Enne homset Oandu-retke prooviks ikka eelmise käigu blogisse üles saada. Käisin 22. veebruaril ja seekord olid klientideks peaaegu suured inimesed - üheksanda klassi õpilased ja teemaks olid puud ja inimesed.
Aga mina jõudsin jälle kohale varem, seekord kohe eriti palju varem, sest olin tööl kiiruga telefonikõnest välja noppinud info poolest ja kümnest ning läksin tubli lapsena varem, ehk enne üheksat kohale. Pärast muidugi selgus, et need kümme ja pool olid teistpidi ja noored enne 10.30 ei saabunud. Aga sest polnud hullu midagi, sest Oandul on alati nii vahva ringi hulkuda ja ümbrust uudistada. Seekord ei võtnud ühtegi rada ette, hulkusin niisama looduskeskuse ümber ringi.
Kahjuks piirasid seda uhket kärestikku kõikjalt tarad, ketid ja kurjad eramaa sildid. Igasugused põnevad vaateplatvormid, sillad ja muud asjad olid kättesaamatus kauguses. Vana hea mõisaaja tunne tuli kohe peale. Aitäh sakstele olustiku tekitamise eest ;o)
Remmelgas, aga jälle ma ei mäleta, millisel neist see ümar võra oli...
Enne klientide tulekut käisime kiirelt kõrguse mõõtmiseks sobivat puud valimas, sain ka jälle kõvasti targemaks sel teemal.
Ja siin käis mõõtmine juba koos noortega:
Metsatöödega tutvumas:
No ega ikka Eesti märgita ju ei saa - Oandu Suurkivi ehk ...
... naeratav rändrahn:
Tagametsa taimeaed:
Ohjah, mul on veebruarist veel palju pilte...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar