Augusti 2. nädal

 Esmaspäev, 7. august

Kui me eile õhtul magama minnes arvasime, et meil siin seda troopilist ööd ei tule, sest kraadiklaas näitas ainult 19 kraadi, siis hommikul päikesetõusul (kui peaks kõige külmem olema, eksju) oli sooja juba 21,5 kraadi. Nii et kohal oli see troopika. Siiski oli hommikune jalutuskäik veel mõnusalt soe ja see üsna tugev tuul isegi jahutas natuke. Ajataguse teel, just neiuvaiba juures sain jälle jalgrattaringi tegeva Katriniga kokku ja õnnestus oma leidu ka talle presenteerida. Kohati on ikka veel suur vaarikauputus - korjasin suure peotäie ja kõndisin edasi, selgus, et üks peotäis võrdub nelja suutäiega (avastus kategooriast "mõttetud faktid" :D). Sadamas oli kai ääres külaliskohal Soome lipu all seilav purjekas, mil' nimeks Thor - mõtlesin, et järelikult siis meile mingit hullu tormi ei tule, kui äikese- ja tormijumal on ise siia meid kaitsma tulnud. :) Maja juures avastasin, et üks suvitavatest toa-alpikannidest on uhkelt õitsema hakanud ja sealjuures niiskusest täpiliseks läinud. Päris vahva teine niimoodi! Ja eriti varjulises kohas olev murtudsüda on otsustanud ka lõpuks õitsema hakata. :) Isegi maisidel on natuke nägu ja tegu. Aga oma segasummapeenraid vaadates meenus eile Eva poolt jagatud link tänapäeva uusimale aiandusmoele - kaose aiandusele. Selgub, et ma olen ikka eriti trendikas - enamus mu peenraid ongi just seda nägu ja tegu. :)

Wana Kala suveköök ikka areneb pisitasa. Äkki järgmisel suvel saab juba pitsasid maitsta?

Nonii nüüd on värskest murust juba ka rattarööpad läbi veetud. :(

Temperatuur tõusis kiiresti ja tööpäeva alguseks lähenes näit juba tõesti kolmekümnele. Õnneks läks ka elekter kella 10st juba väga odavaks ja Koit pani konditsioneeri sisse. 11 paiku tõmbasin omale juba villasokid jalga :D ja lõunal käisin end ka natuke õues soojendamas, aga tegelikult oli hea päev jahutatud toas veeta. 

Ehkki tööpäev oli täiesti normaalse koormusega, olin õhtul ikka täiesti kutu ja peale sööki isegi tukkusin (teki all). Alles 6 paiku viisin pesud välja ja tegin omale ühe äratustee. Lõpuks natuke enne seitset jaksasin ka välja minna. Ütlesin ukselt veel Koidule, et ma täna korilusega tegelema ei hakka, pistan ainult otse suhu mõned marjad. Aga seepeale ütles Koit, et tal jäi salati tegemisest pool kooritud sibulat alles ja tõmbas sellega "kurja karja". ;) Võtsin isegi suure kaamera kaasa, sest lootsin ida pool rannas laineid või muud põnevat näha, aga nüüd siis haagitasin oma randamineku läbi mitmete seenekohtade. Ja seeni oli, aga kuramuse kuum oli ka (metsa vahel polnud isegi jahutavat tuult). Rüüpasin oma kaasavõetud vett ja lonkisin vaikselt, aga järjekindlalt Mändneeme ranna poole. Korjasin üsna arvukalt väikeseid kukeseeni, mõned puravikud, paar sirmikut, ühe männiliimiku ja kitsemampleid. Oli ka pilvikuid ja pisut muud mudru, aga neid ma ei korjanud.  Pannitäis sai seekord päris korralik. Aga enne koju jõudmist jõudsin ma randa ja tundsin, et ma ikka niiväga tahan vette minna, aga trikood polnud ma selga pannud (Koit arvas, et niikuinii on selles kuumas kontrast veetemperatuuriga nii suur, et ma ei taha minna ja ma nõustusin temaga ennast tundes). Kuna rahvast oli rannas päris palju liikvel, ei tihanud ma üksinda päris palja pee balli ka teha ja lõpuks tulin heale ideele - läksin tsaariaegsete Haapsalu supelsakste kombel kleidiga ujuma. :D See oli ülihea idee, tagasiteel oli väga lahe olla oma märjas sitsikleidis. Aga veest välja pugedes otsustas kleidisaba varjus üks parm mu kintsust tüki välja hammustada. Jeerum, küll see oli valus ja seda valu jagus järgmise päevanigi. Huh, rajakas selline!

