Plekieemaldusvahend ehk Isetegija juuliprojekt

 Isetegija aastaprojekti juulikuu töö on tikkimine. Aga suvel, teadagi, pole kohe üldse mitte aega. Seepärast taas "linnuke kirja" imepisikese tikkimistööga.

Ühel särgikul olid peal mõned keemiaga värvi ära pleegitanud plekikesed. Nüüd neid enam pole. :o)

Fotojaht: Müüa!

 Kui nii edasi läheb, saan Fotojahi postituste kaudu kogu ajalooürituse ära näidata. Seekord siis sellest, mis seal kaubaks läks.
Ürituse korraldaja abikaasa, minu hea sõber, müüs oma imeilusat ainukordset keraamikat:

 Keskaja-rahva sepp (kahjuks ma nime ei mäleta, oli vist midagi Karuga seotut) müüs oma uhkeid ehteid. Mõni sealhulgas üsna riivatu ;o):

 

 

 Keskaja-rahval olid kaasas ka külalised - lätlased - ja nemad müüsid puust ja savist esemeid ning helmeid:

 

 

Uuemaid kaupu müüakse ikka ka.
Photohunt theme is to sell.

Lemmikpükste päästeoperatsioon

 Teate ju küll, et mõned püksid on need kõige-kõige - pehmed, mugavad, istuvad ilusasti...ja need siis kantakse lausa ribadeks. Ja ikka on kahju ära visata. Nii tuli ka Triinu minu jutule, et ehk saaks tema pikad põlvedelt lõhkised teksad lühikeseks teha ja pitsi serva panna. Leidsingi ühe iidvana (kunagi emalt saadud, algset päritolu ma ei teagi) paraja pikkusega broderiipitsi jupi. Aga töö käigus leidsin, et püksid on ka tagumiku pealt kohutavalt hõredad. Aga laps juba nii lootis ju. Nii saigi säärtest tehtud ports narmendavaid lappe lisaks. Meile igatahes see tulemus meeldib. :o)

 

 

 

Fotojaht: Tantsijad

Juba rohkem kui kuu aega tagasi käisin megalahedal üritusel Trans Riffarrica - matk läbi ajaloo, mille pilte ma pole siiamaani suutnud ajapuudusel üles laadida. Aga ükskord ma seda kindlasti teen.
Ürituse finaaliks oli Zetode kontsert ja siis köitis minu tähelepanu üks lustakas tantsiv paarike. Eriti muidugi tants (kõik teised ainult tammusid muusika rütmis kohapeal), aga ka see noormehe kirev barett. Lahe!

Teised tantsivad ka.
Photohunt theme is dancers.

Ma palun, ma anun...

 ...andke meile ometi vihma! Palun, palun, palun!
Pool aiandust on totaalselt lontis. Floksid ja sügisheleeniumid:

 Ja isegi päikest ja sooja armastavad päevakübarad:

 Vaid liiliad naudivad praegust olukorda:

 

 

 Selgub, et mul on juba üsna ilusaid punaseid, roosasid valgeid ja kirjuidki, aga kollaseid üldse ei ole. See viga tuleks parandada.

 Minu koorukesekartulid on õitsema hakanud. Nii imeilusad õied, aga et nad varjus olid, siis tuli pilt nii tume, pidin vägisi heledamaks tegema:

 Koonuslaugud on ka lõpuks õitsema hakanud. Ühed mu lemmikud laugud:

 Päevaliiliaid ka. Pildistasin eile, aga üles panema jõudsin alles nüüd ja ei mäleta, kas jäid ikka õiged nimed meelde. Oleks ikka pidanud tegema, nagu kevadel krookuste ja muuga tegin, et pilt õiest ja siis nimekivist.
Pihlaka:

 Marssal:

 Imeline põõsasmaran oma suurte säravkollaste õitega! Ja kui ta veel suureks tihedaks põõsaks kosub...

 Eile oli mõnus päev, sai Kadaka mõnusal terrassil vedeleda, jäätist-kooki limpsida ja ta ilusaid lilli ning põnevaid uusi projekte imetleda.
Tegime ka mõned pildid minu kaameraga, et saaks võrrelda, kummaga on parem.

 

 

 

  Sinna taha, kuhu voolik läheb, jääb see põnev uus projekt. Aga küllap sellest rääägib Kadakas ise, kui õige aeg käes. ;o)

 Vastu päikest:

 Ja pisut teisest suunast:

 

 See päevaliilia portree on minu tehtud:

 Ja see Kadaka:

  Mulle on hakanud kortslehed väga meeldima:

 Ja natuke pildistas Triinu ka:

Koju tulin muidugi jälle taimenutsakutega.
Helmikpöörised, siberi iiris, päevaliilia, siidaskleepias, palmilehine tarn, müürilill...Paljasjuursed panin ikka maha ja püüan neid kannuga kasta, aga potsikud jäid küll vihmasid ja puhkust ootama. Hetkel on ees nii tihedad ajad, et ka puhkepäevadel ei jagu minutitki aianduse jaoks.
Täna käisime Triinuga metsas. Natuke saime mustikaid, aga neidki piinab põud, on enamasti tibatillukesed kribalad. Kukeseened enam kasvada ei suuda, jälle see vihmapuudus. urim saak oli Muhedikule sablaid, aga nagu ikka, kui vaja, siis sa neid erilisi ei leia, ainult kõige tavalisemaid. Siiski üks ilus lahmakas kooslus ootab esmaspäevast reisi. Kui teised kuivad samblatutid ootavad lihtsalt kotis, siis selle panin küll jalgupidi vette - piinles temagi juba metsaski põua käes.

