaseks lükatud maanteeäärsele suletud karjäärialale, kus loodus alles alustas taimestiku taastamist. See oli küll natuke igavavõitu, samas olid sealsed kesalillede ja muude "pioneeride" puhmad jälle toredalt uhked. Üldse võib öelda, et selline kobedaks hekseldatud karjäärijärgne paeklibune pinnas tundus väga paljudele taimedele meeldivat.

Peagi jõudsime oma ringiga aga maanteeäärse aktiivse kaevandusala lähistele ja "järve" serva hakkas kerkima aherainevall. Valli taga oli kalameeste laagripaiku ja just seal, kus me valli harjalt alla kaldale laskusime, säras otse lõkkeaseme servas taas üks orhidee, kahkjaspunane sõrmkäpp, kui eriti täpseks minna, siis Dactylorhiza incarnata subsp. incarnata (L.) Soó (alamliik) - määras Ene Kook PlutoF keskkonnas.

Kui see suurem varre otsas olev õis on taas vesisulg, siis need ühel kroonlehel lillade täpikestega õrnad õiekesed on siiani mõistatuseks jäänud. No ja nüüd ei saanud rahu ja lõin jälle kukeaabitsa lahti ja...voila!...kännasmailane, Veronica scutellata, tema ongi. Ilmselgelt on siia pildile jõudnud ainult õitsemise lõpul ärapudenenud õiekroonid.

Kuid nüüd ootas ees see tõeliselt "huvitav" raskusaste - valli sisse oli kaevatud praegusest kaevandusest äravool ja seda üsna püstloodis seintega ja meie meistersportlasest matkajuht ronis kribinal-krabinal sellest seinast üles. Õnneks saatis ta meile ülalt sõlmedega köieotsa alla, niiet ka minusugune äpu sai sellest seinast üles. Pingutustnõudev, aga väga vahva elamus. 

Väsinud, aga väga õnnelik!

Puistanguvalli otsas leidus üsna ohtralt fosforiidi pealt ära kooritud graptoliitargilliiti, millel on omadus hapnikuga kokku puutudes süttida ja selle põlengu käigus tekivad ohtlikud keemilised ühendid, mis põhjustavad suuri keskkonnaprobleeme (see oligi peamiseks fosforiidisõja vallandajaks).

See must on täielikult ära põlenud graptoliitargilliit:

Aga kui see keskkonnareostus kõrvale jätta, siis suudab loodus ikka päris kiiresti kaunid vaated karjääride asemele asetada, kas pole?

Aga selleks, et pääseda selle matka lõpusirgele (mööda seda ülemise pildi paremat kallast), oli meil vaja veel üks takistus ületada. Kribinal-krabinal oli Kersti jälle kaldast all ja asetas paelahmakaid sillaks. Imelised jõuvarud ikka Sul, Kersti! Ma lähen nüüd nurka häbenema.

Aga siit edasi oli võsaalune rajaosa juba nii hämar, et pilte enam ei saanud. Küll aga lummasid meid kes-teab-kust raja äärde tekkinud öölilled oma hurmava lõhnaga. 

Aitäh toreda elamusterikka matka eest, Kersti!

Nüüd aga tagasi selle juurde, et need leitud orhideed mulle rahu ei andnud. Ja kui ma veel neist otse karjääri naabruses elavale kolmandale meie valla giidile Tiiale iitsatasin, valmis meil kiiresti plaan minna karjääride vahele spetsiaalselt orhideede kaardistamiseks tagasi. Tuli ainult leida lähitulevikus (sest suvised õied ju ei oota!) mõlemale sobiv aeg. 

Siiski läks aega lausa paar-kolm nädalat (teadagi need suviselt kiired ajad), enne kui oma vahva trioga (Tiia kutsus Marise ka kaasa) seekord hoopis Vandjala poolt teele asusime.

Nagu mainitud, oli meie eesmärk peamiselt orhideesid otsida (ja neid me leidsime ning kaardistasime tõepoolest kohe väga palju) ja seepärast on muid vaateid ja liike vähe ja kaootiliselt. Seepärast ei üritagi praegu kaamera- ja telefonipilte läbisegi kronoloogilisse järjekorda sättida. On, nagu on.

