Kuvatud on postitused sildiga Kos. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kos. Kuva kõik postitused

teisipäev, 9. jaanuar 2024

Imeline Kosi reis, toiduteemad

Põikan vahepeal ajaloolt ka pisut teistele teemadele.

Toiduteemadega saime algust teha juba kohe saarele saabudes, sest teel koju käisime linnast poest läbi, et üht-teist kaasa osta. Kasutasin juhust ja sörkisin Ukul igal sammul sabas, sest nii oli võimalus näha ehedat kohalikku poekultuuri. See oli nii äge! Köögiviljapoes andis südamlik ja krapsakas perenaine kohe soovitusi, milliseid puuvilju tasub just täna osta, otsis kõik vajaliku kokku ja aitas mõnel isegi poekotid autosse tassida (meil polnud seda vaja, sest olime niigi mitmekesi) ja lihapoes hakiti ja maitsestati meie tellimuse järgi kohe karni peremehe firmatoode ehk spetsiaalne pihvisegu valmis. 


Hommikuti olid enamasti mehed köögitoimkonnas ja ühiselt valmistati meile sellised suurepärased omletid:


Mitmel õhtul käisime erinevates kohalikes restoranides söömas ja, et meil olid kaasas praktiliselt kohalikud elanikud, restoraniomanikele ammu tuttavad, siis enamasti tehti toidu valik meie eest ära ka - nii mugav ja kõik oli nii maitsev. Muidugi unustasin ma aeg-ajalt neist imelistest roogadest pilti teha ka, seega kõiki siin ei ole. Peamiselt sõime kala ja mereandidest ning köögiviljadest eelroogi. Magustoitu me enamasti ei võtnudki, sõime hoopis pärast kodus ohtralt maitsvaid värskeid puuvilju - viinamarjad, arbuusid, viigimarjad, ploomid jms. Ja mahla pressisime (hommikuse köögitoimkonna ülesanne) nii apelsinidest kui greipfruutidest ja need olid kogu aeg külmkapis olemas, imeliselt maitsvad.

Kahjuks ei mäleta ma enam enamusi roogasid täpsemalt, rääkimata söödud kalade nimedest. Aga enne kala küpsetama hakkamist kutsuti peremees kööki üle vaatama, kas need kalad on ikka meie meelest piisavalt head ja värsked.

Mingi juustukook granaatõunaseemnetega:
Suvikõrvitsapihvid vist:


Lamba ribid (cutlet):

Kahjuks ei mäleta enam selle pasta koostisosi, aga olid üllatavad ja tulemus üsna maitsev:
Ühes restoranis toodi majavein lauale sellises kannus:
Baklažaani ei ole praadimisel millegagi paneeritud, aga kasutatud on kohalikku värsket väga seteterikast oliiviõli. Tulemus oli imehea, tõsi, esimene variant oli parem kui see, mille puhul tuli meelde ka pilti teha. Proovisin ükskord kodus ka, aga minu omad vettisid õlist totaalselt ära, ilmselt ei ajanud ma õli piisavalt kuumaks või tegin midagi muud valesti.

Mingi praejuust vist:
Siin taldrikul on 1 kalmaar sabast kombitsateni:


Ühel korral sõime ikka restoranis ka magustoitu - jäätisetoru arbuusi ja meloniga. Magus-magus, minu maitsele pisut liiga magus.
Aga tänavalt ostetud jäätis oli küll mõnus ja see šokolaadine vahlitoruke seal sees osutus Koidu lemmikuks, neid ostsime pärast koju kaasa mitu purgitäit.
Ühel omapäi hulkumisel tegime pisikese puhkepausi suvalises välikohvikus ja proovisin ära Kosi salati (kohalik variatsioon kreeka salati ainetel):
Kui õigesti mäletan, siis Kalle proovis samal korral moussakat.
Ühel õhtul käisime spetsiaalsel kohalike traditsioonide õhtul, kus õpetati sirtakit tantsima ja puha. Eelroad olid seal juba kõik meile tuttavad, aga üllatuslikult polnud pearoaks kala vaid hoopis...seapraad, selline väga meile omaselt maitsestatud ja üldse väga kodune, ainult et hapukapsa asemel oli seal lisaks kartulitele kõrval mingi bulguritaoline peeneteraline teraviljapuder. 

Oma kalapüügipäeva üsna rikkaliku saagi saime kõik koju kaasa koos soovitustega, mida neist grillida (grillimine on millegipärast kreeklaste lemmikvõte, Marina sõnul on pannil praetud kala ikka kordades parem) ja mida supiks teha. Jälle - kõik oli väga maitsev. 







Meie kalasupi keetmise juures õppisin Marinalt ära ka uue triki, mis on eriti kasulik just väiksematest kaladest supi keetmisel. Selleks tuleb kuskilt kaubandusest otsida teekotilaadseid (midagi umbes sellist, aga need olid pisut suuremad) õhukesi kotikesi, mille sisse kalad keetmise ajaks pannakse ja pärast saab need lihtsalt leemest välja tõsta, tühjendada ja kalad luudest puhastada. See viimane oli muidugi paras nokitsemine, aga kambakesi läks päris ruttu. Mina teen muidugi enamasti kalasuppi hoopis suurte punaste kalade selgroost ja peast ning seepärast pole ka hakanud täpsemalt neid õigeid kotikesi otsima hakanud.
Meie grillitud kalad:
Kalaroa juurde otsis perenaine välja nii ägedad taldrikud, et need tuli lausa ükshaaval üles pildistada:





Viimasel hommikul käisime veel ühes suuremas supermarketi moodi poes ja ostsime kaasa juustu ning  head ja värsket kaaluhalvaad - neid karpidesse pakendatud naljanumbreid ei tasu suveniiripoodidest osta. Ja siis käsime ka spetsiaalses kalapoes, sest enne lennukile saatmist kostitas perenaine meid oma imeliselt maitsva praetud kalaga, millest mul pilt tegemata jäi. Aga kalapoest tegin küll ühe klõpsu:
Kokkuvõtteks võin öelda, et kreeka köök (eriti puuviljad ja köögiviljad) on väga mõnus, aga just seal, kohapeal. Arvan, et meie külmas kliimas seda eriti järele ahvida pole mõtet, siin tuleb jääda ikka oma põhjamaise köögi juurde, mis tegelikult toekamate roogade poolest niiväga erinev ei olegi.

neljapäev, 4. jaanuar 2024

Imeline Kosi reis, looduslikud termid

 Üsna meie "kodu" lähedal oli Kosi üks erilisemaid looduslikke paiku - otse merre laskuva mäe jalamil vulisev tulikuum (70 °C) allikas. Ehk looduslikud termid. Mul pole elus õnnestunud ühtegi kuumaveeallikat enne kohata, seega ei teadnud ma ka midagi konkreetset oodata. Läksin sinna täis põnevust.

Koht oli muidugi turiste väga täis, sinna voorisid isegi spetsiaalsed liinibussid. Ja loomulikult oli seal kohvikuid nii üleval teeservas kui ka all veeservas. All olid ka päevitusalused, sirmid ja nende kasutamise eest raha kasseeriv tädi. Aga koristajaid muidugi ei olnud. Kohe allika kõrval oli ka üks hoone, aga see oli maha jäetud ja räämas. Seega tuli massiivse kalju ja kalda ilu nautimiseks sisse lülitada selektiivne nägemine ning samuti tuli ennast mitte häirida lasta neist inimmassidest. Aga see kõik on tegelikult täiesti teostatav. 

Allikas ise oli nii tulikuum, et mäest väljavoolukohta sai sõrme ainult korraks sisse pista, aga allika ümber oli laotud suurematest kividest ümar umbes 10-meetrise läbimõõduga vann, mille üks äär oli vabaks väljavooluks lahtine. Samuti ulatusid aeg-ajalt merelained neist kividest üle. Seal kivide ääres kannatas natuke isegi kuumas vees lesida. Ma muidugi ei räägi raudse nahaga Heikist, kes lesis tükk aega rahumeeli selle vanni keskosas. Aga palju ägedam oli olla meres väljavoolukohast mõne meetri kaugusel - seal hõljus vahepeal jahedam merevesi, siis tuli pahvakas kuuma vett. Ja liikudes pisut siia-, pisut jälle sinnapoole sai vee temperatuuri reguleerida just omale meeldivaks. Vahepeal võis üldse kaugemale merre ennast jahutama minna. Väga lahe kogemus!


Allalaskuva serpentiini keerukohtades olid paar väikest platsi parkimiseks, kartsin et ega seal küll ruumi pole, aga ilmselt enamus rahvast tuli siiski bussidega.










Siit see 70 kraadi välja voolas.


Huvitav, kas neist ülemistest pragudest on ka kunagi kuuma vett tulnud või need on ainult vihmahooaja külma vee voolurennid?


Kui külma vee nautijaid nimetakse hüljesteks, siis kuidas tuleks tulikuuma vee nautijaid nimetada? Supikukkedeks? ;)