pühapäev, 15. märts 2020

Viirusele vastu värske õhuga

Ajad on segased ja hirmutavad. Lapsed on kodudesse aetud, kõik üritused ära jäetud, siit-sealt kuuled, kuidas keegi on olnud koos kellegagi, kellel on...see jube koroona. Mõned keeravad täitsa ära - kukuvad vetsupaberit ja šampooni ning hambapastat kokku ostma. Mõned jälle hakkavad äärmuslikult kõike desinfitseerima (ka iseend seespidiselt 80-90% piiritusega, brrr), teised samas üldse ei hooli.
Püüan keset seda virr-varri mõistuse juurde jääda, teha, mis vajalik, aga vinti mitte üle keerata.
Natuke elevust on ka - lähipäevil ilmselt organiseeritakse ka meie osakond kodus töötama. Kuidas see operatiivselt päev otsa igast Harjumaa nurgast ühel ja samal telefoniliinil olemine korraldatud saab...no digiajastul see väidetavalt võimatu ei ole.
Kahju on muidugi, et tänane valla mälumäng, igasugused teatrietendused, spa-puhkus, ka mu oma firma matkad ja palju muud kõik ära jääb, aga mis parata. Näoraamatus liigub igasuguseid nalju ja arvamusi, nagu ikka. Üks hea nüanss oli selle viiruse juures ka välja toodud - see eriolukord annab inimestele aega olla enda, oma mõtete ja perega koos. Ja see on tõesti tõsi. Minusugusel orav-rattas tormajal on järsku mõnusalt aega kõige selle jaoks, mida teha tahan, aga mida seni edasi lükata on kannatanud.
Eile ja täna oli ilm ka ilus ja sai südamest ja mõnuga aiatöid teha. Nädala pärast algab 2-nädalane puhkus ja see on siis juba täielikult ainult koduseks meelelahutuseks. Peamiselt siis aiatööd, sekka ehk ka  jalutamisi.
Aga kui jutt juba jalutamistele läks, siis panen siia nüüd kahe jalutuskäigu pildid - naistepäeval käisime Triinuga Sinililleringil (on meil üks selline ammune kohalik nimi ühele rajale) esimesi sinililli otsimas ja 14. märtsil Koiduga põhimõtteliselt samal ringil, aga kondasime hoopis mööda  padrikut. No kästud on ju omaette hoida, siis ei ole hea variant liikuda mööda enimkasutatavaid metsaradu külas. ;o) Muidu satud veel, nagu tänast Viru raba külastamist nimetati - "laulupeole".

Ah jaa, kuna liitusin sõbra kutsel ka ühe vahva FB väljakutsega (Õueringi matkaväljakutse2020), kus tuleks aasta jooksul käia 52 erineval ette antud teemaga matkal, siis on mu väikestel matkamistel nüüd ka nimed taga. Õnneks võib neid vabalt sellest nimekirjast valida, ei pea järjest läbi tegema (see oleks eriti keeruline, sest näiteks nr 4 all on "Oktoobrikuu matk":oD ja 31 all "Lörtsis lödistamise matk"). Tehtud on mul praeguseks hetkeks juba matkad 1, 22, 28, 47, 46, 49, 3, 42, 31, 52 ja 48.

Niisiis 8. märtsil käisime Triinuga "Unistuse täitumise matkal" (52), sest läksime sinna lootusega leida esimesi sinililli ja neid me ka leidsime.
Pildid on siin (kahjuks pole veel mahti olnud kõigile nimesid välja uurida).
Mingi puidik ilmselt. Toredalt narmalise seelikuservaga.
 Kasel on aga vahva samblaseelik.
 Sametlõhkik on alguses selline kinnine sametnupsuke, aga pärast lööb läikiva kübara lahti.

 Meie esimene sinilill. Hiljem leidsime veel mõned.
 Verivärskele abielunaisele täitsa sobiv meelelahutus, onju :oD
 Roossammal on alati nii nunnu, et lausa kisub pildistama.