Koju jõudes vahetasin ruttu kleidi kuiva vastu ja juba tuligi ka Astrid kaupu tellima ja lobisema. Selle kõrvale puhastasin ja praadisin ära ka seened. Ja oligi jälle päev läbi. :( Õhk hakkas ka lõpuks jahenema ja ööseks sai juba jälle aknad lahti teha, aga vihma ja mingit erilist tormi meile küll (veel) ei jõudnud.

Teisipäev, 8. august

Hommikuks oli ses mõttes torm kohal, et kolistas akende kallal ja pidin köögi oma lausa sulgema esialgu. Panin välja minnes targu tuule vastu jope ka peale, rannas oligi üsna jahe olemine. Laevamastid andsid oma elu kontserdi ja parempoolsest muulist käisid lained natuke üle ka. Õhtul oli sadama sauna uks ja aken tuulutades lahti unustatud ja kasutasin juhust ning piilusin sisse. Aga kirjutasin ka Antile, kes palus mul need kinni panna. Paljud laevad loksusid ka minu silmis üsna ohtlikult ligadi-logadi ja vaatasin, et meie endi paat võiks ka ikka kõrgemale sikutatud olla. Aga esialgu jalutasin edasi. Ruhe kõrval loksusid lained juba peaaegu tõkkeks pandud kivideni ning ampsasid rannas liiva ära. Siiski mahtusin mööda. Kogu selle sadamas sahmerdamise ja pildistamiste ning filmimistega oli nii palju aega läinud, et pikemale ringile ei jõudnudki - jalutasin otse läbi Pärituule koju ja teavitasin ärganud Koitu paadi olukorrast. Võtsime rattad ja läksime sadamasse ning sikutasime paadi korralikult kõrgele ära. Üks telapuu oligi juba minema ujunud, aga leidsime selle ka üles. Jah, torm meil oli, aga üsna tagasihoidlik ja ilma sademeteta. Lõunaosariikidega ja eriti Läänemaa ja saartega ei anna võrreldagi. Kuuldavasti tuli Sõrves isegi 7cm läbimõõduga rahet alla. 

Lõunal märkasin oma kodukontori aknast ehk siis majataguse männi tüvel jalutamas porri. Muidugi püüdsin teda ruttu ka telefoniga pildile saada, aga mida pole, seda pole. No mis siis ikka. aga nägin teda küll piisavalt pikalt ja selgelt, et võisin aialinnupäevikusse kirja panna. Seda liiki ma polegi enne maja juures näinud. Nii tore!

Õhtul käisin lõpuks ära Jõelähtmes ämma haual, rohisin ja istutasin mikrobioota ka ära. Tegelikult peaks seal ikka palju tihemini käima, sest olukord oli jälle nii hull, et mul on piinlik "enne" pilti jagadagi. Aga ikka kujuneb nii, et jõuan (või jõuame) sinna vaid 2 korda aastas - mai alguses enne ämma sünniaastapäeva (ja emadepäeva) ning augustis enne ämma ja tema ema surma-aastapäevasid. Ega tema teised lapsed ka kahjuks tihemini ei jõua, kui sedagi. Aga seekord sai siis jälle korraks pilt viisakaks ja värsked küünlad ka laternatesse. Pärast põikasin veel Kostiverre Koidu paki järele ja tagasiteel allikale. Kuna kanal oli hoolduseks jätkuvalt tühi, läksin joale ka, lootsin sealt natuke rohkem vett leida kui tavapäraselt (on ju viimasel ajal kõvasti sadanud ka), aga juga oli ikkagi väga veevaene. Kummaline tegelikult.

Allikal tervitas mind üks ülisuur ämblik:

Kolmapäev, 9. august

Hommikul näitas termomeeter ainult 11 soojakraadi. No mis suvi see siis nüüd on? Väljumise ajaks oli küll juba üle 12 tõusnud ja tuult ka praktiliselt polnud, seega oli jalutada mõnus. Täna oli koerte hommik - Roi, Ruudi, Säru. Ja Urve maja kõrval silkas üks väiksemakasvuline halljänes ka. Ruhe kõrval, seal, kus eile lained hoolega liiva haukasid, olid välja pestud merihumuri mahlakad valged risoomid. Ja madalseiklusraja juures oli ka uudis - sinna oli lapsevanemate jaoks paigaldatud pink ja prügikastike. See viimane on küll üsna pisike, aga asi seegi. 

Tööl oli täna parasjagu sahmerdamist, ei jõudnud õhtuks kõike soovitutki ära teha, aga vähemasti kõik vajalik sai tehtud.

Aga pärast tööpäeva olin jälle täiesti motivatsioonitu ja vedelesin peaaegu seitsmeni teleka taga. Siis vedasin end õue, põletasin ära kogunenud oksad, puhastasin auto Aalujate kokkutuleku aegsest mullast ja rohisin-lõikasin ka peenardes natuke. Päris hilisõhtul käisin veel korraks Ruus, sain Agneselt jälle plakati-kasti-terminali meie homseks kogumiseks.

Neljapäev, 10. august

Hommikul tegin Kadakaranna ringi. Plaanisin Mustakivi kaudu tagasi tulla, aga jorutasin juba enne minekut liiga kaua ja jäin ajahätta ning keerasin Untaugu teele. 

Oo! Aasnelke pole ma meiekandis enam väga ammu kohanud. Ja nüüd selline uhke puhmas niiduki alt säästetud.

Tööpäev oli üsna tihe, aga õhtul sain ikka õnneks õigel ajal lõpetada ja jõudsin isegi kõhu kõneootel täis süüa. Siis kähku riidesse ja teele.

Enne väljasõitu lippasin veel korraks kuuri juurde meie uut (tänapaigaldatud) kuurikatust uudistama. Kahjuks ei ole majal praegu ressursse ja võimalusi kuuride renoveerimiseks, osad on oma kuuriosale juba varem pleki peale pannud, seega otsustasime ka oma kuuriosal lasta vana lekkiva eterniidi pleki vastu vahetada. Ega see odav lõbu polnud, aga märjad puud talvel on ka pahad. 

Majale toodi mustad korstnamütsid ka täna ära, homme hakatakse paigaldama. sisi peaks selle suure asjaga ka ühele poole varsti saama.

Tänaseks olime Katriniga end jälle lubanud Arukülla SA Hille Tänavsuu vähiravifondi "Kingitud Elu" annetusi koguma. Muide, hetkel on fond raskes seisus, sest augustis oli neile laekunud väga palju abitaotlusi, kui vähegi saad, tee Sinagi annetus või suurenda oma püsiannetuse summat - iga sent on abiks. 

Seekord oli Arukülas galakontsert "Vana laul ei roosteta", laval otse sünnitusmajast kohale saabunud verivärske isa, meie naabrimees Karl Madis, Mait Maltis, Ivo Linna, Meelis Punder ja ansambel Horoskoop. Mõnus nostalgialaks, mis pani jalga keerutama paljusid, sh ka meid. Südamlikke annetusi oli ka parasjagu. Kuna tantsisin peaaegu kogu aeg kaasa, ei hakanudki mul seekord külm ehkki kraade oli vähem kui eelmisel korral. Ilm oli seekord ka üsna ilusalt päikeseline. 

Aruküla lauluväljak asub ühel suurel krundil keset alevit ja kontserdite ajaks veetakse platsile puna-valge lint ümber. See tähendab muidugi, et otse üle platsi kodu ja poe vahet jalutajatel on vaja tänavaidpidi ringi minna. Ma saan aru, et see võib jalakäijatele tülikas olla ja mõni kaupleb, et saaks oma poekotiga ikka otse üle platsi minna (mõni selline seal ikka kulges). Aga noored nagad elektritõuksidega - no neil ei tohiks nüüd küll raske olla ilusti tänavaidpidi ringi vurada...
Kuna värske papa lahkus jälle pere juurde juba enne kontserdi lõppu ja teisedki vanameistrid valgusid ruttu laiali, ei ole seekord grupipilti.

Tagasi sõitsime väikese ringiga läbi Maardu, sest üks minu omateada koju tellitud pakk viidi DPD poolt hoopis sinna automaati. Ja oleks siis veel, et esimese poe (Maxima) juurde, ei, ikka sinan kõige tagumisse nurka Selveri juurde. Nad vist otsivad linnulennult lähima automaadi. Aga Maardust koju sõitsime läbi rebala ja loendasime seal iga elektriposti otsas istuvad toonekured kokku. Üle 20 saime igatahes, aga täpset arvu ma enam ei mäleta. 

Koju jõudes ootas ees veel 5kg kanakintsuliha, mis tuli marinaadi panna. 

Reede, 11. august

Hommikul tegin kahe ranna ringi. Õhkkond kisub juba vägisi sügiseseks. Untaugu roostikus vaatasime ühe roolinnutitega tükk aega tõtt, aga pildile teda muidugi ei saanud. Oravapoeg reetis oma peidupaiga - Valduri maja all. Holmikas riidlesid viis kosklat minuga nende rahu rikkumise pärast.

Koolimaja ees olid eriti eksootilised linnud sulgi laiali poetanud...  .D

Tööpäevast ei mäleta midagi, aga õhtul proovisin päeva ruttu ära lõpetada, sest olin kella kuueks juba Jõelähtme Rahvamaja pidulikule esietendusele ja tänuõhtule kutsutud. 

Etendus "Vaim" oli äge ja, ehkki originaalis Janno Puusepa poolt mõisatele kirjutatud, sobis suurepäraselt sellesse vanasse lugusid täis rahvamajja ja eriti muidugi tema sajanda sünnipäeva tähistamisele. Janel olid suurepärased lavastuslikud ideed, mille andekad näitlejad imeliselt hästi välja mängisid ja Ailen oli lavakujundustega teinud ka suurepärast tööd. Etendust mängitakse septembris ka veel paaril nädalavahetusel, aga siis tuleb juba uut aastat oodata, sest see on suvelavastus ja esimene vaatus toimub õues. Igatahes soovitan väga seda kuulama-vaatama minna. 

Pärast etendust toimus veel tore ja südamlik tänuüritus, kus kingitusi jagati nii rahvamajale kui rahvamaja enda poolt tegijatele. Kingitusteks olid armsad puuetega inimeste poolt puidujääkidest tehtud esemed - mina näiteks sain imeilusa kuumaaluse. Aitäh, armas Merike! Ja see lookas pidulaud viis lausa keele alla. :) 

Mõnus oli seal lobiseda, aga püüdsin enne keskööd siiski koju jõuda, sest ees ootas pikk nädalavahetuse reis Lõuna-Eestisse. Ja ma pidin enne veel kurgid ka sisse soolama. 

Laupäev, 12. august

Hommikul otsustasin natuke kauem magada (peaaegu kaheksani), et ikka jaksaks. Loobusin seekord isegi kringli küpsetamisest, sest muidu poleks unetunde küll piisavalt saanud ja Kesse siis tahab peol näha mingit peavaludes hullu? Etteruttavalt ütlen, et imeliselt maitsva kringli ja saiakesed saime me ikka, teatepulk läks nüüd lihtsalt üle Triinule. Tegelikult on kõik mu tüdrukud väga tublid küpsetajad, eriti muidugi päevakangelane Keit, aga tema oli enda peale seekord võtnud tordid. Aga selleni oli veel palju aega, esialgu tuli teise Eestimaa otsa jõuda. 

Hommikul pildistasin ühe näoraamatu mõistatuse jätkuks oma Politseipargi seemnest pärit mandžuuria pähklipuud. Vanust on tal 10 aastat, aga õisi, rääkimata viljadest, veel pole.

Aga siis oligi aeg teele asuda. Minnes tegime vetsu- ja suupistepeatuse ka Tikupoisis. aga see oli rahvamasside tõttu ilmselge viga, Adaveres oleks palju kiiremini saanud, ma arvan. Aga seal olid paeluvad peenrad:

Otsustasime ühe pika sõiduga üle vaadata ka Allani vanavanemate kodu Pukas, sest see oli meie peopaigast "kiviviske" kaugusel. Noh, vähemasti Kalevipoeg oleks selle kivi küll jõudnud ära visata. :D

Ma polnud enne üldse Pukas käinud (tegelikult noorena Vikiga sai vist korra sealt läbi vilksatud, sest tema vanavanemad elasid ka sealkandis, aga see oli juba peaaegu 40 aastat tagasi ja ma ei mäleta sellest kõige vähematki...). Seega sättisin end rõõmuga kaasa, kui Triinul oli vaja poes piima järel käia. Allan, Karel ja koerad tulid ka, st olime päris suure kambaga. 

Puka on väike alevik Otepää vallas, tekkinud alles 19. sajandil raudteejaama ümber. Vikipeediast avastasin, et seal on filmitud ka "Sügise" stseene. 

Põgusa tiiruga nägime ära aleviku olulisemad asutused ja ma jõudsin isegi rahva nõudmisel laululaval etteaste ära teha. :D Kuna laulda ma jätkuvalt ei oska, langes valik hoopis akrobaatikale. 

