19. märtsil pidin Jõelähtmesse abikaasale vastu minema, aga kohapeal selgus, et tema transport hilineb umbes tund. No minul oli sellest ainult hea meel - parkisin auto muuseumi parklasse ära ja läksin jõele hulkuma. See oli siis see kord, kus väikeseks sõiduks igaks juhuks kaamera kaasa haaramine end täielikult õigustas. :o)
Kuna ma tahtsin kindlasti enne abikaasat auto juurde tagasi jõuda, et ta ei peaks tuule käes külmetama, ei julenud ma väga kaugele hulkuda ja päris seenekivini ei jõudnud. Aga põnevust jagus küllaldaselt ka jõe alumise osa peal.
Algul olid lihtsalt mõned loigud jõepõhjas:
Siis oli pikalt päris kuiva osa:
Ja siis jõudsin suurema loiguni:
Sellesse voolas hooga päris lai jõgi, nii lai, et sellise loigu oleks ta pidanud küll hetkega tekitama. Järelikult vajus enamus veest kuskil seal maa alla ära. Võiks olla päris hirmutav sinna ujuma minna, onju?
Kõrval oli veel palju lohke, kus vähemal määral vett tuli ja läks. Osad väljavoolu kohad olid hästi nähtavad, st seal tuli vett kuskilt paekihi vahelt või alt lausa solinal:
Kuid oli ka selliseid vaikseid salakavalaid sügavikke. Brrr...
Vahepeal hõigati, et ma pilgu üles ka tõstaks:
Ja siis leidsin jahinduse tundidest tuttavat praktilist materjali:
Noh, kes arvab ära, mis tegelane piltidel on? Krokodill? ;o) Ja pange tähele, et tema niuetele on saagiomanik oma visiitkaart-luku ka peale poetanud. Kahjuks ma seda visiitkaarti väga täpselt lugeda ei oska, kas on šaakal või rebane või...vaevalt, et ilves sinna suurele lagedale sattunud on.
Siin peaks olema oluline vihje liigi määramiseks:
Kuigi oli kange tahtmine need lõualuud jahinduse õpetajale kaasa tassida, jätsin nad ikka sinna - tegemist ju kaitsealaga (olgugi, et maastikukaitseala). Aga ma natuke ikka seda suud avasin, et hambaid piiluda.
Ja nüüd on veel põnev edasi spekuleerida, et mismoodi see elukas ("Vuih, koberas" nagu meie õpetaja lapsed pidid neid nimetama) sinna sattus, kuna klassikalisi puid täis jõekaldaid ju pole. Kas tuli suurveega ülevalt või altpoolt? Ja jäi siis vee alanedes sinna lagedale, aga teatavasti on vee-elukad kuival maal üsna kohmakad ja nii ta kiskjale saagiks langeski? Või käis vahepeal maa alt läbi koos veega ja paisati siis juba hukkununa välja tagasi?
Otsisin veel kohti, kust vesi maa alla läheb, aga üldiselt olid need ikka vaiksed kadumised.
Ainus koht, kus pinnasodi kogunemine reaalselt reetis, et siit midagi alla ära läheb.
Kas pole põnev?
3 kommentaari:
On küll põnev :)
Igal juhul oli see kobras valel ajal vales kohas. Pae sisse ju urgu ei kaeva ja kaua see loomake ikka ujuda jaksab. Maa peal kõndima on ta õsna koperdis.
Nagu muinasjutus, jõgi ilmub ja kaob :) väga huvitav, eriti aga see, et keset muidu lagedat maad on kivimikihid lahti ja nende all on midagi erilist, näiteks jõgi.
Toredad pildid.
Postita kommentaar