Minipuhkus saarel

Lahkumine kodusadamast. Muide, kalarestoran on juba katsetamas oma menüüsid esimeste katsejäneste peal. Sain minagi kutse, aga kahjuks ei sobinud ajad. Osaliselt sellesama reisi pärast.

Kui kohale jõudsime, siis naabrid sättisid parajasti oma kaatriparkla ankrupoid.

Linnupesa puuriidal:

Esiplaanil külmsuitsuahi, tagapool klassikaline kuumsuitsuahi. Juhtmed kuuluvad digitaalsele termomeetrile, mis ahjusisest temperatuuri mõõdab.

Vaesed külmetavad kanad pole vist  elu sees kuuma tunda saanud. See viga saab parandatud

Ahju kereks on mehevenna ämma aidast leitud vanaaegne pakk-kast. Idee olevat vist Novaja Zemljalt pärit, kus mehevend aega teenis.

Kui kalale piisab vaevalisest sussutamisest, siis kogukad kanad tahavad ikka mingi aja korralikku kuumust ka saada, mis liha ära küpsetaks. Tegelikult on see kõik nii uus asi ja puhtalt mehevenna uurimuste/katsetuste teema, mina ei oskagi midagi täpsemalt rääkida.

Kuumsuitsuahjust sai lestad kätte juba pooleteise tunniga, kanu aga tuli veel paar-kolm tundi oodata:

Läksin siis vahepeal hoopis uitama. Leidsin oma jaoks täiesti uue põneva taime, aga enne veel, kui küsida jõudsin, oli Tii mulle juba kommentaaridesse vastuse kirjutanud -nõmmemünt:

Oleks teadnud, et tegu mündiga, oleks ka oksakese murdnud ja nuusutanud. Aga piirdusin vaid vaatamisega, ikkagi kaitseala ju.

Kes teab, mis lill?

Õige vastus on viljunud ja kuivanud kassikäpp. :o)

See pole sugugi esimene kord, kus ma kohe peale fotojahi teema postitamist taban palju paremaid teemasse pilte. Siin siis õhkõrn ämblikuvõrk. Plõksisin neid päris palju, aga et puudus varahommikune abimees kaste näol, jäid enamus pilte parajateks peitepiltideks.

Rammu ainuke magejärv oli praeguse põuaga pooleldi ära kuivanud:

Järvepõhi:

Hundinui-mannekeen:

Sinikaid on tänavu päris palju. Mõni aasta nad peaaegu ei viljugi. Rootsi kukits seevastu on vilju täis iga aasta. Aga väikeseks on selle põuaga ta viljad jäänud.

Kukitsaid ma ei korjanud (mõttetult imalad ja maitsetud), aga sinikaid küll. Kuna maasikad olid enamuses ära kuivanud, olidki sinikad meie olulisim magustoit (peale kaasaküpsetatud koogi hävitamist).
Keset marjakorjamist avastasin järsku, et olen üleni tahmatäpiline:

Imestasin ja hakkasin ringi vaatama, et kus see tulekahju siis olnud on. Ei, süüdi olid hoopis need kõrrelised:

Ega ma ei teagi, kas neil ongi kombeks niimoodi tolmelda, on neil mingi (seen)haigus või hoopis mingid satikad kallal (kogu viljapea tundus nagu võrku mässitud olevat).
Siin veel üks õhkõrna teemasse mahtuv taim:

Ja peitepilt ämblikuvõrguga:

Veel üks vaade magejärvele:

Magejärve ääres on kopra elujäljed:

Veel üks rootsi kukitsa pilt:

Liblikaid oli palju:

Sellist kortslehte pole ma ka enne tähele pannud. Minu arust siin mandril on ikka rohelised-kollakad õied neil. Googeldasin ja leidsin seemnemaailmast sarnase pildi, kas tegu võib olla punaraag-kortslehega?

Üks saare soolastest järvedest, lindude lemmikpaikadest:

Koovitajapaar:

Üks kaitset mitte vajav lind ka:

Nurmnelgid:

Eks sa püüa neid kärmeid liblikaid:

Tuules lainetav kõrremeri:

Suitsuahju valvaval onul oli aega meie pojaga paati meisterdada:

Ja siin on siis need kuumad pruunid suvetibid:

Kanad valmis, läksime surnuaiale, minu äial oli just sel päeval sünniaastapäev.

Ja tagasiteel käisime ka kopra talveonni vaatamas:

Kobrast ennast ega värskeid tegevuse jälgi näha ei olnud. Ei tea, mis temast saanud on?
Vaade mu äia sünnikodu maadele:

Naabrid:

Teine soolane järv:

Lehvitame päikesele:

Või siis kaamerale:

Uus, helesinine hommik:

Parkla:

Segasime nende idülli:

Meie sihtpunkt:

Siig:

Lestapoisid:

Alamõõdulised said tagasi visatud, lõid veel rõõmsalt takka üles:

 Hommikusöögi lõpetuseks avastasin ideaalse kiire koogi aseaine - magus, marjane, kreemine ja midagi ei pudene saialt maha.

Paat sai ka reelingud ja mastid:

Keskel on kivikammeljas:

Jahutav masseeriv jalavann meresoolaga:

Selgus, et kodumail käis kaluritepäeva järgne atraktsiooniderikas elu:

Aga meie olime punased, kuumusest roidunud, kuid siiski mõnusalt välja puhanud.