Ida-Harjumaa Invaühinguga Ida-Virumaal 17.-19. augustil

 Ida-Harjumaa Invaühingul on traditsiooniks igal suvel käia 3-päevasel ekskursioonil mõnes Eestimaa toredas piirkonnas. Tänavu oli siis plaanis Kirde-Eesti. Oma puhkuseid planeerides ma selliste reisidega arvestada ei oska, sest aasta alguses, kui on vaja tööandjale oma soovid edastada, neid plaane veel paigas ei ole. Õnneks võimaldas mu tööandja siiski need 3 päeva vabaks saada ja sain toetajaliikmena reisile kaasa minna. 2 päeva olid mul reservis koolituste arvelt, aga 1 päev aastas antaksegi meie firmas töötajale, kes tegeleb vabatahtliku tööga. Üheks minu ülesandeks sellel reisil oli ka olla lisasilmadeks ja -jalgadeks neile, kes ise iga vaatamisväärsuse ligi ei pääsenud ja seepärast ongi minu piltide kogus üüratu ja postitus tuleb nüüd ka lohepikk. 

1. päeval külastasime Kohtla-Nõmmel Eesti Kaevandusmuuseumit, Vaivara Sinimägede muuseumit ja Sillamäe linna. Õhtuks maandusime Toila Spa hotelli, aga peale õhtusööki ja enne veemõnusid oli plaanis veel üks põnev asi - virtuaaltuur Oru lossi pargis. Aga hakkame otsast peale.

Vana veski taga uhkeldav üüratusuur Järve tervisemaja andis aimu, et hakkame kohale jõudma. Siiski pidi veel tükk aega linnatänavail tiirutama. Siinkohal imetlen taaskord meie tublisid bussijuhte (seekord oli meiega Viktor) - milline manööverdamisvõime! Kuskil linnaväljakul jäid silma (aga pildile ei jõudnud) autode liikumist piiravad betoonkujud - siin olid nad teokujulised, mis mind esimese hooga üsna nõutuks võttis, aga selgus tuli mõnevõrra hiljem.

Seda ehitist vaadates kerkis meil huulile küsimus, et kas peame maa alla minekuks esmalt sinna kõrgele ronima. :D Õnneks päris nii see polnud, aga toodang liikus küll omal ajal esmalt allapoole ja siis ülespoole ja...enne kui kaevandusest minema sai. 

Kiiremad jõudsid juba enne muuseumisse sisenemist suure kopaga tutvuma minna.

Kuna maa alla minekuks lifti ei olnud ja tuli käia üsna palju mööda treppe ja pikki koridore, oli Agnes juba ette infot kogunud ja organiseeris vähema liikumisvõimega reisikaaslastele võimaluse muuseumi maapealse väljapanekuga tutvumiseks ja kaevurilõuna üleval kohvikus söömiseks kuni teised all käisid. Sellest osast mul eriti ülevaadet pole, klõpsisin vaid ühe pildi enne ja mõned pärast. 

Kaevuri palk, nagu sellelt ekraanilt näha, oli eelmise vabariigi ajal üsna nadi, nõukogude ajal aga väga hea. Meie giidiks oli 24 aastat (sulgemiseni) samas kaevanduses töötanud härra ja tema palk oli näiteks 500 rubla. 

Aga kõigepealt pidime omale joped selga ja kiivrid pähe otsima. Et oleks soe ja ohutu.

Nagu siit pildilt näha, oli meil ka üks väga karastatud poiss, kes vapralt kogu tuuri T-särgi väel ära tegi.

Siin korrusel ootasime kõiki järgi ja mina läksin giidiga vaidlema. Tema väitis mulle, et olemegi juba maa all, aga selle käigu lõpus paistsid puud-põõsad. Tõde oli muidugi see, et olime küll 8 või 10m tavapärasest maapinnast allpool, aga see käik avanes avatud karjääri osasse, kus juba puud-põõsad kasvamas. Muide, vanasti oli muuseumi väljapanek sügavamal, aga mingi aeg täitus see sügavam osa veega ja eksponaadid koliti kõrgemale. 

Lasti ka meid sellest inimveojaamast tillukeste vagunitega rongi peale ronida. Rongist tegin pildi pärast päevavalguses (samasugune on ka õuel eksponeeritud), sest vagunis oli pime kui kotis ja võttis aega, et tühi vagun leida ja sinna käsikaudu sisse pugeda. Ja siis läks sõiduks. Ehh, juba ma ei mäletagi, kumba pidi see nüüd oli - kas 1 vile alustas ja 2 lõpetas sõitu või vastupidi. Ilmselt jääksin mina küll järgmisest rongist maha. :D

Ega meid selle rongiga rohkem kui kord sõita ei lastudki - tagasi pidime juba omal jalal minema.

Esimeseks tutvusime kamberlaava ehk käsikambriga, mis tähendas, et seal kaevandati käsitsi. 

Eee, selle sildi lahtirääkimist mina ei mäleta. Kas magasin maha või ei räägitudki, aga ilmselt ta mingi töölehe laadne tahvel on. Noh, et kas "mis meil täna plaanis on" või siis "mis ma täna ära tegin". 

Et liigne vesi kaevandusest välja juhtida, tuli kaevata kraavid. Selleks olid spetsiaalselt hästi pikad mehed valitud, sest kraavi sügavus oli 2 meetrit ja sealt pidi suutma kõik need kivikamakad välja tõsta. Huuh, mul hakkab juba mõttest selg valutama.

Infolatt kihtide koostise kohta. Need hallid on paekivi, mis tuli põlevkivi hulgast välja sorteerida ehk põlevkivi rikastada.

Sellise puuriga augud ette ja siis kirkadega kivid lahti - sedasi see asi alguses käis. Vot, ma nüüd ei mäleta, kas siis mingit lõhkeainet ka üldse kasutati või mitte.

Paekivikihist tulnud tükid laoti toona kohe samasse käigu teise serva müüriks, mis ühtlasi ka toestas kaevanduskäiku. Jupp müüri on näha siin pildil Agnese selja taga.

Põlevkivi aga läks sellisesse vagonetti ja viidi hobustega minema. 

Valgust oli tol ajal maa all parajasti nii palju kui sellises pisikeses lambis olnud taht põledes andis. Igal kaevuril oli oma lambike.

Kuid üsna varsti tulid kaevuritele abiks kombainid ja...ma ütleks, et mitte töö ei läinud märkimisväärselt kergemaks, aga tootmismahud suurenesid märgatavalt. 

Sellel pildil on tungraualaadsed jurakad, mis suruti vastu käigu lage ja põhja ja nende abil hoiti paigal kombaini edasinihutamise atribuutikat. Noh, kujutage ette, kui üritate üksi rasket kappi nihutada ja surute selja vastu seina ja siis sirutate jalgu vastu seda kappi. Midagi taolist. :)

Kombain ise aga nägi välja selline. See viltune jurakas saekettalaadne asi hekseldas seinast kivipudi nagu näljane rott ja puistas selle kõhu all olevale lindile, mis siis juba kivid edasi teisele lindile sõidutas, see jälle omakorda edasi kuni lõpuks jõudis kogu see mass rikastusliinile, kust siis põlevkivi hulgast paekivi välja praagiti. Enamasti tegid seda naised, aga tükke oli ka 20-kiloseid...

Seinal oli mingi joonis ka, kuidas see kombain töötama peaks, aga paremini sai ikkagi aru giidi seletustest kui sellest kulunud sildist.

Kõige suurem oli minu imestus aga siis, kui giid selle kombaini demonstratsiooniks ka tööle pani. Kõik need roostes metallikärakad nägid välja täpselt sellised, nagu oleks nad 20 aastat vaikselt muuseuminurgas vedelenud ja kohe kindlasti ei oleks enam suutelised töötama. Aga võta näpust - kõik töötas siiamaani nagu kellavärk. Jah, vanasti ei pööratud tähelepanu kaunile välimusele vaid hoopis töökindlusele. Huvitav oleks näha, millised näevad välja moodsad kaevandusmasinad. 

Seda, miks nende täis vagonettide külge ei võinud inimeste vaguneid haakida, näete pärastpoole.

Siin on aga järgmine masin, Selle ülesandeks oli käigu algust puurivatel/lõhkavatel meestel materjal eest ära toimetada. Selline käppadega krabav ahnepäits - ja saba all olid tal jälle vagonetid äravedamiseks.

Need puurid seal käsitrelli otsas olid 2 meetrit pikad ja korraga sai nendega käiku edasi teha 1,6 meetrit. Puuriti mitukümmend auku, lõhkeaine sisse ja põmaki. Seejärel pandi käima üüratud ventilaatorid (neid ka demonstreeriti meile), mis vedasid välja lõhkamistolmu ja tõid asemele puhta(ma) õhu. Ja siis see käppadega näljane masin täitiski selle tekkinud sodiga vagonette, ma ei mäleta, kui palju. Ja seda ka ei mäleta enam, mitu meetrit ühe päevaga sellist käiku teha jõuti. Igatahes, kui käik oli piisavalt suur, toodi sinna kombain ja edasi liigutas juba tema. 

Seal taga need ümarad tünnilaadsed asjad ongi ventilaatorid, mis samuti kohutavat lärmi tegid.

Selle lause kopeerisin kaevandusmuuseumi kodulehelt:" Kaevanduse hiigelajad jäävad 1970. aastatesse. Rekordaastaks oli 1976, kui Kohtla kaevanduses kaevandati üle 1,5 miljoni tonni põlevkivi, mis oli siiski vaid 5% kogu tollasest põlevkiviregiooni kogutoodangust. Kokku kaevandati Kohtla kaevanduses 64 aasta jooksul ligi 50 miljonit tonni põlevkivi – täpsemalt 48 329 542 tonni, nagu on maalitud viimasele vagonetile, mida tänaseni saab kohapeal uudistada."

No ikka TKO ja punased loosungid ;)

Imbi proovis ratta ka ära - mul olid liiga heledad püksid, ei tihanud igaks juhuks sadulasse ronida, aga kiusatus oli küll.

Ja siin oli nüüd siis see koht, kuhu jõudsid üksteise külge haagitud täis vagonetid. Ja need jäid siis 2-kaupa giidi taha jäävas torujas alas seisma ning keerati ümber tühjaks (st kivid kukkusid esmalt kaevanduse sügavustesse, kust siis lint nad rikastusvabriku kõrgesse torni vedas), siis liikusid tühjad vagonetid jälle edasi ja järgmised ette ja ümber. Ja kujutage ette, kui seal oleks nüüd mingi inimestega vagun vahel olnud...

Aga juba jõudiski meie põnev tuur lõpule ja toitev kaevurisupp ja kaneelisaiake ootasid.

Supisabas olles sai ka proovida koju helistada :D

Kaevurisaapad. Tegelikult ma ei tea, milline asjapulk täpselt just selliseid kandis.

Hmm, minnes ma seda kaevurit ei märganudki koridoris - oli äkki siis all kaevamas ja nüüd tuli ka lõunale. :D

Jopest ja kiivrist vabanenud (no küll oli nüüd järsku palav, enne küll ei olnud), tegin kiire tuuri ka muuseumi maapealse ekspositsiooni juurde.

Küll on ägedaid kivistisi meie settekivimitest leitud!

Rikastusvabriku maketist ei õnnestunud head pilti saada - peegeldus segas väga tugevalt. Peab tagasi tulema seda põhjalikumalt uurima.

Kaalukaussidele oli pandud erinevaid koguseid põlevkivi ja selgituseks juurde, millise elektririista kui pikaks kasutamiseks sellest piisab. Kõige väiksema ja suurema näite pildistasin üles ka.

Kaevandustehnika maapealne näitus:

Ja nüüd ma sain aru küll, miks linnaväljakul need teokarbikujulised betoontõkked olid:

Sellise rongiga me seal all siis sõitsimegi:

Sellised "poolekabiini" kallurid toimetasid ka meie kohalikes Maardu karjäärides.

See kopp kaalub 4021 tonni ja mahutab 35 kuupmeetrit.

Peale kaevanduses ringi trampimist oli päris mõnus vahepeal bussiistmel natuke puhata, aga õige pea olimegi Vaivaras ja meid võttis vastu hästi tore ja entusiastlik kohalik giid - Ivika Maidre. 

Ivika, siinkandis sündinud ja üks vähestest üdini kohalikest inimestest, rääkis, et muuseumi (endine mõisa ait)ja kõrvalasuv teabepunkti hoone (endine mõisa sepikoda) on ainsad vanad hooned, mis sõjapurustustest mingil määral alles jäid. Aidahoonest vaid mõned seinad ja võlvkaared, kui palju sepikojast alles oli, ma ei mäleta. Hakkajad kohalikud lõid Vaivara Sinimägede sihtasutuse ja kirjutasid projekti, millele said Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) poolt ka 2006-2007 aastal toetuse. Ja nii see tore äärmiselt sisukas muuseum sündiski.

Mulle väga meeldis, kuidas Ivika rääkis kogu sellest Ida-Virumaad laastanud lahingutesaagast. Ehkki tema ajaloolasena puistas muidugi ka daatumeid nagu varrukast, ei olnud need peamised, peamine oli lihtsalt ja südamlikult lahti räägitud kogu see tookordne traagika nii rindel kui kodudes. Ja veel meeldis mulle, kuidas ta rääkis lahti selle, miks Ida-Virumaal on vaid 4% eestlasi (sest sõja järel küüditati sealt kui riigisaladusi ümbritsevalt alalt minema kõik põlised elanikud ja toodi samamoodi üsna sunniviisiliselt asemele uued elanikud, paljud neist kodutud ja orvud, kellel polnud ka pärastpoole paremat kohta, kuhu tagasi kippuda) ja kuidas sealset elu-olu võtta. Jah, seadused nõuavad, et sa pead saama asjad aetud eesti keeles, aga see kõik võtaks vähemasti topeltaja, aga sinulgi on ju muud tegemised ootel ja siis sa ohkad ja ajad asja ikka kiiresti vene keeles ära. Ja see oli kuidagi väga loogiliselt arusaadav. Ning kogu see jutt juhatas väga hästi sisse kogu meie kolmepäevase ekskursiooni - oskasid aimata, miks asjad on just nii nagu nad on, tunda rõõmu ja imetlust iga kohatud kohaliku eestlase üle ja mõttes kiita neid, kes, küll aktsendiga, aga siiski suhtlesid sinuga üsna korralikus eesti keeles. 

Muuseumis sees oli aga väga-väga palju uudistamist. Paljuski tuleb siin tänulik olla nendelesamadele sisserännanutele, sest mäletan omastki lapsepõlvest, et vene poistele olid väga olulised igasugused sõdurnukud, tankid ja muud sellised patriootilised lelud. Nii on ümberkaudsed elanikud toonud kohale väga palju leide nii kapi- ja kuurinurkadest kui ka kaevikujäänustest ja rabaservadest. 

Isegi umbes pool lennukit oli muuseuminurgas eksponeeritud:

Erinevaid mundreid ja relvi sai isegi proovida:

Rindearsti varustust:

Uhke külgkorviga BMW:

Ja ratturil käes memme kootud labakud. 

Korralik kiivrikollektsioon:

Sarnaseid palgi-okastraadi konstruktsioone nägin ka tänapäevases sõjaväeosas, kui lapsel külas käisin.

Väga-väga palju leide polnud muuseumisse sisse mahtunudki, terve ümbritsev müüripealne oli neid täis. Ilmselt osad neist ootavad alles "määramist" ja kui on miski põneva otstarbega jupp, siis ehk lastakse ka varju alla elama. ;)

Aga siis käisime ikka Sinimäel ka ära. Mäe otsa küll kõik ronima ei hakanud. Mõned olid enne käinud ka. Olin kunagi ammu minagi, aga ikka tuleb ju üle vaadata, kas on ka mingeid uuendusi. No ega ma küll kõiki mälestusmärke ei mäletanud, mis seal enne oli ja mis hiljem tuli, aga igal juhul jäi minu sealkäik aprillirahutuste eelsesse aega ja see mustast kivist mälestusmärk näiteks lõhuti ära just siis, kui Tallinnaski suur möll käis. Hiljem siis taastati. Aga nähtav pragu on mälestusmärgiks sellele sündmusele.

Mõtlemist ja meenutamist jagus - nagu Ivika ütles, oli vähemasti viiendikul Eestimaa peredest keegi omastest siinsel lahinguväljal. 

Siis aga keerasime bussi nina Sillamäe poole ja läksime vaatasime selle Sõtke jõe kallastele, kunagiste Türsamäe ja Sõtke mõisade maadele ehitatud nõukogude ajal suletud olnud linna ka üle. 

Kunagi nii uhke välimusega olnud hruštšovkad on nüüdseks juba väga väsinud, samuti nende elanikud. Linn ongi hädas sellega, et elanikkond vananeb väga kiiresti - kõik noored lahkuvad esimesel võimalusel parematele "jahimaadele" ja kohale jäävad ainult vanavanemad. Needsamad kunagi üle liidu  vanglatest ja lastekodudest siia toodud kurjategijad, kodutud ja orvud. Ja lastekodudest toodi neid siia selle pärast, et Sillamäe sõjatehastes töödeldi salajast radioaktiivset uraani, mis mõjus tugevalt töötajate tervisele - et ei oleks sugulasi, kes otsiks, küsiks, kaebaks. Ja, et salajastes sõjatehastes töötavaid inimesi hoiti siin linnas kinni, sisse ja välja sai ainult erilubadega, kogu varustus neile tuli otse Moskvast, siis tuli toonasel tehase direktoril (kellele allus kõik seal linnas) mõte ehitada siia oma "Odessa" . Nii sündiski linnale praeguseni kuulsust toov Mere Puiestee koos oma uhke lehtlaga mere ääres. Möödunud aastal pikendati ka rannapromenaadi. Kunagi olid puiesteele laskuvatel treppidel ka potid palmidega, aga see kulukas uhkeldamine lõpetati millalgi ära.

Et tegu oli juba pika päeva õhtupoolikuga ja meie seltskonna liikumisvõime pole ka just parim, tegimegi pikema pausi Mere puiestee lehtla juures, kus giid siis meile käega siia- ja sinnapoole näidates kõik peamise ära rääkis. 

Sinna paremale, kus praegu asuvad mäe sisse betoneeritud radioaktiivsed jäätmed, jäi Türsamäe mõis ja vasakule Sõtke mõisad, nii vana kui ka sellest hiljem eraldunud uus.

Puiestee lõunapoolses otsas mäe otsas paistev torn pole sugugi kirikutorn, nagu arvata võiks. See on hoopis linnavalitsuse hoone, aga selliseks ehitati ta nimme. 

Ja seda selle pärast, et 1941. aasta sõjasuvel hävis peaaegu kogu linn, vaid kirik jäi mingil määral püsti. Nii usutigi, et kui peaks uued pommitamised tulema, siis ega ometi päris kiriku pihta ikka ei tihata lasta ja maskeeritigi linnavalitsuse hoone "kirikuks" sellise kellatorni lisamisega.

See sild Mere puiesteelt rannapromenaadile peaks vist laevavrakki kujutama...

Üks kohalik proua, ütleks, et ehtne sillamäelase näidis lausa, veetis meiega koos giidi kuulates (ei tea, kas ja kui palju ta tema jutust aru sai) kohe pikalt aega ja mingil lõpueelsel hetkel küsis minult vene keeles, et kas me promenaadile jalutama ka läheme. Kui ütlesin, et ilmselt mitte, sest meil pole enam nii palju aega, tundis ta sügavalt kahetsust ja kiitis, kui ilus see ikka on ja kui palju põnevat seal vaadata on. Peaks ütlema, et mulle jäi see kohe kripeldama natuke. Ehk järgmisel korral jõuan ka promenaadile.

Aga juba siin lehtla, arkaadide ja uhkete peenarde vahel oli niivõrd mõnus aega veeta ja giidi toredat isiklikke elamusi täis pikitud juttu kuulata.

Punalutikatele ilmselt meeldisid need bataate ja muid lopsakaid taimi täis peenrad samuti - neid kondas seal päris mitmeid ringi.

Viimane kaader  Sillamäe Mere puiesteest tundub mulle kuidagi "ebamaine", selline kummaline valgus...

Stalinistliku arhitektuuri näiteid - linnavalitsust, kino ja ohvitseride kasiino hoonet - nägime ka põgusalt bussiaknast, aga pildile jõudsin püüda vaid aatomit kätel hoidva mehe kuju - skulptuur on pärit  Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevast (1987). 

Ja juba oligi õhtu käes ja meil tuli bussinina keerata Toila poole. Ega ausalt öelda oli juba toekast kaevurisupist hea tükk aega möödas ja eesootav õhtusöök oli ainult rõõmustav.  

Kuid kõhutäide ja spamõnud polnud ainsad, mis sel õhtul veel meid ootamas olid - soovijad said minna ka Oru lossi parki virtuaaltuurile ja soovijaid oli tublisti üle poole meie suurest bussitäiest. Paraku keeras ilmataat siin meile pisikese vingerpussi, sest peent elektroonikat täis prillid ei kannata vihma mitte piisakestki. Nii tuligi algselt pargis ringi liikumise ja vaadete õigetes punktides nautimise asemel Oru lossi välist ja sisemist ilu hoopis koolimaja katusealuses vihmavarjus nautida. Mis peale väsitavat päeva tegelikult puudus ei olnudki. Aga enne seda oli vaja prillid häälestatult "peakontori" telgis pähe panna ja vihmavarju all katusealusesse liikuda. Et kõigil vihmavarje muidugi polnud, jooksime varjudega edasi-tagasi kuni kõik olid edukalt prillidega varju all ja show või alata. 

Mina olin virtuaalprille proovinud varem vaid ühel korral - loodusmuuseumis, kus tumbal istudes need pähe anti ja siis võis nautida ürgmere veealust elu enda ümber. Ma ei mäleta, kas ma tookord võtsin omad prillid eest ära või mitte, aga seekord öeldi, et omad prillid võivad alla jääda. Ilmselt oli see põhjuseks, miks minu jaoks tundusid kõik asjad loomulikust natuke suuremad. Aga lisaks oli mul seistes ka tunne, justkui seisaksin ma mingi trepiastme serva peal ja iga väiksemagi sammu tegemisel kukuksin alla. Hiljem arutades taipas Koit, et asi võis olla ka selles, et tavainimene vaatabki maailma mõnikümmend sentimeetrit kõrgemalt kui mina. No igatahes päästsin ennast ebamugavast olukorrast algul maha kükitades - kui käsi maha toetus, ei olnud enam kukkumise tunnet ja sai neid suurepäraseid vaateid enda ümber nautida. Natuke hiljem, kui tuli nö kõndimise vahepaus, kolisin katusealuse tahaserva aknaservale istuma ja siis oli juba päris hea. Aga see virtuaaltuur oli tõesti tore, soovitan järgi proovida. Võib-olla, kui tõesti midagi enamat soovida, oleks võinud seal lossis ja lossipargis, kasvõi kuskil kaugemal, liikuda ka mõni tolleaegselt kaunilt riietatud inimene või tööriides aednik. Praeguses versioonis lendasid ainult linnud ja putukad ringi.

Pisut löön ma nüüd ajaskaala sassi, mõtlesin, et panen kõik hotelliga seotud pildid ühte kohta, mis sest, et mõned hoopis järgmisest päevast on. Teise päeva õhtul oli ilm jälle vihmane (aga terve päeva oli ilusti kuivalt vastu pidanud) ja meie toaaknast avanes haruldane vaade. Ei ole minul enne õnnestunud päris vikerkaare otsa näha, ikka on see kuhugi metsa taha kadunud. Kange tahtmine oli sinna liivasele spordiväljakule joosta, sest teadupärast pidi vikerkaare otsa juures ju kullapada või suur õnn ootama.

