Uskumatu, alles see oli, kui sai arvutatud, kui vanad me oleme, kui saabub aasta 2000 ja see aeg tundus olevat nii kaugel, nii kaugel... Ja nüüd saabus aasta 2023 ja varsti hakkab juba selle uue milleeniumi esimesest sajandist ka veerand läbi saama. Kuhu see aeg niimoodi märkamatult küll kaob?
Jah, aeg kadus niimoodi käest, et 2022. aastal jõudsin teha vaid 14 blogipostitust ja aasta kokkuvõtteni ei jõudnud hoopiski mitte. Rabelesin viimaste päevade kiirustamiste vahelt lõpuni teha vähemasti need postitused, mis juba ammu alustatud olid.
Ma ei usalda enam uusaastalubadusi anda, sest tean, et mul pole püsivust neist kinni pidada - ikka tuleb laiskus või elu ootamatused vahele. Sedasama blogigi olen korduvalt lubanud ikka pisut järjepidevamalt jälle pidama hakata, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Siiski on mul suur tahtmine ka siin pisut aktiivsem olla ja olen mõtisklenud, kuidas seda saavutada. Püüan ehk katsetada midagi taolist, nagu võib näha Futu ja Tagatalu Eve blogides. Eks näis, kas tuleb paremini välja. Põhimõtteliselt ma panen juba praegu peaaegu igal hommikul oma leidudest tillukse kokkuvõtte kokku, aga see toimub Strava äpis oma käike salvestades. Nüüd tuleks lihtsalt endale sisse harjutada uus igaõhtune rutiin, näiteks nagu "enne hambapesu pooltunnike blogis".
Püüan siiski takkajärgi kalendrit lapates teha pisikese kokkuvõtte eelmisest, 2022. aastast.
Jaanuar. DHL lõbus uusaastapidu Kinos Sõprus. Luua matkajuhtide (kõik lennud aegade algusest) suur ja vahva jõulupidu Simisalus. Kuu teises pooles oli Koidul esimene opp - kunstpuusaliiges võeti välja ja pandi ajutine antibiootikume täis tsementpuus asemele. Mitmeks kuuks jäid kõik kodused tegemised minu teha (loe: hellitatud naisest sai tavaline koduperenaine :D ), sest mehel oli lubatud liikuda vaid minimaalselt distantsil voodi-arvutitool-WC. Oli ka 2-päevane töine, aga väga tore koolitus Olümpia hotellis (st 2 nädalat järjest päevavalgust ei näinudki, aga see-eest sai 2 vaba päeva varusse).
Veebruar. Jägala-Joa lühike, aga üsna pingutav matk paksus lumes ja ülilibedal jääl. Igasugused koosolekud, plaanipidamised ja muud igavamad asjaajamised. Masendavad uudised - Venemaa kuulutas Ukrainale 24. veebruaril (!) sõja. Mõningast elevust pakkus uue matka ettevalmistamine.
Märts. Tellitud Neeme ajaloo matk (Kadakarannas peamiselt). Vähiravifondi vabatahtlike imetore tänuüritus Estonias. 25. märts - Karel sai juba 7, laupäeval käisime peol ka. Kuu lõpus nädalake puhkust, mis kulus peamiselt igasugustele asjaajamistele, lisaks käisime Evaga 29. märtsil Oandu omadel külas ja matkaradadel hulkumas ja järgmisel päeval peale minu juuksuriskäiku (käingi 1x aastas) ka Tiil külas.
Aprill. Matk Kostivere karstialal. Koidul uus opp, mis lükkus varuosade tarneraskuste pärast plaanitust hilisemaks ja keeras kevadise Kreeka reisi plaanid jälle nässu (juba 4. katse). Algasid konnatalgud - kokku sai teeservades trambitud kuu aja jooksul 13. aprillist kuni 15. maini. Objektidel käisin 14 päeval ja kokku kulus vähemasti 23 tundi ning läbitud sai üle 60 kilomeetri. (lõin numbrid kokku mitte siinse kokkuvõtte jaoks vaid hoopis DHL jaoks, need aitasid mul saavutada GoGreen spetsialisti tunnistuse). Samas korjasin loodusmuuseumi palvel piiritusepurkidesse ka mitmeid autolt löögi saanud, aga enam-vähem terveid konni. Need on vajalikud mitmesugusteks teadusuuringuteks. Veelgi suurema panuse konnade järelkasvule andis muidugi meie piirkonna ülitubli peamine talgujuht Katrin, aga oli ka mitmeid teisi tublisid abilisi, suur aitäh kõigile! 23. aprillil oli kevadine annetuste kogumine Kehras ja 30. aprillil Kuusalus. 29. aprillil sai ka Arukülas "Agulihärrad" etendusel annetusi kogumas käidud.
Mai. Tore kodune emadepäev lastega :). Invaühinguga tore päevareis Jänedale. 2 nädalat puhkust, mil oli plaanitud Kreeka reis, selle asemel käisime hoopis HPIN üldkogul ja spaamõnusid nautimas Haapsalus (Hestias). Kuu viimane nädalavahetus möödus imelisel koolitusreisil Matsalus ja Muhus (vt eelmist blogipostitust).
Juuni. Kevadine Uitro sääre matk 5. juunil. Järgmine nädalavahetus möödus Loodusvaatluste maratoni tähe all. Kuu keskel sai Kustav sõjaväest vabaks ja pidasime maha ühe perepeo mitmete takkajärgi tähtpäevade tähistamisega. Triinu lõpetas Tartu Ülikooli, õigel päeval ma aktusele ei saanud, aga tegin jaanipühade ajal kiire tiiru lõunasse. Esmalt kolisime Kustavi elamise tema uude Tartu koju ära, siis käisime Keidu ja Meelisega Nõo jaanitulel (Keit tantsis ka) ja jaanilaupäeva hommikul Triinu, Allani ja Kustaviga Tartu Botaanikaaias. Pärast Werneri kohvikus ühinesid ka Keit ja Meelis. Lõunal kihutasin läbi ülikuuma (+27°C) Eestimaa koju tagasi, et siit kohe Koiduga koos edasi Kosele vanemate juurde jaanisauna kihutada. Järgmiseks päevaks põgenesid Keit ja Meelis lõunast kuuma käest ära meie juurde randa. Seesama pikk nädalavahetus lõppes veel suvise Kostivere karstiala matkaga.
Juuli. Algas kohe suvise kontserdiga - Nöep Salmistul, meie Agnesega olime muidugi jälle annetuste kogumise aktsioonis - 2 head asja korraga. Siis käis Karel meil mitmeks päevaks külas, saime koos hullata. Kaluritepäev kuu teisel nädalavahetusel ja Merikese ülitore juubel sellele järgneval reedel. Nädalavahetuseks olid broneeritud Rammu saare matk ja esimene hülgereis, aga meri otsustas, et ma pean puhkama ja keelas mõlemad paadireisid ära. 21. juuli õhtul oli imetoreda seltskonnaga tellitud matk Ihasalus ja paar päeva hiljem teine hülgereis, see õnnestus juba märksa paremini (kahjuks ainult pool paaditäit annulleeris pereema haigestumise tõttu viimasel hetkel ja nii kiiresti asendajaid ei saanud ehkki soovijärjekord oli pikk) ja hülgeid nägime ka. Kuu viimane nädalavahetus sisaldas väga eriilmselisi üritusi - laupäeval olid kalli onupoja matused Paides, pühapäeva hommikupoolikul firma suveüritus Laitse rallipargis ja õhtul annetuste kogumine Palmses Toomas Uibo etendusel.
August. 1. nädalavahetus - järjekordne, seekord igati edukas hülgereis. 2. nädalavahetus Peipsi-Nõo-Põlva-Taevaskoja ringreis Evaga, sh aasta tippsündmus Aalujate kokkutulek ja palju muud vahvat. Oli vaatamata pikale sõidule ülimalt lõõgastav nädalavahetus. Oma jõuludeks saadud kinkekaardi kasutasin ka peaaegu viimasel minutil ära (paddle ehk pedaalidega sup-lauaga sõit Ahja jõel). 19. augustil oli (vaid 1 eelneva prooviga) näidendiga esinemine Kehras Põrgulaval (ohh, kuidas ma igatsen neid Nogia ja teatritrupi toredaid käimisi). 20. augustil saime lõpuks ära teha juulis ära jäänud Rammu matka. Ja 21. augustil käisin ise külalisena Kersti Kiia järve matkal - muuseas sain esimese rabajärves ujumise kogemuse ka. Kuu viimasel nädala oli jälle 4 päeva puhkust, mis algas esmaspäeva õhtul kohe mürtsuga - oli kiirreageerimisega klassikokkutulek (sest osad "välismaalased" pidid Eestist jälle ära sõitma), kuhu kahjuks sai tulla vaid 5 klassikaaslast, aga läks ikka lõpuks päris ülemeelikuks. Laupäeval oli järgmine edukas hülgereis.
