Jõelähtme turismiga seotud inimeste õppereis Matsallu ja Muhu saarele

 Ometi kord oli mul puhkus õigel ajal ja nii sain osa võtta 2022. aasta mai lõpus Jõelähtme valla turismiga seotud inimeste õppereisist Matsallu ja Muhu saarele. Kahjuks küll jäi samal ajal mitu muud samuti toredat üritust väisamata, aga...kes ees, see mees. Mis parata, kui tantsukaart on juba täis, eksole. 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et lõpuks ometi on hakanud Jõelähtme valla turismiteemad vaikselt ühe mütsi alla koonduma ja ühises ringis teemasid arutades jõuti välja õuesõppe ala arendamise teemani ning sealt omakorda Tiia soovitusel "Life sidusad pärandniidud" programmi piires korraldatava Muhu saare pärandkooslusi tutvustava matkani. Samaväärselt huvipakkuv oli sealjuures nii pärandkoosluste taastamise teema kui ka kasutatav Navicup äpp. Algul planeerisimegi ühepäevast reisi, aga siis tuli välja, et just eelmisel päeval on teinegi huvitav koolituspäev, Keskkonnahariduse Ühingu poolt korraldatav väljasõppepäev "Matsalu ökosüsteemid", samuti pärankoosluste ja lisaks ka keskkonnahariduse teemadel. Ja mis eriti tore - see koolitus oli lausa poolel teel meie laupäevasesse sihtkohta. Nii panimegi kaks head asja korraga ühte patta ja otsisime omale kahe koolituspäeva vahele ka põneva, samuti loodushoidliku ja pärandist hooliva mõtteviisiga ööbimiskoha Karuse jaamas. Transpordikulude osas pani üritusele õla alla ka vallavalitsus, majutus- ja toitlustuskulud jäid igaühele enda kanda.

Niisiis startisime oma kambaga reedel juba varahommikul Jõelähtme rahvamaja eest, et jõuda õigeks ajaks Matsallu. Mida lähemale sihtkohale jõudma hakkasime, seda nutusemaks ilm läks, aga meil kõigil olid korralikud keebid ja kummikud kaasas, seega me ei muretsenud, ehkki ilusama ilmaga oleks muidugi meeldivam pikk päev looduses veeta. Õnneks sai eriti tihe sadu just enne kohalejõudmist otsa ja tegelikult tuli päeva jooksul vaid mõni väike sabin meid kimbutama.  

Kogunemine oli Matsalu rahvuspargi külastuskeskuses. Jõudsime küll kohale natuke varem, aga mitte piisavalt, et see tore keskus põhjalikult üle vaadata. Püüdsin siiski kiiruga paar klõpsu teha, et oleks mingigi ülevaade seal näidatavast. Need RMK külastuskeskused on kõik ülipõnevat loodustarkust täis ju. 

Õige pea aga viis buss meid Viita puisniidule, kõrvalasuvatele loopealsetele karjamaadele ja Kasari jõe luhtade servale. 

Siin rääkis meile eesti bioloog ja looduskaitsetadlane Aveliina Helm puisniitude ja loopealsete ning luhaniitude liigirikkusest, nende olulisusest ja nende hooldamise jätkamise ning taastamise vajalikkusest. 

Onju kaunis kooslus!

Kevadine seahernes:

Kaunilõikelised ohakalehed. Ilmselt varretu ohakas:

Ämblik lubikaõisikul:

Kassikäppasid pildistamas:

Hall käpp:

Keegi tarnadest, täpsemalt ei tea:

Taamal algavad Matsalu luhad:

Veel kassikäppasid:

Pääsusilm tarnaga:

Ilmselt kahelehised käokeeled ehk ööviiulid (pundis):

Üks jürililledest:

Kullerkupp ja kullerkupukärbsed. Jah, just nii ongi, et need kärbsed elavad ja toimetavad ainult kullerkuppudel. Muide, nemad on ka ainukesed tegelased, kes oskavad pugeda kullerkuppe nende kinnise nupu sisse tolmeldama. 