Aga hetk hiljem oli neid vikerkaari juba 2:

Tegelikult pole mulle enam suuremat õnne vajagi kui mul juba olemas on. :) Piisab ka pisikestest õnnehetkedest - näiteks sellest, et ka eelbroneeringuta leidus Toilas vabu aegu massaažideks ja et massöörilaua all ootas selline tore vaasipistetud õieke. 

Eelmisel aastal Haapsalus Laines käies leidsin sealt ukse eest Kepimurdja skulptuuri, sest see oli ju lastehalvatuse laine järel liikumispuuete all kannatavatele inimestele ehitatud raviasutus. Seega pidasin loomulikuks, kui esimese hooga siin okaspuude taga peidus olevat vormikat skulptuuri nmärkasin, et tegu on kaevuriga (kelle terviste turgutamiseks see raviasutus kunagi loodi), aga selgus, et on hoopis keegi torupillimehe laadne tegelane. Kahjuks olen ma liiga saamatu guugeldaja ega osanud üles otsida, keda ja mis põhjusel see kujutab.

Üks üldvaade hotellist ka - maja tornide lõunapoolne külg on üleni kaetud päikesepaneelidega.

Ja üks kiirelt bussiaknast haaratud pilt kuskil Toila alevi vahel asuvast toredast liivakividest laotud paadist. Tore oleks, kui meilgi siin üks taoline oleks, aga siinsetest graniidipõhistest kividest sellise hulga lapikute kokku kogumine võtaks aega vist terve sajandi...

Ja kohe järgmiseks annan ka väikese ülevaate Toila rannast, kus see "paadikivivabrik" töötabki. Nimelt ärkasin piisavalt vara ja vihma hommikul ei sadanud, nii et sain teha väikese tiiru alla randa. Ja kui ma ütlen alla randa, siis see tähendabki tõepoolest alla, sest pankrannik on siin vähemasti 30 meetrit kõrge (kõige kõrgem, 56 meetrit, on ta Ontikal).

Pangamets on täiesti ainuomase liigilise koosseisuga - selliseid kasvutingimusi muudelt maastikeilt ei leia. Oma oluline nüanss on ka selles, et sellisel maastikul on inimesel raske metsa arengusse sekkuda, loodus saab omatahtsi toimetada. Ja tulemus on võrratu. :)

Siia põhjakaldale, kõrge pangaserva alla, ulatubki päike vaid varahommikul ja hilja õhtul. Seda siis, kui on piisavalt pikk päev. Praegu veel oli. :)

Ühele inimtekkelisele, aga hiljem mere poolt lihvitud segukivikamakale oli keegi ladunud imelise fossiilinäituse.

Mõned lähemad kaadrid ka:

Ja vahvaid ronte jagub sinna rannale ka - ikka sealtsamast ülevalt langenud:

Unustasin ennast rannale nii kauaks pildistama ja imetlema, et tagasi minnes pidin päris trepijooksu kohe tegema, et ikka õigeks ajaks massaaži ja hommikusöögile jõuda. :)

Teise päeva programm algas meil Narva-Jõesuuga. Linna sissesõit oli üsna raskendatud, sest niigi kitsal tänaval toimus korraga nii torustike ja tänavavalgustuse paigaldus kui ka kergliiklustee ehitus. Segadust kui palju ja jälle tuleb bussijuhti ja tema manööverdamisoskusi kiita!

Meie esimeseks sihtpunktiks oli jällegi väike, aga väga sisukas Narva-Jõesuu koduloomuuseum, kus meid võttis vastu tore perenaine Tiiu Toom. 

Narva-Jõesuu sai linnaõigused 1993 aastal, enne seda oli ta Narva linnaosa. Aga algselt kandis ta nime Hungerburg ehk Näljalinn ja selle nime andsid kohale legendi järgi merehätta jäänud Saksa kaupmehed, kes siit rannalt midagi söödavat ei leidnud.

Peale 1866. aastal toimunud suurt tulekahju, milles hävis üle 100 hoone, otsustati asula taastada juba korrapärase plaani alusel ja 1870. aastast alates (Peterburi-Tallinna raudtee avamisest) kujunes koht populaarseks kuurortipiirkonnaks.

Näidiseid omaaegsetest kuurortituusikutest, reklaambuklettidest, rahatähtedest.

Pildil olevast ülemisest keskmisest reklaamlehest oli tehtud ka suurendatud ja selgemini loetav väljatrükk. Isegi tollased hinnad on kenasti välja toodud:

Peale 1910. aasta põlengut ehitatud uue kuursaali makett. Siin oli kõik puhkuseks ja raviks vajalik olemas. Maailmasõdadevahelisel ajal oli see Narva-Jõesuu silmapaistvaim hoone, paraku pole suudetud ka hiljem allesjäänud osa taastada. Ülaltoodud lingilt saab soovi korral selle kohta pikemalt lugeda.

Need ei ole ajaloolised tegelased vaid tänapäevased muuseumile kingitud taiesed. Tore paarike ikka!

See on juba märksa ajastutruum nukuke:

Fotosid Merikülast ja Udriast - kogu see rannik oli hinnatud suvitusala.

Ja palju kuulsusi nii Peterburist kui Tallinnast armastasid siin puhkamas käia. Eriti kunstnikke ja kultuuritegelasi.

Näiteks Šiškin maalis siin palju oma kuulsaid maale, sealhulgas ka karuperega "Hommik männimetsas" 

No ja muidugi meie Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare, kes lausa selles samas majas suvitas.

Loomulikult oli mereäärses ja niivõrd kalarikka jõe suudmes asuvas kuurortlinnas väga olulisel kohal ka kalapüük.

Kalastusteemalisi eksponaate oli terve toatäis. 

Vitriinkapi otsas laiutas üüratusuur tursapea, kapis sees leidus ka pisut vääiksem haugipea ja tilluke tuuramaim.

Kalurikolhooside ajalooline kaart, loomulikult leiab siit ka meie koduse, suurima ja uhkeima, S.M. Kirovi nimelise Näidiskalurikolhoosi. Muide, kui siin eespool oli juttu omaaegsest kõvast kaevuripalgast (500 rubla), siis jäi mainimata, et tol ajal said haritlased ka üsna korralikku palka (170 rubla)  ja kui mina otse keskkoolipingist kirovisse tööle läksin, hakkasin ka algajana saama 170-rublast palka, lisaks muidugi muud hüved ja hiljem palk tõusis ka. Kahtlustan, et ega teistes kalurikolhoosides see elu ikka nii roosiline ei olnud. :)

Üks olulisemaid püügiartikleid oli (ja on) Narva jões loomulikult silmud. Tiiu demonstreerib silmutorbikut:

Ja mõned konservikarbid ka:

Natuke majapidamistarbeid. Esiplaanil on ankur, taga laevakell:

Magnetkompass on ka tänapäevastel laevadel vajalik, sest elektroonika võib üles öelda:

Muusikatoas olid ka mõned kenad peomeeleolus ja stiilselt riietatud neiud. Riided, muide, on neile esimese vabariigi moe järgi tänapäeval õmmeldud ja ma ütleks, et väga stiilsed ka praegu kanda.

Paraku jäi meil siinkohal Narva-Jõesuu tuur pooleli, sest ühel meie reisikaaslastest hakkas halb ja pidime talle kiirabi kutsuma, misjärel viidi ta ka Narva haiglasse jälgimise alla. Kogu asjaajamine võttis nii palju aega, et juba oli aeg Narva järgmisele kohtumisele suunduda. Mis parata, selline see elu on. Aga küllap saame ükskord üle vaadatud ka Narva-Jõesuu ilusa liivaranna, Heleda ja Pimeda pargi ja  muud põnevad kohad.

Veel mõned pildid Narva-Jõesuu muuseumist enne lahkumist.

See uhke aiapaviljon pidi olema üks enimpildistatud objekte siin muuseumis:

Kõik olid kalli reisikaaslase pärast mures, kuid õnneks sai ta õigel ajal abi ja tema tervis on nüüdseks juba taastumas.