September. Kuu algas jälle kohe suure üritusega - Vähiravifondi vabatahtlike suvelõpu kohtumisega ülipõnevas Pühali heaolukeskuses, kus olid päevad tihedalt täis pikitud väga paljude toredate üritustega ja kirsina tordil esines spetsiaalselt meile ka täies koosseisus "2 Quick Start". Kuigi olin parajasti kõige hullemas staadiumis oma borrelioosi ja selle ravimitega, suutsin selle hambad risti maha suruda ja suuremat osa üritusest siiski väga nautida. Kuna olin juba nii lähedal, siis tagasiteel põikasin läbi ka Kadi pere juurest. Neeme sügislaadale aga ei jõudnud mingi valemiga. Järgmine nädalavahetus oli taas väga tihe - reedel teine klassikokkutulek, kus sai osaleda natuke rohkem inimesi. Väga tore, rahulik ja mõnus õhtu oli. Laupäeval oli Kehras sügisene annetuste kogumine ja õhtul Tallinna sügisjooks, kuhu ma kõndimise marsruudil oma tööandjat DHL-i esindama olin end kirja pannud. Muretsesin, et 10km (+3kuni4km seoses parkimisega kesklinnast eemal ja linnaosade liikluseks sulgemisega) ja minu borrelioos ei ole just hea komplekt, aga alt ära ka ei hüpanud. Õnneks Marje ja Carmen tegid nii head tempot, et mul polnud aega mõeldagi mittejaksamisele ja tehtud see sai - AS One - nagu on DHL üks motodest. Ainult 1 varbaküüs tuligi selle tulemusel kunagi palju hiljem ära, aga elamused ja rahulolu olid suurepärased ;). Pühapäeval oli jälle hülgereis (viimane avalikest) ja seekord tänasin küll õnne, et siin liigutab meid laevuke ja jalad saavad natuke hõlpu. Ja veel üks hea asi peale seda mahtrat - algamas oli järgmine nädalane puhkusesuts. Seekord oli see muidugi üsna aktiivne - autoremondipäev ehk linnas ajaviiteks Margiti ja Maribeliga hulkumine, hülgeretk Invaühinguga, päev korstnapühkijaga (KÜ 12 korterit +16 korstent), väike ringreis emaga ja annetuste kogumine Kuusalus. Järgmine nädalavahetus oli märksa rahulikum - väike istumine venna sünnipäeval, nimepäevakringel Koidule ja annetuste kogumine (ja muidugi ka ise ostlemine) Kahala-Liiva laadal.
Oktoober. Algas DHLi peredega metsaistutamise päevaga. Algul oli karta, et mul pole võimalik ühtegi pereliiget kaasa saada, aga viimasel hetkel selgus, et Karelil jääb jalkavõistlus ära ja saime mõnusa vanaema-lapselapse päeva. Ja siis tuli see imeline Kreeta reis Invaühinguga, millest kirjutasin lausa 7 blogipostitust (iga päeva kohta 1). Kohe peale reisi juhtus see, millest olin peaaegu 2 aastat pääsenud - vaatamata kõigile 4 kaitsesüstile jäin koroonasse (ja mõned päevad hiljem ka Koit). Siiski ei kiru ma süste vaid arvan, et just nemad päästsid mind hullemast. 3 päevaga oli palavik möödas ja sain kodukontoris tööd jätkata. Ainult väga tugeva köhaga maadlesin veel nädalaid ja alles antibiootikumikuur pani asjale piiri. Arvan, et ilma vaktsiinita oleks mina küll haiglas aparaadi all lõpetanud. Mine tea, võib-olla ka päris lõpetanud. Brrr.
November. Esimesed nädalavahetused möödusid laupäevaste töiste koolitustega (jälle paar lisa-vaba-päeva varuks olemas :) ). Esimesel laupäeval meelitasin linnast Triinu kaasa ja tegime ühe mõnusa mängimise-pusletamise õhtu. Teisel nädalavahetusel kogunesid osad lapsed koju, et pühapäeval juba kõigiga koos Viimsis traditsiooniline isadepäeva bowlingulahing maha pidada. Oi, kui hästi mul seekord kuul veeres, lausa imelik oli! :D Sealt edasi sõitsmie veel Kosele, käisime saunas ja sõime ka isaga isadepäevakooki. 20. novembril toimus mu traditsiooniline Rehepapi novembrimatk, millele eelnes muidugi 19. novembril ka ettevalmistusmatk (valget aega on nii lühidalt, et samal päeval mõlemat ei jõua). Ja viimasel novembri nädalavahetusel hakkas juba jõulutrall pihta - esimene jõulupidu (HPIN), sedakorda Saku mõisas.
Detsember. Esimene nädalavahetus oli üsna vaikne - laupäeval käisin Uitros luurematkal ja pühapäeval käisime Kosel vanemate sünnipäevadel. 10. detsembril (õnneks ENNE suurt tormi) oli tellitud Uitro sääre matk ja õhtul veel Kehras annetuste kogumine. 11. detsembril Invaühingu jõulupeole kahjuks ei jõudnudki, sest ammu enne oli juba kavas Keiduga Viimsisse Pöördtooliaastaid vaatama minna. Ka selle käiguga saime hakkama enne Birgitit. Birgit saabus meile esmaspäeva, 12. detsembri, hommikul ja tegelikult pidin ma õhtul kohe selle vaibumise järel autot meetrikõrgusest hangest välja kaevama hakkama, sest järgmisel päeval pidin linnakontorisse ja õhtul Kehrasse toomas Uibo ja Saara Piusi kontserdile annetusi koguma minema. Reedel kihutasin kohe peale tööd jälle linna - osakonna jõulupeole (Pööblis) ja laupäeval oli Kuusalus annetuste kogumine. Tööl oli pühadeni väga suur koormus, sest haigeid oli palju. Vahepeal oli meil peaaegu pool osakonda korraga rivist väljas. Ja seda just tipphooajal. Seega olime õhtuks kõik nagu tühjakspigistatud sidrunid, aga hakkama saime. Jõulud möödusid rahulikult - Kustav tuli koju, 23. käisime Kosel saunas, 24. tõime metsast väikese kuuse, 25. tuli koju ka Triinu (Allan jäi koju koeri hoidma), aga Keidu pere oli haige ja Kadi pere Rovaniemis. Vana aasta saatsime ära veelgi rahulikumalt. Sõbranna Triinu jäi haigeks ja ei saanud tulla, Marju-Urmas ka mitte ja olimegi vaid Koidu ja Evaga kolmekesi.
Njah, nüüd ma saan aru, miks ma aastakokkuvõtete tegemiseni kunagi ei jõua. Sest mul ei tule nad kuidagi lühikesed ja kokkuvõtlikud ju. :D Aga eks te ise otsustage, milline aasta mul oli. Mina olen küll täiesti rahul (välja arvatud see kole jube sõda muidugi ja borrelioos ja koroona oleks ka võinud olemata olla).
Ja tegelikult tahtsin ju hoopis kirjutada, mille kõigega ma seda uut aastat alustasin. :) Ehk siis, mida kõike mu elult sel aastal oodata on (või pole).
*jalutasin nii öösel kui päeval.
*tegin aiatöid (Häbi küll, aga mu hästi kandnud viinapuu oli siiani maha painutamata. Kuna nüüd oli suur sula ja lubab jälle suurt külma, siis hakkasin ta pärast kartma, võtsin oksad tugede küljest lahti ja lasin alla vajuda, parema puudusel panin peale mu allavajunud hullult elulõngalt ära lõigatud lehtedega oksapuntra, ehk tuleb ikka natuke uut lund ka juurde, mis saab sinna vahele pugedes lisasooja anda. Ja siis korjasin ära elulõnga alt nähtavale ilmunud iiriste ja muude lehtede silo, sest just seal hakkavad kevadel lumikellukesed ninasid välja pistma ja viisin kõik selle silo kompostikasti ka ära.)
Viinapuu septembris:
*käisin rannast prügi korjamas.
*käisin seenel.
Puidu-sametkõrgesed olid samal puul, kust neid eelmiselgi talvel leidsin. Kuna kaasas oli vaid 1 kilekott ja sinna sai prügi, tuli seened korjata kaamerakotti.
*kirjutasin blogi.
Päike säras läbi metsa - no näed, juba ongi helgem kui eile. :)
* mängisin kevadvetega.
*nägin aknast oravat ja tavalisi aialinde, rannas luiki ja kajakaid, aga suuremaid loomi ja kotkaid kahjuks ei näinud.
*unistasin kaugetele maadele lendamisest.
*nõusid küll olen (natuke) pesnud, aga süüa ei teinud ja tube ei koristanud, las nendega tegeleb parem Koit. :P Noh, tegelikult seened ikka praadisin ju sibulaga ära.
*tegelesin korteriühistu asjadega, seda pole kahjuks võimalik kellelegi teisele sokutada.
Tõotab tulla taas sisutihe aasta, kas pole?
Suuremaid ja väiksemaid imesid täis uut aastat kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar