Üsna meie "kodu" lähedal oli Kosi üks erilisemaid looduslikke paiku - otse merre laskuva mäe jalamil vulisev tulikuum (70 °C) allikas. Ehk looduslikud termid. Mul pole elus õnnestunud ühtegi kuumaveeallikat enne kohata, seega ei teadnud ma ka midagi konkreetset oodata. Läksin sinna täis põnevust.
Koht oli muidugi turiste väga täis, sinna voorisid isegi spetsiaalsed liinibussid. Ja loomulikult oli seal kohvikuid nii üleval teeservas kui ka all veeservas. All olid ka päevitusalused, sirmid ja nende kasutamise eest raha kasseeriv tädi. Aga koristajaid muidugi ei olnud. Kohe allika kõrval oli ka üks hoone, aga see oli maha jäetud ja räämas. Seega tuli massiivse kalju ja kalda ilu nautimiseks sisse lülitada selektiivne nägemine ning samuti tuli ennast mitte häirida lasta neist inimmassidest. Aga see kõik on tegelikult täiesti teostatav.
Allikas ise oli nii tulikuum, et mäest väljavoolukohta sai sõrme ainult korraks sisse pista, aga allika ümber oli laotud suurematest kividest ümar umbes 10-meetrise läbimõõduga vann, mille üks äär oli vabaks väljavooluks lahtine. Samuti ulatusid aeg-ajalt merelained neist kividest üle. Seal kivide ääres kannatas natuke isegi kuumas vees lesida. Ma muidugi ei räägi raudse nahaga Heikist, kes lesis tükk aega rahumeeli selle vanni keskosas. Aga palju ägedam oli olla meres väljavoolukohast mõne meetri kaugusel - seal hõljus vahepeal jahedam merevesi, siis tuli pahvakas kuuma vett. Ja liikudes pisut siia-, pisut jälle sinnapoole sai vee temperatuuri reguleerida just omale meeldivaks. Vahepeal võis üldse kaugemale merre ennast jahutama minna. Väga lahe kogemus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar