Järjekordne matk läbi ajaloo

Ma niiväga tahtsin sellele matkale minna. Logistiliselt läks küll see nädalavahetus üsna tihedaks, aga siiski oli teostatav. Ilmateade aga nii lahke ei olnud - pussnuge just ei lubanud, külma, tuult ja aeg-ajalt sadu küll. Mina ka jonni ei jätnud. Plaanidesse ei mahtunud väljend "kui sajab, siis ei lähe", mahtusid hoopis kummikud, villasokid (muidugi parandasin kõiki suvi otsa seisnud sokipaare viimasel minutil)  ja kilekeebid. Perele ma küll päris ultimaatumit ei esitanud, neil oli kaasatulek poolvabatahtlik (no teate ju küll seda emme nuruvat nägu "ma nii väga tahan, et sa ikka tuleksid" ;o)). Kui abikaasa kuulis, et matk vist ikka päris lubatud 8 km pikkuseks ei kujune vaid peaks 6 peale jääma, otsustas ka tema oma võimed proovile panna (igapäevased jalutuskäigud on tal umbes 3-kilomeetrised) ja kaasa tulla. Selle peale otsustas ka Kustav ikkagi tulla. Nii läksimegi kõik neljakesi.
Kodust ärasõit vastas peaaegu üks-ühele suvisele ajalooüritusele minekule - sadas päris koledalt, vaid kraadid olid drastiliselt erinevad. Kui kodus tuli vihma, siis 6 kilomeetrit sisemaa pool viskas ka üsna jämedat rahet sekka. Brrr. Õnneks olime kohal pisut varem ja Loolt-Kostiverest tulijate bussi ootasime turvaliselt autos. Ja matka alguseks oli ka suurem sadu otsas. Etteruttavalt võib öelda, et kogu matka jooksul tuli veel vaid paar pisemat sabinakest, suurem rahe ja lörts tuli taas alles siis, kui juba uuesti varju all olime. Aga ilma oli tõepoolest väga mitmesugust - päikest, vihma, rahet, vikerkaart, vaikust, ülitugevat tuult. Põnev!
Matka alustasime Linnamäelt, kus Janek Šafranovski rääkis esmalt meie kandi pinnavormide jääaegsest tekkeloost ja taas kord natuke ka linnuse ajaloost. Tegime ka pisikese tiiru elektrijaama juurde, ehkki tegelik matkasuund oli risti vastupidine.

Ringike üle linnamäe tehtud,asusime õiges suunas teele.

Osjad:

Laanesõnajalg:

Läbi võsa oja tekitatud kanjonit vaatama:

Puuuseened:

Ilus-hirmuäratav taevas:

Juba eelmise vabariigi aegu loodud polügoni kasutati nõukogude aja lõpus ja uue vabariigi algusaastatel veel lasketiiruna, aga enam mitte. Selle kohta teadis vallavanem öelda, et põhjuseks on ala ületav lennukoridor.

Aga saime ka teada, et siinset Lakessood hakati kuivendama selle pärast, et sinna lastud mürsud maandusid liiga pehmele pinnasele ega lõhkenud. Ja veel palju-palju muud huvitavat.
Matk jätkus mööda kunagist rannajoont. Väga ilus metsaalune oli.
See ilus kahar kuusk koosnes umbes 12-15 puntras kasvavast kuusest tegelikut:

See nastikupoeg tundus olevat külmast hangunud ja ehkki ta keskosa oli kahtlane (nagu pisut viga saanud), tõstsime ta igaks juhuks ikkagi teelt kõrvale rohu ja sambla sisse, ehk kosub veel:

Kilpjalad:

Ürgse muljega sammaldunud puujalamid:

Lehesahin:

Raheterad püsisid:

Noore männiku vahel:

Mingi samblik:

Ka vikerkaart nägime:

See kuusk oli ümber kukkunud, pooleks murdunud, aga ikka kasvas vapralt edasi:

Veel noorem männik:

Osad kased on veel üsna kuldsed:

Kännuseened:

Peaaegu kohal juba:

Lisaks juutide mälestusmärgile on viimastel aastatel siia Kalevi-Liivale lisandunud mälestusmärk ka hukatud mustlastele:

Läksime veel vaatama Kaberla oja ilusat sügavat kanjonit. Teelt leidsime huvitava seest tühjaks põlenud männi. Huvitav, kas see võib olla välgu töö?

Tamm:

Kaberla oja:

Seal sügaval ta voolabki:

Kalevi-Liiva kõrgeim mägi, mille tipus oli omal ajal ka polügoni vaatetorn. No et kuhu need mürsud maanduvad. Nüüd kasutatakse seda vastlaliu mäena:

Selle välja ääres tasub aga minutiks vaikselt seisatada:

See vana mänd olevat kuuliauke täis olnud:

Matk oli tore, huvitav ja õpetlik. Kokku pikkust 7 ja koos Kalevi-Liiva ringiga isegi 7,6 kilomeetrit. Ja kõik, nii lapsed kui vanad, pidasid selle ilusti vastu. Ja, nagu juba öeldud, ilm pidas ka.
Aitäh, Janek, jätka samas vaimus!