Astusin vahelduseks jälle "teisele poolele" ja käisin kliendina sõbra Kersti Lepiku korraldatud Kiiajärve matkal. Kersti matkad on alati toredalt pisut pöörased - kas on vaja vertikaalsest seinast üles ronida, põlvekõrguse jäise veega koopapõhjas sumbata või rinnuni heinast, nõgestest ja ohakatest end läbi pressida. Tunned iga ihurakuga, et oled tubli olnud ja end mugavustsoonist välja vedanud, seega võid endale matka lõpus pika pai teha. Väärtust lisavad muidugi ka ohtrad muistendid ja isiklikud lood. Kolme sõnaga - põnev, sportlik, lõbus.
Matka jooksul jõudsime tegelikult arusaamisele, et see on täielik spaa-matk, sai nii nõgeseravi, nõelravi, aroomiteraapiat kui turbamudavanne ja toiduks täisteraotra ning erinevaid värskeid marju. Muide, see oli ka matk, kus tegin oma elu esimese rabajärves suplemise ära. Aitäh, Kersti!
Kersti Relive-äpiga tehtud rajaplaani näeb siit ja mõned minu pildid ka lisaks. Kuna ma olen IT-s liiga rumal, siis ei ole pildid ajaliselt järjest - saan mobiili- ja kaamerapildid küll originaalfoldris sorteerida ajaliselt järjest, aga kui hakkan seda rodu üles laadima, siis sorteerib arvuti nad ikka eraldi, seega esmalt tulevad mobiilipildid ja seejärel kaamera omad.
Nimetu piirisild üle Jõelähtme jõe (Raasiku - ja Jõelähtme valla piiril) sai meie poolt nimeks Kersti piirisild. Silla metallkonstruktsioonid on tugevad, aga puit pude - teeks ometi keegi selle korda. Mõned hulljulgemad ikka käisid korra üle silla ära ka, aga meie rada kulges edasi mööda siinpoolset kallast.
Kas ma rääkisin eespool rinnuni rohust? Kohati oli see ka pikimatel üle pea.
Koolmekoht, kust hoburakendiga saab ka sillata üle.
Kersti pere nimetab selliseid lemletega kaetud jõgesid krokodillijõgedeks.
Vargapaelad küll takistasid kohati liikumist, aga premeerisid meid suurte ja maitsvate põldmarjadega. Jõekalda pehmes ja niiskes mullas olid nad ikka väga lopsakaks kasvanud.
Mõnel põlluvahekraavil oli ikka purre ka peal. Kersti näitas siin mürgist maavitsa - kartuli sugulast, kellel on imeilusad lillad õied ja säravpunased viljad.
Suur koprakoopasuu põlluservas.
On aeg jõe kaldalt metsa poole pöörata, et järve äärde jõuda.
Umbes 30-40-aastane kuusepõld Kiiavõhma (võhmas pidi soosaar olema) otsas.
Sellest kuusikust leidsime ka kunagise karukoopa (pildilolevate langetatud tüvede all lohus koos omaniku kraapimismärkidega ümbruskonna puudel.
Pokud on rabakraavide ületajate sõbrad.
Jõhvikad on veel toored, aga paar punasema põsega marja sai ikka põske pistetud.
Väike armas Kiia järv (ka Kiiajärv) paistab.
Ilmselt mingi kaku suled.
Kersti taga on näha jõledad ATV kahjustused õrnal rabamaastikul. ATV-istid, no miks ometi?
Siit käisime ujumas. Päris hea vetteminemise koht, sest väljatulekuks oli parasjagu üks horisontaalne ront vee all, millele sai toetuda.
Vaatasime ka mitmeid vanu kaarte. Osadel on järv peal, osadel mitte. Ka Jõelähtme jõega on seal kaartidel kummalised lood. ;)
Veel üks krokodillikraav.
Kui hakkasime maanteele lähenema, tuhises meist mööda Balti keti velotuur, mul oli parajasti täppfookusele seadistatud kaamera käes ja see seda metsikult suurt ja kiiret jalgratturiteparve püüda ei suutnud, taskust telefoni koukides sain pildile vaid teenindavate autode read.
Nüüd sisi kaamerapildid ka.
Odrapõld. Mulle oli uudiseks see, et tänapäeval enam väga kindlalt teravilju määrata ei saagi, sest aretatud on mingied ristandeid mitme viljaliigi vahel. Vot siis.
Põldmarjad.
Lokkav jõetaimestik.
Tatrapõld.
Ja tatar lähemalt ka. Arutlesime, miks tervislik ja hinnatud toortatar on kallim, aga töödeldud (lisakulutused ju!) tatar hoopiski odavam.
Katrin leidis põllutee servast kivilt ilusa suure admirali, aga jõudsin vaid ühe pildi teha ja selge see kahjuks ei ole.
Soovõhk, mürgine.
Vesiroosid on looduskaitse all.
Ümaralehine huulhein. Huulheinad on meie ainukesed putuktoidulised taimed. Parmuga ja isegi mitte toakärbsega nad siiski hakkama ei saa.
Kui teised pildistasid krokodillikraavi ikka üle teeserva põdrakanepite, siis mina...lihtsalt ei ulatunud ja pidin piiluauke otsima. ;)
Enamus põlluserva ohakatest olid kõik juba villa täis, aga maanteeserva oli vahepeal niidetud ja seal leidus ka imeilusaid värskeid õisi.