Algul tundus, et leiame valdavalt sõrmkäppasid (kusjuures neid oli üsna raske määrata balti või vööthuul-sõrmkäppadeks, sest tundus, et neid ristandeid, hübriide ja variatsioone oli lõputult palju) ja sekka mõned käokeeled (jällegi osad kahelehised, osad rohekad ja osad nende vahepealsed), aga hiljem lisandus ohtralt neiuvaipasid ja ka suur kasvukoht kahkjaspunastest sõrmkäppadest. Olime oma saagiga tõeliselt rahul. Ja ma tahaks väga-väga loota, et meie väsimatu Leguluse äpi abil PlutoF keskkonda salvestamise tulemusena võtavad taimetargad ka midagi ette ja teevad sellest karjääridest taastuvast alast orhideede kaitseala või mingi vääriselupaiga vähemasti. Sest Lääne-Eestist võib küll rikkalikumaid orhideevälju leida, aga kas siin põhjas ikka on midagi samaväärset? Huvitav, millised ained selles aherainepinnases neile orhideedele kõige atraktiivsemad on, et nad end siin nii hästi tunnevad.

Vööthuul-sõrmkäpad (Dactylorhiza fuchsii):

Käokeeled ehk ööviiulid (Platanthera):

Eelmise aasta ja tänavune õievars rõõmsalt koos:

Laialehine neuiuvaip (Epipactis helleborine):

Kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata):

Balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica):

Võõthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii):

Balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica):

Keegi liidriklastest (Coenagrionidae), julgen arvata, et seenliidrik (Enallagma cyathigerum) ehk. Sisestasin vaatluse sugukonna täpsusega igaks juhuks ja kahjuks teda täpsemalt ei määratudki. Ilmselt siis ei andnud pilt piisavalt andmeid. Ometi tundub mulle, et seenetaoline must laik tagakeha 2. lülil on päris hästi näha.

Vaade Vandjala külale puistanguvalli harjalt:

Vanasti läks siit läbi Vandjala küla ja Maardu mõisa ühendav tee, aga karjääriga lõigati see lihtsalt läbi.

Vana karjääritee puistanguvalli harjal:

Suur-kiirgliblikas (Apatura iris). Vaadake tema mugavalt "eest ära" rullikeeratud imilonti. 

Jälle Balti sõrmkäpp:

Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus):

Vaated karjäärijärvele:

Järve kasutatakse palju nii kalapüügiks, kanuusõiduks, sup-lauasõiduks kui ka lihtsalt rannas grillimiseks-tšillimiseks. Sattusime meiegi peale väga mitmetele suvitajate autotäitele ja isegi ühele kuumalt hõõguvana maha jäetud lõkkeaemele. Sellega juhtus ka pisut koomiline seik. Nii nagu me olime oma orhideedele keskendunud, suutis ülejäänud aju töötada ilmselt ainult poole käiguga ja nii arutlesime küll, et väga ohtlik ju, et nii kuum hõõguv lõke maha jäetud on, aga alles mitusada meetrit edasi läinuna jõudsime selleni, et peaks ikka 112 helistama. Ma siis helistasingi ja päästeametnikega juteldes alles selgus meie ajutöö tõeline poolikus. Nimelt küsiti minult, kas seal läheduses ei ole vett, millega saaks lõkke ära kustutada... :D Muidugi läksin tagasi, haarasin samast lõkkeaseme kõrvalt vedelemast 5-liitrise veekanistri ja ammutasin 3 meetri kauguselt karjäärijärvest mitu korda hea sõõmu vett ning lõke saigi kustutatud nagu naksti. Aga no tõesti - sellist asja oleks ikka ju ise kohe võinud taibata! Samas sai tänu sellele kõnele päästeametnikke teavitatud ka teistest üsna ohtlikest olukordadest selles metsikus puhkepaigas, sest näiteks üks seltskond sussitas oma jalgadel seisvat grilli otse metsaservas kõrges heinas. Ja kuum ja kuiv suvi oli parajasti oma täielikus haripunktis. 

Järsu kaldaserva all leidus nii vee- kui maismaataimi. 

Näiteks kaldavees kasvav harilik konnarohi (Alisma plantago-aquatica):

Ja niiskete niitude või metsade taim harilik metsvits (Lysimachia vulgaris):

Harilik sinikiil (Orthetrum cancellatum):

Väike-kärbtiib (Polygonia c-album):

Paraku on lisaks orhideedele siin kanda kinnitanud ka invasiivne võõrliik - sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi) ja teisel kaldal paistis teda kohe ilmatusuurel alal vohamas:

Üks kummipaadiga kalamees järvesopi vaikust nautimas:

Veelkord harilik konnarohi, seekord on ka õied paremini näha:

Ja veel üks suur-kiirgliblikas:

Üsna uduseks jäänud pilt, aga see peaks olema punasilm-liidrik (Erythromma najas):

Ja aktiivse karjääriosa lähistel tegid lennuharjutusi pesakond noori kiivitajaid (Vanellus vanellus):

Pärast mitut tundi aktiivseid taimevaatlusi olime juba rampväsinud, aga veel oli vaja karjäärist jälle välja ronida ja mööda serva oma matka alguspunkti tagasi minna. siis saime nautida vaateid ülevalt loopealselt alla karjäärijärvedele. 

Ja ahtalehise põdrakanepi (Epilobium angustifolium) varusid sai ka täiendada. Kes ei tea, siis see ongi see kuulsa ivan-tšai tooraine. Selleks vene teeks neid põdrakanepi lehti esmalt fermenteeritakse - leht tuleb näppude vahel rulli keerata ja natuke pehmeks mudida, siis pannakse need rullid paariks tunniks kinnises purgis päikese kätte käärima ja alles seejärel kuivatatakse. Väidetavalt pidi see maitsvam tee olema. Minule igatahes maitseb värskelt kuivatatud lehtedest tee piisavalt hästi ja tegelikult on selle raviomadused ka tugevamad kui fermenteeritud lehtedest tehtud teel. Ravitoime on siis peamiselt meestele eesnäärmevaevuste puhul, aga on ka üldiselt põletikuvastane, kuseteede paistetust alandav ja isegi nõrgalt vähivastane toime. 

Ja veel, raamatust "Eesti Ravimtaimed" lugesin, et enne esimeste õite puhkemist, jaanilaupäeval, tuleb neiudel õiepungades taimi tuppa tuua ja seinapragude vahele panna. Kui hommikuks on õied avanenud, saab tüdruk aasta jooksul rikkaks. Noh, selleks olime me seekord muidugi hiljaks jäänud (ei-ei, loomulikult mitte oma vanusega, aga jaanipäev oli juba läbi ju), peab järgmisel aastal proovima.

Esiplaanil olev rohekam bassein on alles värskelt kaevanduse alt tulnud ja (allika)veega täitunud. See peaks kogu sellest sonkimisest üsna tugevalt leeliseline olema, aga tundub, et linde see ei häiri.

Enne matka lõppu õnnestus pildile püüda veel üks niidupunnpea (Ochlodes sylvanus): 

Lisan siia lõppu ka meie läbitud rajad. Nagu näha, on seal läbi kammida veel küll ja küll metsaalasid, kust võiks leida ilmselt veel palju põnevat. Kersti matka alguspunktis on teeservas ka pisikene parkla.  

Vandjalast alustatud ringi puhul täpsustan, et seal külavahetee lõpus mingit parkimisvõimalust ei ole (meie kasutasime julmalt tutvusi ära), pigem soovitan sarnast ringi alustada raja paremast ülemisest nurgast, kuhu Kostivere kogujateelt tuleb üsna augulises seisus tee (aga kõik need grillijad olid kuidagi kohale sõitnud ja sugugi mitte ainult maastikuautodega). 

Ja kõige lõppu panen veel ühe Marise tehtud pildi. Kui ma seal karjääris neid kahte mooni (magunat küll tegelikult) nägin, tulid mulle kohe meelde need suviti populaarsed moonipõlluportreed ja lasin ühe sellise endast ka teha. Oijah, meil oli üldse hiiglama lõbus matk, aitäh, Tiia ja Maris!

Ja olgu siia lõppu veel lisatud, et tegelikult sain selle postituse valmis alles 11. oktoobril, aga muutsin väevõimuga postituse avaldamise kuupäeva 11. juuliks, et saaks oma käigud enam-vähem kronoloogilisse järjekorda (loodan väga, et saan ehk mõne suvise seikluse või pildipostituse veel avaldatud). Vot nii aeglane blogipidaja ma olengi.