Sõbramatk Jägala-Joa külas

Sõbramatka tegin juba eelmisel aastal samal ajal (12. veebruaril) ja samas kohas (Jägala-Joa külas). Selle pisikese matkaga tähistasin nii sõbrapäeva kui ka oma pisikese matkafirma sünnipäeva (13. veebruaril 2018 kanti registrisse Kadriga Koos OÜ).
Kuid matkad ei ole kunagi täpselt ühesugused kui nad on ka samal rajal. Eelmisel aastal sai sumbatud peaaegu vööni lumes ja liueldud klaasja jääga kaetud kergliiklusteel. Tänavu ilmaolud nii ekstreemsed ei olnud, aga see-eest olid meil matkal üllatuskülalised.
Jõudsin kohale, nagu ikka, enne matkalisi ja käisin korraks ka kalda all ära. Oma matkalisi ma sinna ei saanud viia, see oleks olnud liiga ohtlik. Isegi mul jäänaeltega oli kohati tükk tegu, et ohutu astumise koht leida. 

Vööni lumes me seekord sumpama ei pidanud, aga kaldavõsas olid tormid korraldanud kõvasti metsalangetust ja ronimist oli nii alt kui pealt parasjagu.

Paras pähkel oli ka kaldajärsakutest alla- ja ülesronimine. Noh, alla said mõned õige lihtsalt lapsepõlve meenutades pepul liueldes, aga üles minnes juhtus umbes sama ja see juba sihtmärgini jõudmisele kaasa ei aidanud. :D Kerstil on küll alati järsakute jaoks köis kotis kaasas, aga mina otsustasin, et igaüks peab ikka ise vaeva nägema. Tundus, et matkalistele see väljakutse päris meeldis. 

Künka allika juures maitsesime siinset ülimaitsvat ja silmanägemist parandavat vett ja sinepiselt mõrkjat vitamiinipommi ürt-allikkressi ja tänasime Katrinit selle siia asustamise eest. Ürt-allikkress (Nasturtium officinale) on meil küll täiesti omamaine taim, aga kasvab vaid väga vähestes kohtades, sest vajab (voolavat) puhast vett. Noh, siin talle igatahes meeldib täiega.

Pärast allikat tuli jälle kõrgest kaldast üles ronida ja seejärel oli lihtsaim lõik matkast, sest Suka talukohani liikusime kergliiklusteed pidi. Kui olime Suka silla ja nautiloidid üle vaadanud, leidsime aga Suka talu puudesalust üllatusnäituse. Kallid sõbrad Liis ja Kaupo (Siiliokas MTÜ) olid selle ette valmistanud ja pakkusid lisaks meile muffini kõrvale kuuma teed. Liis rääkis meile pareidooliast,  kõndimise kasulikkusest ja looduse pisinüansside märkamisest. Pärast piltide vaatamist arutasime veel kõik nähtu üle ja nautisime teed ja kooki. 

Tagasi joa juurde liikusime mööda jõe kaldajääd ja see tekitas ka parasjagu elevust, sest läpipaistmatu jää kõmises justkui oleks seal all põhjatu sügav jõgi, aga tegelikult oli lameda paepõhja ja jääkihi vahel vaid paar sentimeetrit tühimikku. 

Vot selline sõbramatk oli meil seekord. Suur-suur tänu veel kord kõigile matkalistele, Liisile ja Kaupole üllatuse korraldamise eest ja Kerstile salvestamise eest. Tema pilte ja teekonna salvestust näete siit.