 Verev karikseen on siin end hoopis jõulukostüümis Miki-Hiireks maskeerinud ja siis peitu pugenud.

 Samblavana piilub kivi vahelt

Ja nüüd siis 14. märtsi matk, mis sai nimeks  "Matk tasakaalu harjutamiseks" (48). Selle valisin seepärast, et suur osa me matkast toimus väga märjas lepikualuses, kus tuli kõõluda vaoharjadel või lausa mööda mahalangenud palke kraavidest üle ronida. Kahjuks ma, nagu pärast selgus, sellest märjemast osast mingit üldvaadet ei teinudki.
Alustasime oma ringi naabermaja taha suundudes ja kiikasin ka sealset saunaukse esiseks paigutatud vana laastumatti (see, millega vanasti seinu soojustati), kuna eelmisel aastal avastasin sealt külimitseened. Matt hakkab juba väga lagunema, aga veel oli seeni alles. Toredad on need tibatillukesed munadega kausikesed.
Oo, esimesed paiselehed. Kuna öö oli olnud külmakraadidega, siis pisut nukrad, aga neid oli seal päris palju.
 Sinine taevas kiskus ka kaameral nina püsti ;o)

 Tahtsin sammalt pildistama hakata, aga enne köitis mind üks teine tore kaader. ;o)
  Kui määratud saan, panen nime ka juurde. see lähikaader peaks abiks olema.
 See punane täpp jääs/jääl peaks vist sametlest olema.
 Lehesüda jää all:

 Mets-turbasammal:
 See on suvel tore pilt, kui sõnajalapuhmas kasvab pehkinud jkännu sees:
 Eriti suured tüviksamblad, pikim oma 10 cm vist.
 Korterelamu...
Rannapoolsem sarapikualune oli järsku suurt-suurt sidinat täis. Ei minu silm seletanud, mis väikesed värvulised need seal olid. Suure vaevaga suutsin läbi põõsarägastiku ühe kaadrisse püüda, seda ka tänu Koidule, kes mulle õige suuna kätte näitas. Ise olin muidugi nii loll, et kohe teda siisikeseks määrata ei suutnud - kõik pildid ja seninähtud linnukesed on üsna kollased olnud. Aga see on emane siisike. Ja mõned oskasid juba mu suure sidina kirjelduse peale kinnitada, et see siisike on. Löön nüüd häbist õpetaja Rein Kuresoo ees silmad maha...
Aga siin oleks justkui kask vaiku jooksma hakanud. mõtlesin algul, et mingi limaseen, aga jälle targemad arvasid, et hoopis rähnid on kasemahla noolimas käinud.
 Tuletaelad on toredad.

 Ooo, rähni pesaauk:
Ja siin on ta ka proovinud auku teha, aga loobunud ja kohe on mingid seened platsis. toredad tibatillukesed purupärlid rippumas.
 Veel üks seen - must pässik, rahvasuus ka kasekäsn või tšaga.




 Ühe vana kännujuure all oli mingi pesakoht ja selle ukse esine paksult pähklikoori täis...
 Ilusat sinililleaega ja püsige ikka terved!


3 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Terve mõistuse säilitamine on tõesti oluline praeguses hullumajas. Äärmuslik käitumine on alati kahtlane :) Aga, tead, sa oled üks õnnelik inimene. sinu uitamised ja see, mida sa neil käikudel kõik suudad näha ja pilti püüda on lihtsalt vaimustav. iga kord leian midagi, millest poleks sinuta õrna aimugi.

Tistou ütles ...

Tore jalutuskäik/matk ja tore pildirida. Sinilille aeg tõesti hakkab kätte jõudma. Olge terved!

elu aias ütles ...

Mind üllatab ka see, mida kõike sa märgata oskad ja suudad ja jõuad. Kas oli Luua kool abiks või oli sul see omadus juba enne, ei tea. Nagu öeldakse, et üks inimene ei näe soojamaa reisil ka nii palju, kui teine läbi taluaia jalutades. See on üks omapärane võime :)