Narva-Jõesuu tänavatel on sellised toredad kraavipõhjad:

Aga nüüd, nagu juba mainitud, läks meil kiireks, et õigeks ajaks värskelt renoveeritud Narva linnusesse jõuda.

Linnusesse jõudmine oli väiksema liikumisvõimekusega reisilistele päris suureks katsumuseks, sest buss sai peatuda üsna kaugel müüritaguse pargi servas tänaval. Aga kõik olid väga vaprad ja võttis aega, mis ta võttis, aga kohale me jõudsime. 

Meie nooruke giid (kelle nime ma kahjuks ära olen unustanud) ootas meid juba särasilmsena ja alustas oma ülisoravat, küll aktsendiga, aga siiski üsna korralikult eestikeelset tuuri juba linnuseõuel. Ausalt öelda imestasin tema soravuse üle muuseumituuri viimase lõpuni - nii palju teksti ei suuda ükski inimene ometi pähe õppida ja niimoodi ilma mõttepausideta seda kõike korrektselt ette vuristada ei suuda isegi eestlane oma emakeeles mitte. Imepärane giiditalent! Ühest küljest oleks muidugi ilmselt rahulikum ja parem aeglast teksti kuulata, aga siis oleks me selle mahuka muuseumiga lõpetanud vist alles keskööks. :D Aga seda ütlen küll, et seda muuseumit tasub just giidiga külastada, sest ise käies (mul üks tütardest hiljuti just käis) jäävad väga paljud nutikad nüansid kindlasti märkamata ja pool põnevust adumata.

Linnuseõue servades olid mitmesugused töötoad ja väiksemad söögikohad, aga neid me lähemalt uudistada ei jõudnudki.

Esimeses saalis (saali nimi oli midagi laevandusega seotut), paluti meid laevakujuliselt paigutatud diivanitele patjadele lamasklema ja saime sama ruumi laevõlvide pealt nautida humoorikat joonisfilmi Narva ajaloost. 

Selle kaminaga ruumi nimetust ma ka ei mäleta enam, aga mäletan, et siin veetsid rüütlid suurema osa oma päevadest ja tegelesid...palvetamisega. 

Selles suures saalis aga käidi söömas. Nüüd, nagu näha, on see kontserdisaaliks kujundatud. 

Need mitmesugused orvad saali 2 meetri paksustes seintes olid omal ajal kasutusel nõudekappidena.

Sepistatud lühtrid laes on endisaegsete koopiad ja igaüks kaalub umbes 500 kilo.

Esimene põgus möödumisel siia mundrimehi täis saali visatud pilk tekitas ainult hulga küsimusi...

Aga enne käisime veel pool korrust kõrgemal muuseumi saamislugu eksponeerivas saalis. Siin oli keskel pisut pead sassi ajavate treppidega poolkorrus, kuhu meid minema ei sunnitud (pesamuna Kaur käis küll ära), aga seal üleval pidid olema mitmesugused tegevusõppe materjalid lastele. Selle nn poolkorruse välisseintel olid aga teleriekraanid, kus peal vahetusid erinevad joonised ja fotod muuseumi arengust läbi aegade.

Näiteks erinevad visandid ja fotod linnuse varemete taastamise/konserveerimise kohta.

Sama saali nurka mahtusid ka linna pealt kokku korjatud (varemetest päästetud) erinevad fassaadikaunistused:

Mõnel ekraanil näidati maale ja jooniseid sellest, milline linnus erinevatel ajajärkudel välja nägi ja milline ta oleks võinud välja nägema hakata.

Ja päris uuest lahendusest olid põnevalt välja toodud kõik need tänapäevased kommunikatsioonid, mis neisse vanadesse seintesse ja põrandatesse osavalt ära peidetud on - elekter, signalisatsioon, põrandaküte, meediakanalid ja muu.

Aga siis läksimegi tagasi sellesse mundrimeestega saali ja võtsime istet otse nende vahel. 

Giid võttis ilusasti järjekorras vanimast alustades ette kõik siin linnuses ja selle ümbruses aegade jooksul toimetanud sõjamehed ja tutvustas nende mundreid. Meeste kõrval saali seintes olevatel riiulitel on ka nende relvad ja muu varustus. Muide, kogu muuseumi ekspositsioone läbivalt on originaalesemed sellised, nagu nad on, aga koopiad on valged originaalsuuruses 3D printeriga prinditud plastitükid.  

Lõpuks avaldas giid ka saladuse, miks kõigil meestel on side silmil ja see mõte mulle kohe väga meeldis. Nimelt on ju tegelikult nii, et mundrimehed on ajast aega olnud sunnitud kellegi poolt ja kellegi vastu võitlema, see ei ole enamasti sugugi nende endi sisemine soov ja tahe ja seepärast otsustati nende silmad kui hinge peegel kinni katta, sest nendes mundrites ei esinda nad iseennast.

Ühes ruumi nurgaorvas lebas ka üks õnnetu sõjakoleduste ohver.

Järgmine saal oli vist ainus, mille nimi mulle ka meelde jäi - vastasseisu saal. Siin olid välja toodud erinevad lahingud, riikidevahelised konfliktid ja väejuhid. 

Neid kanajalgade moodi asjakesi nimetas giid küüslaukudeks...

...ja siin pildil on hästi näha, milleks neid omal ajal kasutati:

Juba järgmine saal oli Ordusaal ja siin oli erinevatel saalipooltel välja toodud linnuse 2 poolt - rüütlite ehk sõjaline ja munkade ehk usuline pool. 

Rüütel hobuse seljas:

Ja foogt:

Sellel Euroopa kaardil märgitud tornid tähistavad omaaegseid linnuseid - mida kõrgem torn, seda vägevam linnus. 

Ja kui kõrval kastikeses olnud rõngas heita mõnele neist tornidest kaela, ilmus seinal olevale ekraanile näide kogu selle linnuse elanikkonnast ja mingitest moonavarudest. Tõeliselt üllatas, kuivõrd vähe elanikke ühes sellises suures linnuses oli. Pildilolevad andmed on kogu kaardi kõige suuremalt ehk Fellini (Viljandi) linnuselt.

Ja see oli ka üks tore vidin - animeeritud linnuse makett ehk kõik linnuse elanikud sebisid siin maketil ringi ja tegid oma toimetusi ööpäeva jooksul (kell liikus muidugi kiirendatult tundhaaval) just täpselt nendes ruumides ja nii, nagu nad omal ajal tegid. 

Foogti jalge all olid näited usurituaalidega seotud esemetest:

Nagu näha, on vaid see kätepesuvee kann originaal, kõik muud esemed on prinditud.

Järgmises saalis oli linnuse kujunemislugu makettidel. Aga need kitsad klaasääristega õhus rippuvad käigusillad tegid nii mõnegi reisikaaslase natuke ärevaks ja siit kiirustati üsna ruttu edasi.

Järgmises koridoris oli jälle üks põnev lahendus. Kuna sealsetel seintel oli müürijuppe väga erinevatest ajastutest, otsustati neid eksponeerida vastavat lõiku valgustades ja samasse ka selle lõigu ehitusaastate arvu näidates. Lahe!

Sama müürikoridori otsast avanes vaade sisehoovile. Klaas oli ohutuse mõttes ilmselt ära märgistatud.

Kaevutorn oli jällegi selline koht, kus paljud klaasile astuda ja alla kaevu vaadata ei tihanud. Kaevutorn oli linnuse kõige olulisem koht, sest tänu sellele sai piiramisrõngasse sattudes nende paksude müüride vahel endil pikalt hinge sees hoida.

Kaevutorni  jõepoolsest aknast oli ka hea vaade üle jõe Jaanilinna linnusele. Muide, Narva linnuse Pika Hermanni torn kasvaski aegade jooksul nii kõrgeks, sest naabrite linnus aina kasvas ja laienes ja et ikka ulatuks kuskilt üle müüri vaatama kui suur see on ja mis seal ikkagi tehakse.

Põhja suunas avanes vaade Sõpruse sillale, seda mööda käib piiriületus autodega ja praegusel ajal oli see harjumatult tühi.

