Emadepäeva reedest algas puhkus :)

Alles see oli, kui ta algas ja juba lõpp paistabki - esmaspäevast taas tööle tagasi.
Kuigi ilm on juba viiendat kuud üsna muutumatu (ainus muutuja on päike oma liikumise kõrguse ja kestusega), on see siiski ütlemata tore puhkus olnud.
Karantiin hakkas natukene leevenduma ja seoses sellega julgesid ka lapsed emadepäevaks külla tulla. Kadi ja Karel käisid juba reede õhtul (nautisime pitsat ja tarretist, aga pilti unustasime teha), lõunamaalastest lapsed laupäeval ja ise käisin oma emal pühapäeval külas.

Laupäeval oli ilm üllatavalt soe ja alustasime oma pidu kohe jalutuskäiguga, et noored end peale pikka autosõitu liigutada ja tuulutada saaks. Väikese pikniku tegime ka, et grillini vastu pidada.

Kuna lapsed ei ilmutanud huvi puu otsa ronimiseks, pidi hull ema selle ise ette võtma.

Aga lõpuks ronis mu väike kaljukits ikka ka mulle seltsi :o)

Kuigi sinililli oli veel üsna ohtralt, olid metsaalused siiski valdavalt ülasevalged.

Sinililletee ääres oli vanasti üks väike häilukoht, kus kasvasid kaunid kullerkupud. Põikasin seda piiluma ka, aga koht on ajapikku võssa kasvanud ja kullerkuppudele vist liiga pimedaks jäänud. Mõned lehed ja üksainus õievars leiduski veel.

Vaatamata üsna suurele seltskonnale (6+koer) õnnestus siiski isegi üks isane pasknäär pildile püüda.

Meri sillerdas läbi metsa väga kutsuvalt.

Kohale jõudes veendusime siiski, et vesi on veel liiga külm. Mida ei tunnista muidugi andunud lainelauafännid, nagu taustalt näha võib.

Sherlock aga nautis ranna avarust. Whippetitel on nimelt kombeks teha ülikiireid jooksuringe.

 

Ja lõpuks leidsid ka mu kootud müts ja sall õige omaniku. Tänavu sellised ilmad, et võib äkki igal ajal kandagi. Tõsi, emadepäev oli tänavu tõesti eriliselt maikuiselt soe ja mõnus ja peale proovimist võttis ema nad ikkagi peast ja kaelast ära.

13. mail olin sunnitud julgustüki ette võtma ja pool päeva linnas veetma, sest auto vajas korralist hooldust ja ülevaatust. Algul lootsin, et selleks ajaks saab juba loomaaeda, aga see lootus kustutati. Siis plaanisin Stroomi metsas need 4+ tundi ära "matkata", aga just selleks päevaks lubas külma ja terve päeva sadu. Seega tuli mingite siseruumide peale siiski mõelda. Ostukeskustesse mind kohe üldse ei kiskunud, aga õnneks olid juba avatud mõned muuseumid ja minul oli Lennusadam läbi uurimata, seega sinna ma oma sammud ka seadsin. Linn oli küll üsna tühi, ühistranspordiski sai hakkama kõigiga distantsi hoides ja isegi torusid puudutamata, aga maskidega liikujaid oli kõigi inimeste seas väga vähe. Mina ise otsustasin visiiri kasuks, sest maskiga on mul tõeliselt raske hingata ja lisaks suunab see kogu hingeauru otse prillide alla. sellise külma ilmaga kippus muidugi ka visiir natuke uduseks minema, aga pigem altpoolt ja nägemisvälja see ei takistanud. Samasuguseid visiire kandsid ka kõik muuseumi töötajad :o)
Niisiis, esimesed pildid tegin ühelt bussilt teisele minnes Tammsaare pargis - mulle tõeliselt meeldib sealne haljastus kevadlillepuhmastega kaootiliselt otse murus ja väga mitmekesiste peenardega.

Muuseumi juurde jõudsin kümmekond minutit enne avamist ja seega tegin tiiru ka kai peal, ehkki seal tuule ja tibutava vihma käes oli päris külm kohe.

 

Slipi juures toimetas kosklapaar. Kahjuks polnud mul kaamerat kaasas, et lähikaadreid teha, telefonipildilt tuleb neid peaaegu tikutulega taga otsida.