Siin asus vist majutusasutus, kui ma õigesti mäletan:

Rahvamaja (endine vallamaja ka):

Toonekured pesal, kolmekesi. Aga me ei olnud kindlad, kas on 3 poega või 1 koos vanematega. Triinu arvas, et 1 poeg, sest ta on neid iga kord kolmekesi näinud. Mina jälle mõtlesin, et vanemad on põldudel süüa varumas ja poegi ehk ikak kolm. Ei tea.

Puka koolimajal oli vana hoone, väga uued hooned ja võimlaosa veel ka nõukaajast. Täielik kompott lägisegi. Aga tundub olevat üsna suur kool. Ma kodulehelt ei leidnud õpilaste arvu, aga nägin, et 2019. aastal suleti gümnaasiumiosa ja nüüd on ta põhikool.

Tuleb välja, et vana koolimaja katus on renoveeritud ameeriklaste abiga. Huvitav oleks teada, millised on seosed, aga mul pole aega pikemalt otsima hakata.

Jõusaal koolipargis oli liiga väsinud, seal ei tihanud keegi meist midagi proovida:

Aga pargis oli ka põnev pärnade sõõr. 

See sumises tugevalt. 

Aga eriti põnev oli, et üks pärnadest oli tugevalt kõrvale kooldunud. Koolimaja poolt tulles kohe seda ei märganudki.

Aedades, ka mahajäetutes, lokkasid floksid. Tänavu tundub üldse olevat fantastiline floksiaasta. 

Tagasi jõudes nõudsin ekskursiooni ka aias (vau, siin on lausa oma tiik), aga siis oligi juba aeg taas autosse ronida ja Keidu sünnipäevale Säre tallu Mäeloogale sõita. Ohh, kui äge koht see oli! Perenaine Lisette Huaniita on Keidu kunagine klassiõde, kes koroonakarantiini jäädes otsustaski pealinnaeluga hüvasti jätta ja hakkas kodumaile veinitalu looma. Selle mõne aastaga on ta jõudnud ära teha juba kohutavalt palju. Imeline! Viinapuudega kasvuhooned on muidugi üüratud, aga veelgi rohkem võlus mind nii tema lopsakas liigirikas ilu- ja köögiviljaaed kui ka imeliselt õdus talveaed. 

Ei ole just parim pilt, aga tal oli seal niidutaimede seas kärtspunase (mitte lillakasroosa) õisikuga ristikut. Korjasin omale nii selle kui mitmete teiste taimede seemneid.

See, muide, pidi olema metssalvei (ilmselt Salvia nemorosa 'Pusztaflamme') ja ma sain ühe taime omale ka. Üliäge!

Jänised!

Lisette tegi meile väikese ekskursiooni ka oma aias.

Eelmisel sügisel peale peamist saagikoristusaega oli Lisette hoidnud olude sunnil oma jäneseid kasvuhoones. Tulemuseks oli tänavu väetastud kasvuhoone ja nii palju isetärganud tomatitaimi, et tal tuli need ainult pisut õigematesse kohtadesse ümber istutada. Ka päevalilled kippusid laeakendest välja sirguma. Lase loodusel ise toimetada ja ta saab suurepäraselt hakkama!

Kui viinapuud on veel väikesed, saab siin avatud talude päeval näiteks teise ringi buduaar-poodi pidada. Nurgas oli isegi laud õmblusmasinaga üleval juhuks kui midagi oleks vaja kiiresti kohendada. :D

Nende viljapuude juures kasutas Lisette kuidagi kavalalt ära tavalisi pesulõkse, et noori oksi rõhtsamateks painutada. Pagan, miks ma lähemalt pilti ei teinud - ma juba üldse enam ei mäleta, kuidas tal need okste külge kinnitatud olid.

Väga lahedad on ka valgustusega ülisuured suletud süsteemiga taimepurgid. Tundsin äratundmisrõõmu oma "akvaariumipoliitika" õigsuse suhtes. Lahti seletades on minu akvaarium nagu džungel ja seal toimib peaaegu täiuslik looduslik isemajandamine. Lisette taimepurgid on päris suletud süsteem, mida pole vaja kasta ega muudmoodi majandada, ainus vajalik tegevus on kord kuus purgi seintelt nii väljast kui seest tolmu pühkida. Taimed nendesse purkidesse on ta välja selekteerinud pikaaegsete katsetuste jooksul, kõik sinna siiski ei sobi.

Üsna värskelt oli krundil asuvasse metsatukka rajatud ka matkarada. Läksime ka seda uudistama, aga kohati oli see ikka väga metsikus võsas ja korra eksisime rajalt kõrvale ka. Aga vahva ja ajapikku, kui on rohkem raja läbijaid, muutub see kindlasti palju paremaks. Ses mõttes oli ka vahva kogemus - et kuidas ühte matkarada nullist alustada. :) Teades juba, kui palju pööraseid ideid Lisettel peas on, saab sellest rajast varsti üks tõeliselt suurepärane matkarada. 

Niiskemates kohtades olid isegi "laudrajad" :D

Raja viimane lõik läks meil "lappama", st metsast välja heinamaale jõudes ei viitsinud etteotsa trüginud poisid enam arvama hakata, kust rada edasi kulgeb, ja suundusid joonelt peomaja suunas. Me Triinuga sörkisime sabas. 

Vahepeal oli Karelile kätte antud ämber seebiveega ja suure nööriaasaga pulgad. Vauu, kus sealt sai ikka hiigelsuuri seebimulle. Aga ma pean ütlema, et Karelil tulid need palju paremini välja kui vanaemal. 

Pidu oli tore ja Triinu oli ette valmistanud ka mitmed toredad mängud. Keidu lemmikmuusika äratundmise mäng möödus minust küll ilma ühegi punktita - ei teadnud mina ei neid esitajaid ega lugude pealkirju. No lugusid endid olin enamuses ikka mõned korrad kuulnud. :D

Palju-palju õnne veel kord, meie armas Keit! 

Õhtu möödus tõeliselt mõnusalt. Noored jäid osalt ka kohapeale ööbima, aga meie läksime Keidu koju rahulikult välja magama. Elvast läbisõit kulges teosammul, sest selgus, et seal oli mingi ülisuur fesrtival toimumas - üritus oli ühel pool teed ja parkimine teisel pool teed. Googeldasin pärast ja sain teada, et see oli Eesti Hip Hop festival.

Pühapäev, 13. august

Ärkasime üsna varakult ja asusime suhteliselt kohe ka teele. Koit tahtis kindlasti selle reisi jooksul ka Kirna mõisas ära käia ja mina olin sellega muidugi rõõmuga nõus. Ehkki mina seal mingeid erilisi energiasambaid ei tunneta, on see siiski üks ilus ja mõnus koht, mida alati külastada tasub. 

Ühes põõsas oli selline suur sääsetõrje masin. Ma saan aru küll, et sääsed võivad segada mediteerimist, aga kas selle masina signaalid ei sega kosmilisi energiasambaid?

Seekord oli meeles suur kaamera ka autost kaasa võtta. 

Selle liila all oli silt 'Rosella's Deam':

Oma ringkäigu lõpetasime mõisa kohviku hüvesid nautides.

Pärast paaritunnist peatust Kirnas läksime Paides poest läbi, et koju süüa osta, lisaks tahtsin Koidule ka natuke riideid vaadata. On kohutavalt raske teda kuhugi poodi saada, aga osasid riidehilpe on veebist ikka liiga keeruline osta, et saaks hea ja vajalike omadustega hästi istuva eseme. Õnneks oli Koit seekord nõus (selle hinnaga, et me ei läinud Tartusse Lõunakeskusesse vaid kihutasime Nõost otse Võrtsjärve suunas) ja meil vedas ka selle poolest, et just siis oli Paide kaubamajas kõigile suveriietele -50% allahindlus. 

Mida ma õhtul tegin (peale auto lahtipakkimist), ma jälle ei mäleta. Ahhaa, aga pilte üles laadima hakates tuli selgus. Õige küll - jooksin ju selle auto ja toa vahet trepist üles-alla jooksmise soojaga edasi kohe kuuri juurde, haarasin muruniiduki ja niitsin muru ära. Teist korda sel aastal. Ega ta oli kohati ikka väga pikk ja puine, pidin mitu korda edasi-tagasi nühkima. St raske oli, aga tehtud ma ta sain. Muidugi olin ülimalt tänulik, et teise majapoole omad (ehk Karin) olid oma poole pealt juba ära niitnud. Olen vist ikka juba väga vana ja väeti, et kogu muru enam korraga ära niita ei jõuaks ega jaksaks. Ja kogu ülejäänud õhtu olin muidugi totaalselt kutu.