Lõunapoolsest aknast aga paistis Narva Aleksandri suurkirik ja tegelikult siin pildi all paremas nurgas on ka see platvorm, kus me oma Narva linnaekskursiooni hiljem lõpetame ja siia tornide poole vaatame. Aga seda me siis muidugi veel ei teadnud.

Pika Hermani torni meie ei jõudnudki, sest linnuse loodetornis asuvas restoranis Rondeel oodati meid juba lõunale. Tean, et Raul vähemasti põikas oma kaameratega müüriharja galeriile ka, sealt peaks toredaid kaadreid tulema.

Aga meie siis asusime taas üle üüratusuure linnuseõue restorani poole sammuma. Vahepeal tuli ikka Eesti ainsat allesjäänud Leninit ka pildistada. Mina mäletan veel seda aega, kui neid kujusid oli praktiliselt igal pool...

Kui olime proua Maimuga (kellele mina kõndimisel toeks olin) peaaegu viimastena lõpuks väsinult, aga rõõmsalt restorani ukse juurde jõudnud, selgus karm tõsiasi, et meile broneeritud söögisaal asub kolmandal korrusel ja lifti ei ole!!! Tubli Maimu võttis kõik oma jõuvarud kokku ja rühkis vapralt üles, sest süüa ju ikka tahaks. Aga ausalt öelda pani imestama küll. Üles jõudes oli näha ja kuulda pahameelt igast söögisaali nurgast ja pärast saime ka Agneselt kuulda, et tema oli küll broneerimisel rõhutanud, et meil on liikumispuuetega inimeste grupp ja pidime lõunatama hoopis linnuse siseõuel esimesel korrusel asuvas Põhjaõue kõrtsis, aga ekskursiooni lõppemisel selgus täiesti ettehoiatamata, et proua (selleks hetkeks värskelt "endine") linnapea vajas mingiks oma koosviibimiseks just seda kõrtsi ja Agnesele teatati, et kapaku meie nüüd hoopis sinna Rondeeli ja roomaku kolmandale korrusele ka veel. Ometi oli seal restoranis ka 2 alumist korrust laudu ja toole täis. Sinna kõndimine ise polnudki väga hull, sest see jäi niikuinii üsna poolele teele bussi poole minnes, aga see ülesronimine oli küll täiesti kurjast.

Aga noh, eks igas meepütis peab üks tõrvatilk ka olema...õnneks ei varjutanud see palju muid suurepäraseid Narva muljeid.

Linnusesse minnes ei jõudnud ma välisest müürist väljapoole jäävas Lossipargis purskkaevu pildistada, tagasiteel parandasin siis ka selle "vea".

Peale suuri pingutusi sai nüüd vahepeal õnneks bussis istuda, jalgu puhata ja järgmist toredat giidi kuulata. Osad pildid ongi nüüd läbi bussiakna tehtud.

Narva silt Peetri platsi ääres:

Peetri plats ise ka:

Teiselpool platsi köitis mu tähelepanu üks grillkohviku silt - sellist sõna nagu "shawarma" polnud mina enne kohanudki. Sõber google tuleb ikka appi ja selgus, et tegu on Araabiamaadest pärit grill-lihaga, mis on õhukeste viiludena koonusekujuliselt tihedalt vardasse lükitud ja siis keerutades grillitakse. Kui ma seda lugesin ja pilti vaatasin, siis mul tuli meelde, et miskit sellist olen ma küpsemas näinud küll kunagi Balti jaamas...

Hetkel remondisoleva raekoja ja kõrvalasuva ülikoolihoone juures tegime peatuse ja läksime taas natuke jalgu sirutama.

Portaali kohal oleva figuuridegrupi keskmes, kolme naisterahva (vabandan, aga ei mäleta, kes nad olid) kaitse all on Narva vapp, kus peal on 2 kala, sirge rootsi mõõk ja kõver vene saabel ning 3 kahurikuuli

Raekoja torni tipus on tore tuulelipp - kurg, kes seisab ühel jalal kivi peal ja valvab linna. Kui kurg peaks magama jääma, kukub kivi alla ja kurg ärkab kohe üles. Nii ei ole ohtu, et linn valveta jääks. :)

Raekoja peatrepi käsipuu sepistesse on samuti peidetud vapilt tuttavaid sümboleid. Vanasti olevat need sepised ülekullatud olnud.

Kõrvalasuva Tartu Ülikooli Narva Kolledži uue õppehoone fassaad jäljendab samas varemalt asunud börsihoonet. Aga hoone ise on nihutatud vana börsihoone asukohast mitu meetrit kaugemale, et ta ei varjaks ära peaaegu poolt raekoja fassaadi. 

Niimoodi raekoja ees see börsihoone lösutaski omal ajal:

Vana börsihoone vundamenti aga ära ei likvideeritud, see jäi osaliselt tänavalt nähtavale, osaliselt aga kasutati ülikooli keldriruumideks ära.

Meie tore ja vaatamata oma noorusele väga laialdaste teadmistega giid, Jana Ivanova.

Kolledžihoone esisel platsil jäid silma põnevad tänavakivid. Need nägid välja (ka mõõtudelt) justkui liiga tugevalt põletatud tellised. Mis materjalist nad tegelikult on, ma muidugi ei tea, aga, nagu me juba järgmise nurga taga kuulsime, on Narva, nagu Aserigi üsna kuulus ka oma tellisetehase poolest, seega...mine tea, äkki ongi tellistest sillutis.

Ja siin siis kolledžihoone külg, mis justnimelt nende Narva kuulsate telliste auks oli ka selline "nagu tellistest":

Kogu see hoone arhitektuur on tegelikult tihedalt igasuguseid sümboleid täis. Näiteks siin siseõuel pidi vihmaperioodidel ülevalt veesülitist vett alla selle valge eendi taha voolama justkui Narva kosk, eriti uhke on see jäätunult. Ja seal taga galerii katusel on justkui Sõpruse sild.

Aga eriti lahe sümboolne leid on need siseõue väravad. Nimelt elab Lõuna-Ameerikas kaunis Narva nime kandev liblikas ja väravateks ongi tema tiivalaotus. 

Vaade siseõuele ja liblikaväravatele hoone seest galeriikohvikust. Sealt ülevalt taevapeegeldusega akna kohal olevast veesülitist see sümboolne kosk alla voolabki. 

Veel natuke sisevaateid.

Ruumide plaan oli intarsiat kasutades otse seinapaneelile nikerdatud:

Vana börsihoone vundament ja taastatud keldrivõlvid. Seinal on hästi eristatav vana ja uus (ühtlasem) müüriosa.

Keldriruume kasutatakse näitusteks ja üritusteks. Praegugi olid seal põrandal reas üliõpilaste tehtud maketid. TÜ Narva kolledži erialadeks on koolieelse lasteasutuse õpe ja humanitaarained vene õppekeelega põhikoolis. Ilmselgelt kuuluvad need vahvad maketid esimese eriala tudengitele. 

Veel üks põnev lahendus - suunaviidad olid selliste laesolevate kaameratega otse põrandale (või ka seal olevatele esemetele) projitseeritud:

Edasi suundusime ümber bastionite Jahisadama juurest jõekaldale ja vaatasime ära ka jupikese promenaadist. 

Esimene osa promenaadist on pühendatud Euroopa Liidule ja kõnnitee sisse on süvistatud laternad, millel järjest välja toodud Euroopa Liidu riigid ja nede liitumisaastad.

Eesti - 2004. :)

Järgmiseks oli Rootsi terrass toredate lõvikujudega. Siin oli neid terve pere - isa, ema ja kuus lõvikutsikat. Rahvas on isalõvile ka nime pannud (Volodja?) ja isalõvi koonu silitamine pidi õnne tooma, aga pigem tundus, et rahvas jumaldab hoopis tema kõrvu.

Kõrgel bastioniserval toimetas aga tõeline kaskadöör trimmeriga. 

Õnneks võis pilti suurendades näha, et ta oli ikka korralikult turvatud nii köite kui turvamehega.

Üleval bastionite peal asuv põlispuudega park kannab nime nagu üks Narva-Jõesuu parkidestki - Pimeaed. Seal pargis põlispuude vahel armastavad elada nahkhiired. 

Jõe peal on kalapüük range kontrolli all, sest keset jõge jookseb riigipiir ja teisele poole sattuda ei tohi. Aga kalastajaid leidus päris palju mõlema poole peal. Siin püüti kinni just üks kena ahven.

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik ehitati 19. sajandi lõpus Kreenholmi vabriku õigeusklikele töötajatele. See on ainus uusbütsantsi stiilis sakraalehitis Eestis.

Narva raudteejaam avati, nagu teisedki siinse piirkonna raudteejaamad, 1870. aastal seoses jõudsalt kohalikku majandust ja turismi kasvatanud Balti raudtee rajamisega. 

153 aastat tegutsenud ja nüüdseks kahjuks suletud omal ajal Euroopa suurimasse tekstiilivabrikusse, Kreenholmi Manufaktuuri, me seekord sisse ei läinud, ei mahtunud lihtsalt meie programmi.

Vabriku vana värava juures oli jutupeatuse silt. Kui selle peal olev ruutkood aktiveerida, kuuleb katkendit Kreenholmi elust-olust rääkivast Eduard Vilde romaanist "Raudsed käed".  Ma polegi seda lugenud, peaks järgmiseks öökapiraamatuks laenutama.

Aga see kood toimis ka pildi pealt. Kliki pilt suuremaks ja proovi!

Nagu enamus vabrikuümbruse ehitisi, oli ka see, vanim Narvas säilinud puithoone, mingi vabriku ameti esindajate elupaigaks omal ajal. Kahjuks ma praegu enam ei mäleta, mis amet see oli (tuleks ikka kohe jooksvalt endale märkmed kirja panna reisil pilte tehes!).

Selles majas elas aga vabriku direktor oma perega. Praegu asub seal Narva kunstiresidentuur ehk NART. 

Siin asus vabriku uus sissepääs ja siit algavad ka praegu ekskursioonid. Pilt jäi tegemata, aga värava kõrval oli ka kunagine autahvlisein.

Et kõik ikka õigeks ajaks tööle jõuaks (töötati mitmes vahetuses), oli kreenholmlastel isegi oma "Big Ben".

Need endised meistrite elamud olid omal ajal Eesti esimesed ridaelamud. See esimene, ülesvuntsitu, on praegu Narva jalakäijate piiripunkt.

See kena parasjagu restaureerimises olev puitelamu oli ka üks direktori elamu: 

Siit seda galeriiga silda pidi saabki jalgsi Venemaale:

Seda silda pidi läksid töölised vabrikusse. Ja tänapäeval lähevad turistid ja kontserdikülastajad:

Siin juba üks uuem, Stalini-aegne, aga ikka vabriku rahvale ehitatud maja:

Aga juba oligi pikk päev õhtusse jõudmas ja meie lõpetasime oma põneva Narva ekskursiooni Rootsi lõvi ehk 1700. a lahingu mälestusmärgi (millest ma pilti ei teinudki!) vastas narvakate rannahoone katusel asuval vaateplatvormil. 

Just siit, tegelikult vist küll sellelt jõesaarekeselt, kuhu pildil olev sild viib, on pärit ka kuulus 5-kroonisel olev vaade.

Sellel piklikul jõesaarekesel kasvavad kenad ümara võraga rabedad remmelgad (Salix fragilis) 'Bullata', mida giid nimetas toredalt maailma kõige suuremateks brokkoliteks.

Veel tekitas küsimusi, miks Narva linn on täis Ukraina lippe. Selgus, et tegemist on ikka Narva lipuga, Ukraina lipul on värvid vastupidi - sinine üleval ja kollane all. :)

Keresega malet mängima ei jõudnudki, sest meie buss vuras juba jälle Toila poole - õhtusöök ja spaa-mõnud ootasid väsinud, aga rõõmsaid reisiselle.

Kolmas oli viimane reisipäev ja seega tuli Toilast kõik oma kompsud kaasa pakkida. 

Päevaplaanis olid Jõhvi, Vasknarva ja Iisaku. Toilast tuli meie bussile ka üks noorhärra, kes rõõmsalt teavitas, et tema on täna meie reisikorraldaja. Ausalt öelda jäi meile päris lõpuni arusaamatuks, miks sellist ametimeest veel vaja oli - nii, nagu olime eelmised 2 päeva kõik oma giidid kokkulepitud kohtadest üles leidnud, nii oleksime ka sel päeval ilma temata edukalt hakkama saanud. Takkapihta selgus, et see korraldaja(firma) oli meile korraldanud veel ka teistsuguse päevakava kui Agnesele eelnevalt saadetud oli. Enamus olid väga pahased, et Iisakule jõudes ei olnudki kohe programmis lubatud lõuna vaid kirikukülastus oli sellest ettepoole tõstetud. Minule aga tekitas kõige rohkem meelehärmi, et põnev loodussäästlikult ehitatud Iisaku Looduskeskus oli sootuks programmist välja jäetud. Aga see selleks, läheme parem päeva algusesse tagasi ja alustame Jõhvist.

Alustasime Jõhvi Mihkli kindluskirikust, kus meile tegid põneva ekskursiooni praost Peeter Kaldur ja tema abikaasa Reet. Praost tutvustas kiriku praegust osa, proua aga viis meid kiriku tagant väikesest uksest altari alla võlvkeldrisse, kus on Jõhvi Muuseumi Seltsi hoole all olev kindluskiriku muuseum. 

Pronksist hansakausid:

Isegi müürsepa segunõu on sealtsamast keldrivõlvide puhastamiselt leitud ja alles hoitud:

Ei jäänud meelde, mis nõud need kõik on:

Kahe võlvkeldri vahelise käigu põrandal klaasplaadi all olid eksponeeritud ümbruskonnast leitud mõõk ja ohtralt münte. See põnev klaaspõrand oli aga jällegi takistuseks mitmele raskemalt liikuvale reisikaaslasele - niigi konarlikud paeastmed ja siis veel kahtlane läbipaistev jalgealune...see võib pea ringi käima panna ja tasakaaluhäired välja kutsuda ja nii jäigi mitmel reisikaaslasel tagumises ruumis käimata.

Tagumises ruumis olid kaunid mosaiikpildid:

Kogu kiriku kõige väärtuslikum ese - hõbedane armulauakarikas 17. sajandist:

Väljapuhastatud keldrikäigud, mis praegu küll üles kiriku sisse ei viinud.

Läks kõrvust mööda, mis ajast see tähtis ürik pärit on ja olen kirikuteemades ka selline võhik, et ei oska nähaoleva peatüki (Teine jutlus Suurel Reedel) järgi isegi öelda, mis kirjutisega tegu on ja huupi pakkuma ka ei hakka.

Sõled, käevõrud...

...kaelavõrud, relvaosad...

...ja lausa rahapajad - Viikingiteaegne Alutaguse on tõesti aareterikas piirkond olnud.

Kiriku tagahoovis oli selline sammas, aga kahjuks läks minu kõrvust mööda, mis sammas see oli. Pildistasin ja plaanisin pärast küsida, aga miski hajutas mu tähelepanu ja õige hetk läks mööda. Kas keegi mäletab või teab?

Jõhvi Mihkli kirik on eriline veel ka selle poolest, et on suurim ühelööviline kirik.

Ja oreleid oli seal lausa 2,5 (kui elektriorel ka poolikuna hulka arvata).

Vahepeal olid Raul ja Kaur ära käinud ka kiriku tornis ja teatasid alla tulles, et teistel nad sinna minna ei soovita, sest seal on väga kitsas ja tolmune. Loomulikult mõjub üks taoline keeld just vastupidiselt ja pugesime Imbiga mõlemad samuti kellatorni uudistama. Oli kitsas tõesti - vahepeal tuli külg ette keerata ja kaameraga käsi ette või taha sirutada, sest muidu läbi ei mahtunudki.

Tornis oli 4 uhket kella, mida pidime just imetlema hakkama ja siis see juhtus...kell sai üksteist. :)

Ma pole elusees enne saanud kirikukellasid nii lähedalt kuulda ja ilmselt ei saa seda ka edaspidi. Väga vahva kogemus! 

Soli Deo Gloria - Au ainuüksi jumalale

Kirik üle vaadatud, läksime järgmise giidiga, kelle nime ma kahjuks jälle ei mäleta, Jõhvi linnaga tutvuma, peamiselt sõidu pealt. Härra oli lapsest saadik kohalik ja teadis kõike nii lasteaedadest, koolidest kui ka koolibussidest. :)

Siin pildil on logo "iv", mis tähistab Ida-Virumaa Kutsehariduskeskust. Keskus on väga hea kaasaegse sisustusega ja korraldatakse ka vanglaõpet Viru Vangla kinnipeetutele.

Jõhvi raudteejaam - avamisaastaks ikka see maagiline 1870.

Kuigi Narva on Ida-Virumaa suurim linn, siis maakonna halduskeskuseks on hoopis 5 korda väiksema elanikearvuga Jõhvi ja tähtsamaid asjaajamisi tuleb maakonna inimestel just siin käia korraldamas. 

Jõhvi Kohtumaja:

Need toredad kollased graffiti-müürid kujutavad endast tegelikult lihtlabaseid garaažibokse ja suur valge hoone seal taga pidi lasteaed olema.

Ja siin siis uhke Jõhvi kontserdimaja. Mulle jättis kuidagi igava karbi mulje. Aga lõplikku hinnangut ei oska muidugi enne anda, kui olen ükskord ka sinna sisse sattunud.

Küll aga meeldis mulle väga Seaküla Simsoni tehtud mälestusmärk Kaljo Kiisale. 

Meie Jõhvi giid:

Kuna juba järgmisel päeval oli tulemas taasiseseisvumispäev, sätiti kontserdimaja kõrval muusikaväljakul üles välilava.

Jõhvi ja jõhvikad kuuluvad kokku. Laternapostid väljaku kõrval alleel.

Muusikaväljaku ühes servas oli tore muusikainstrumentide nurk. 

Veel üks tore väga suure õõnsusega vana pargipuu jäi pildile ja varsti hakkaski meie Jõhvi ekskursioon otsa saama. Vaadata-kuulata oli tegelikult palju, aga bussiakendest ei jõudnud kõike pildistada. On, mis on.

Õige pea toimuski giidivahetus ja hakkasime Anne Nurgamaa põnevate juttude saatel Vasknarva poole sõitma. Annega olin mina tutvunud juba kevadel, kui käisin Atsalama puisniidul taimematka tegemas, siis rääkis tema niidutaimede kasutamisest ajaloos ja tänapäeval. Ka seekordsel sõidul ei lõppenud tema ammendamatud põnevad teadmised nii loodusest kui ajaloost. 

Vasknarva klooster mulle meeldis, hoopis rohkem kui enamus õigeusu pühakodasid - lihtne, valge ja helge. Pilti küll teha ei tohtinud, aga kujutage ise ette, kui kaunite ja detailirohkete ikoonide ilu ei varjuta kirev ja igas nurgas eriilmeline taust. 

Haudade vahel oli kenasti õierohke ja palju ilusaid okaspuid ka. Hirmsasti oleks tahtnud näha ka kloostri sisehoovile, üle müüri paistis selliseidki okaspuid, kelle puhul ma kohe perekondagi välja pakkuda ei oska, aga kahjuks sinna meid ei kutsutud. Lisaks kiskus ka seni enam-vähem vastu pidanud ilm aina vihmasemaks ja vihmasemaks ning kõik kiirustasid peale kirikukülastust bussi kaitsva hõlma alla tagasi. 

Mõnede vapramatega sai siiski aina tugevneva tuule ja vihma käes Vasknarva sadamat vaatama mindud. 

Sinna ehitustandrile aga sellise ilmaga ei kippunudki ja keerasime bussi juurde tagasi.

Vasknarva kordoni kõrval olid lausa sildid, et peatumine keelatud, ometi palus giid meil bussi natukeseks kinni pidada. Ei tuldudki kurjustama. :D Aga ilmselt hakkas minu üle võimust võtma juba info üleküllusest tingitud väsimus, sest ma ei mäleta üldse, mis põnevad lood selle kordoniga seotud olid...peale selle, et kõiki haaras hirmus õhin Venemaad ja nende lipumasti pildistada. 

Veel suurem õhin oli aga pildistada koos Eesti piiriposti ja Vene lippu...

...ja selle posti ääres poseerimiseks tekkis lausa järjekord. :)

Tegelikult oli seal samas posti kõrval rannas hoopis mõnusalt suur pardipere.

Ja kohe teiselpool kõrval olid Vasknarva ordulinnuse varemed. Neist jäi meelde üks põnev seik - nimelt on uurimise käigus välja tulnud, et linnus oli omal ajal kõvasti laiem ja paiknes osaliselt päris jões. Praegu aga paikneb ta erakruntide taga jõe ääres ja ega ma polegi kindel, kuivõrd hästi ta (kallasrada pidi?) ligipääsetav on. Meie vaatasime teda vaid põgusalt kaugemalt. Aga piiriposti juurde viiva raja ja  linnuse vahele jäi üks eraaed, mille pererahvas on väga lustliku ja loomingulise meelega. Vabandan, et pildid on nii viletsad, sest kaamerat ma vihma kätte viia ei tahtnud ja telefoniga katsusin kiiresti ära asjatada. Ja tegelikult sai kaamera juba keset Narvat pilte täis ja edasi sai neid juurde teha ainult nii palju, kui neid vahepeal kustutada sai :P

Aga nüüd saigi pisike Vasknarva küla vaadatud ja keerasime bussi nina Iisaku poole. 

Iisakul, nagu juba mainisin, läksime kõigepealt kirikuga tutvuma.

Iisaku kirik oli minu jaoks eriline oma katuslae poolest. Ei mäletagi, kas ja kus enne sellist lage tähele oleks pannud. Enamasti on kirikutes ikka kivist võlvidega laed. 

Veelgi erilisem oli kirik aga hoopis oma personali poolest. Esimene märkimsväärne tegelane oli köster Robert Theodor Hansen, kes asutas kihelkonnakooli ja edendas kohalikku muusikaelu. Tema olevat lausa koolikatseid teinud ja need põhinesid just muusikalisel kuulmisel, sest lugemist ja arvutamist sai õppida, aga muusikaline kuulmine kas on või seda pole (nagu minul näiteks). 

Ja siis oli üks kirikuõpetaja, kes Tudulinna abikirikuga seotud lahkhelide pärast kiriku poolt ametist tagandati, aga rahvas ta ise tagasi palkas. Kahjuks ma ei mäleta enam, kes see täpselt oli ja mis vastasseisud sellega olid. Ahjaa, Tudulinna ehitati selle tüli tulemusel isegi ilmakaarte suhtes valepidi (et ei oleks mingit kontakti vana kirikuga) teine kirik. Anne rääkis sellest kõigest nii toreda loo, väga kahju, et mul kõik need faktid sassi on läinud. 

Ka peapiiskop Kuno Pajula on Iisaku kirikus mõned aastad teeninud (1954-1957, kui õpetaja Kuljus oli Siberis).

Keda huvitab, siis põhjalikumat infot Iisaku kogudusest leiab siit. 

Kirik üle vaadatud, siis ootas meid imeliselt maitsev praad ja kook kohe üle tee Dello kohvikus. Ja Virumaa reisi lõpetuseks lehvitas meile selline sarvede ja lilledega lumememmelaadne tegelane.  

Ja kuigi tolle päeva mõttetuimal tegelasel - reisikorraldajal - jätkus jultumust meie viisakust ära kasutada ja lasta bussil ka Rakverest läbi põigata, et teda tema jaoks mugavalt ära viia (seejuures pidime taluma külajutu tasemel klatšijutte edukatest inimestest ka veel), oli kogu reis siiski väga tore ja meie väga rahul. 

Aitäh kõigile toredatele giididele ja Agnesele järjekordset suurepärast reisi korraldamast! 

Ida-Virumaal on väga põnev.