Ring tehtud, oli ka muuseum juba avatud ja mul oli au olla selle päeva esimene külastaja. Olin kodus enne teemat uurides märganud, et audiogiidi saab tasuta, kui omal kõrvaklapid kaasas ja sellega ma siis oma tiiru silla peal ka ära tegin. Väga meeldis nii väljapanek kui giidi jutt. Kahju ainult, et allveelaeva sisemusse ei saanud, aga õnneks sai need sees räägitavad jutud ka väljas ära kuulata ja natuke pildilt aimu saada. Ma, muide, kuinagi iidamast ammu olen vist seal sees käinud ka. Kui laev loksus veel kuskil kai ääres.
Maasilinna laeva vrakk, sukeldujate elu parimal jaaniööl Saaremaa rannast kogemata leitud, eriline oma topelt (ja erinevas stiilis) plangutuste poolest...

Allveelaev. Väga vahva oli, et kogu näitus oli eksponeeritud nii, et kujuteldav veetase oli allveelaevaga paika pandud (kui ta on pinnal) ja kõik esemed asusid täpselt seal, kus nad olema peavad - paadid ja poide ülaosad pinnal, miinid ja poide ankrud põhjas ehk alumise korruse põrandal, vesilennuk lae all jne. Ja kõik veesõidukid asusid ninaga mere poole.

Jääpurjekad võivad koguda väga suurt kiirust, aga piduriteks on neil vaid purjed ja uiskude keeramine. Ekstreemsport.

 Poid ja haabjas, põhjas paistavad ka miinid.

 Haabjas.

Eee...nüüd tuleb rida pilte, mille infot ma täpselt ei mäleta.
Mingi jääpurjekas ta oli, aga enam ei mäleta, kas väikseim või vanim või täielikult puidust või...

See oli vist üks paatidest, millega sõja ajal üle mere põgeneti (aga ma oma mälus päris kindel ikkagi pole).

 Ilus puidust päramootoriga paat, jälle ei mäleta, mis täpsemalt.

Hmm, allveelaev eest otsast ka, aga omast arust tegin ma ikka vesilennukist ka pilti, kuid nüüd ei leia seda. :o( Ja igasuguseid kahureid (neid oli terve pikk rodu seal allveelaeva taga seina ääres) ma ka ei ole pildistanud.

Sillal ring ümber allveelaeva käidud, oli ka audiogiidi tuur läbi. Kahju, ma oleks ka merepõhja leidude kohta hea meelega kuulanud. Lugeda muidugi sai kõige kohta. Allkorrusel oli ka palju igasuguseid interaktiivseid eksponaate ja mänge. Kollane allveelaev oli ka tore oma ümbermaailmareisiga. Ja väga meeldis mulle videonäitus Eesti sadamate kohta, kus olid vanad mustvalged (aero)fotod sadamatest (natuke animeeritud, st meri lainetas kergelt ja korstendest tuli suitsu),  mis muutusid sujuvalt samast kohast tehtud tänapäevasteks droonikaadriteks.
Selline vaade oleks meremärkidele ja jahtidele mere põhjast.

Ühe miini sisemus. Neid miine oli seal ikka väga erisuguseid, küll selliseid, mis vastu minnes plahvatavad, millel antenn, kuhu vastu tuli puutuda või hoopis kaugjuhitavaid. Lisaks torpeedosid ja muid vähem või rohkem hirmsaid atribuute. Päästepaate ja muid häid asju ikka ka.

Maasilinna laeva juures sai mul ring täis.

Tegelikult vaatasin enne väljumist küll veel ka muuseumihoone ehk Lennusadama vesilennukite angaari enda infotahvleid ka. Võimas ehitis ja võimas uuele elule aitamise lugu.
Jah, muuseumiga jäin väga rahule ja kui kellelgi on veel seal käimata, siis soovitan kindlasti minna, aga aega tuleb vähemasti 4 tundi varuda. No minul parasjagu niimoodi seda aega oligi.

Tegelikult jõudsin lõpus veel ka korraks üles kohvikusse minna, aga seda ma küll eriti soovitada ei julge. Muidugi võis juhtuda, et lihtsalt minu valik osutus jamaks, aga...ühes heas kohvikus võiks ikka kõik hea olla ju. Mul oli ainult tee hea, suitsulõhesalat koosnes lihtsalt kaussi pandud salatilehtedest, kurgist, tomatist, munasektorist ja suitsulõherosetist ilma igasuguste kastmete või maitselisanditeta ja kohupiimatasku oli kivikõva ja peal teelusikatäis tuhksuhkrut, mis sealt koorikult mulle hammustamisel lihtsalt pükstele ja lausa varrukasse lendas. :o(

Muuseumist väljudes selgus, et ilm oli vahepeal poole ilusamaks läinud ja nii otsustasin tagasiteel vähemasti osa maad (Balti Jaamani) jalutada. Nii jõudsingi tagasi autohooldusesse just täpselt samal hetkel, kui mu autogi valmis sai. Oeh, muidugi oli selgunud ka üllatusi, millega oli vaja kiiremas korras tegeleda ja rahakotti oodatust rohkem tühjendada (aga nüüdseks on ka pidurid tänu headele sõpradele kenasti korda saanud, aitäh Juho, Lembit ja Mihkel).

Taas rattad all, sain Tii juurde saadetiste järele põigata. Tilluke osa tellitud taimedest oli mulle endale (ja Tii aiast kaevasime muidugi lisa), aga üldiselt ladusime mu auto pakiruumi lausa taimi täis, sest lubasin nädalavahetusel Lõuna-Eesti Aalujatele kulleriks olla, kuna niikuinii pidin Nõkku Kustavi asju ühikast ära tooma minema.
Siia lõppu panen veel natuke oma aia pilte esimesest puhkusenädalast. Teise nädala kohta (mis algas reedel suure Lõuna-Eesti reisiga) katsun eraldi postituse teha.
Minu kaks sordiülast - 'Monstrosa' ja 'Kentish Pink'

Lausa kaelakuti koos ;o)

Mõned aastad tagasi ostsin Riho Teraselt pikalehise kiviriku (Saxifraga longifolia) ja pean tunnistama, et ahnusehoog ärkas minus, kui valisin poti, kus oli 2 taimekest, sest kui see taim õitsema hakkab, ta sureb (nagu mägisibuladki) ja lootsin, et kui üks ära õitseb, siis teine jääb ehk alles. Ha-haa, iga ahnus saab karistatud - mõlemad otsustasid korraga õievart kasvatama hakata. :oD

Viimastel aastatel on mul hüatsindid isegi ellu jäänud, aga siin lahjal maal on nad just nii äbarikud.

Ja need ilusad püvililled on ka välja läinud - viimane vaprake ja sellestki on pilt udune jäänud. :o(

Tulpidega on lood paremad. Aga kuna kasvatan neid nagu oma lapsigi (ehk lasen ise omasoodu kasvada), on uhkemad ainult vastistutatud peened sordid või botaanilised tulbid.

Sel vasakpoolsel pildil on 3 täiesti erinevat punast tulpi, kõik möödunud sügisel ostetud. Otsustasin nad nimme kõrvuti istutada. Keskmised olid kõige varasemad ('Scarlet Baby', kaufmanni tulp) ja on juba lõpetamas. Esiplaani omadel aga on õied üüratult suured ('Princeps', fosteri tulp) ja tagumised ('Zwanenburg', praestans e oivaline tulp) on üsna äravahetamiseni sarnased mu varasematele  oivalistele tulpidele, mille nime ma muidugi enam ei mäleta. Nende pilt on paremal ja järgmine ka.

No ei saa mina oma lemmikuid nurmenukke peenrast välja rohida, las laiutavad. :o)

Vasakul on üks kummaline nartsiss. Kunagi tellisin kuskilt roosa südamikuga nartsissid. Kõik ülejäänud isendid on juba ammu hävinud, aga see üks on aastaid vastu pidanud. Samas pole ta päris "korralik" isend, oleks nagu mingi arenguhälbega (ehk see on ka põhjus, miks nartsissikärbsed teda ei taha?) - see sordiomane roosa südamikuga õis oleks justnagu teise, kollaseservalise südamikuga nartsissi südamikus. Õitseb vapralt igal aastal ühe õiega, ei hävine, aga ka ei paljune. Tegelikult päris põnev tegelane ju. :oD Aga paremal on veel üks mu suur lemmik - labradori drüüas (Dryas octopetala syn D.integrifolia). Väidetavalt aeglasekasvuline, aga mul lokkab küll nagu segane ja pean teda ikka aeg-ajalt lõikuma, et ta mägisibulatele selga elama ei läheks.

Ja lõppu veel koerahambaid. Kaks erinevat puhmast, aga mõlemad see kõige levinum 'Pagoda'.