See on ka üks kärbseline, toredalt kirjute tiibadega:

Ma väga kindel ei ole, aga see on ilmselt kare hanerohi (algul pidasin kogelejarohuks):

Imeliselt suured pääsusilmaväljad:

Maokeel:

Veel üks hall käpp:

Vahulilled (taamal sinine ja ees valge), aga vat nüüd on küll jama majas, sest ma teadsin, et meil on mõru vahulill, nüüd aga selgus, et on veel tups- ja aas-vahulill ka. Noh, tups-vahulilled nad kindlasti ei ole, sest õisiku tipus ei ole lehetupsu, aga kas neil on olemas mõrule vahulillele omased suuremad ja ohtrad juurmised lehed, siit pildilt küll aru saada ei ole. Seega jääb lihtsalt vahulill.

Puisniit, loopealne ja luhaniit oma silmaga üle vaadatud, lisaks ka natuke toredaid keskkonnahariduslike mängude ideid saadud, suundusime looduskeskusesse lõunale, mille järel jälle välitöödele suundusime, seekord rannikukooslusi uurima. Siin olid meid juhendamas eesti merebioloogid Helen Orav-Kotta ja Jonne Kotta. Ilm oli keeranud väga tuuliseks ja isegi kui enam ei sadanud, olid vihmakeebid heaks tuulekaitseks ja nii me seal rannas ringi lehvisime. 

Randa saabununa saime esimese elamuse vaadates, kuidas kõrvalkarjamaal üks sookurg kummaliselt ranna ja maa vahet mitu korda edasi-tagasi jooksis enne kui ära lendas.

Saime omale ülesande esmalt otsida/pildistada võimalikult palju erinevaid liike nii maalt, veepiirilt kui ka päris veest. Mõned leiud panen siia ka kirja, aga enamus pilte tulid eksponeerimiseks liiga udused välja. 
Rannikas:

Rand-õisluht:

Üks rand-õisluht oli üsna lillakate õitega, pole sellist enne kohanudki:

Söödav südakarp:

Põisadru:

Nii see liikide otsimine käis:

Tänavu meriheinad veel kasvama polnud hakanud, seega sai liik kirja möödunudaastase kulu põhjal:

Oiii, seal oli ka palju põnevaid eelajaloolisi liike. Esimesel pildil on Triinu leiud, aga minagi sain oma kivististe kollektsiooni palju toredat täiendust. :)

Mustjas rebasesaba:

Kuna karp juba nii vana ja kulunud, siis ei teagi täpselt, aga ilmselt söödav rannakarp:

Ilmselt rand-kesalill:

Et saada ka pisut sügavamast veest liike, riietus üks julgem meie hulgast kalipsosse ja sai kaasa kahva ja konteineri. Püüda tuli liike nii veekihist kui põhjakihti kaasa kraapides.

Seejärel laotati saagid heledasse vanni madalasse vette, kus neid vaadelda sai. Kahjuks ei õnnestunud mul häid pilte saada, aga väga hea kogemus oli küll, mida kasutasin hiljem ka loodusvaatluste maratonil oma rannast veeliike uurides. 

Paremini on näha allservas kiilivastse taguots, aga tegelikult on temaga "sabapidi" koos ka üks elegantne krevett (üsna läbipaistev punnsilmadega tegelane):

Siin lisaks krevetile see pisike punane konks peaks olema surusääse vastne:

Siin kohe mitu krevetti, mingi väike ujur ilmselt ja südakarp:

Liikide määramisel olid meil abiks toredad infokaardid, millel tagaküljel ka elupaigad, tähtsus ökosüsteemides jm tähtis info kenasti kirjas. 

Sai pildistada, uurida, arutada, oli väga infoküllane ja mõnus seiklus.

Veel liike rannikukooslustesse - veis (e abaluu):

Isegi üks kala õnnestus kätte saada - luukarits:

Balti lamekarp:

Ja vahetult enne rannast lahkumist avastas keegi meist järsku, et päris sealsamas oli üks jõgitiiru pesa. Karta oli, et see pesa oli nüüdseks küll juba maha jahtunud ja tibude asemel sai sealt hiljem keegi (rebane, vares, kajakas...) maitsvat munarooga. Kahju oli, aga mis enam parata. :(

Rannast liigid kokku korjatud, suundusime taas Matsalu looduskeskusesse, kus otasisime leitud liikide vahelisi seoseid, samal ajal lõngakera pildist pildini (käest kätte) ulatades kuni kujunes üsna tihe võrk, millele oleks võinud sümboolselt isegi toetuda. 

Seejärel sai noorim koolitusel osaleja enda kätte käärid ja lõikas lõnga algul ühest kohast lahti - võrk muutus palju hõredamaks. Teine ja kolmas lõng ning võrku (loe tugevat ökosüsteemi) enam ei eksisteerinudki. Nii lihtne ja samas keeruline see looduse püsivus ongi! Saaks ometi kõik sellest aru!

Kuna Matsalu koolituspäevale järgnes teine õppepäev Muhu saarel, ei olnud mõtet ööseks koju kihutada ja nii oli meile organiseeritud tore ööbimispaik - Karuse jaam.

See on endine raudteejaam kitsarööpmelisel Rapla-Virtsu liinil. Ja selle perenaine Meelike Naris renoveerib seda ilusat hooned hoole ja armastusega ning kasutab ja säilitab sealjuures väga palju vanu materjale ja töövõtteid. Siin ja siin paar artiklit Meelikese ja tema maja loost.

Selles kohupiimaga krohvitud toas oli imeliselt hea uni:

Hommikul ärkasin hästi puhanuna varakult ja läksin pisut ka ümbrust uudistama.

Selle endise raudteetammi kohale koolduva puu otsa lendas hetk hiljem üks kulliline. Kiiresti vahetasin telefoni suure kaamera vastu ja proovisin teda pildistada.

Ega mul väga head pilti temast saada ei õnnestunud, aga FB linnuhuviliste grupi spetsialistidele sellest piisas, et ta herilaseviuks määrata. Määras Peeter Merekivi.

Puu all teel vedeles ka üks tema lõunalaualt pudenenud puruke:

Enne lahkumist tegin perenaise loal kiired klõpsud ka teistesse (B&B) tubadesse. Muide, kui enamus sisustusest on lihtsas taaskasutuse võtmes, siis voodite mugavuse pärast muretsema ei pea - need on kõik uute ja moodsate madratsitega. 

Jaamaülem Meelike. :)

Kahjuks on mul nende muljete üleskirjutamisele kulunud liiga palju aega (praeguseks hetkeks juba peaaegu 5 kuud ja lõppu ma veel jõudnud ei ole) ja kahjuks on kitsekeste nimed mul meelest läinud.

Aga aeg jooksis omasoodu ja meie pidime sellest imetoredast kohast selleks korraks lahkuma, et praamile jõuda. Kuna tegu oli laupäeva hommikuga, siis me ei riskinud päris viimasele hetkele seda ülesõitu jätta. Aga pääsesime kiiresti kohe esimesele praamile. 

Praamil saab kõhu kiiresti ja korralikult täis - väga mugav võimalus sõiduaeg ja söögipaus kasulikult ühendada, jääb muudeks atraktsioonideks rohkem aega. 

Nii jõudsimegi Muhku piisavalt vara, et enne üritust veel kuskilt läbi käia. Otsustasime lähistel asuva Üügu panga kasuks.

Esimeseks tervitajaks oli kohe suur trobikond halle käppasid kadakapuhmaste vahelt piilumas. Üritasin neid ka Legulusse kirja panna, aga kiirustasin liialt (teised läksid juba ees edasi) ja miskit läks nihu. Hiljem selgus, et neid orhideesid oli seal igal nurgal nii palju (mitte üksikuid siin-seal nagu meiekandis) et ma poleks neid vist nädalagagi jõudnud salvestada ja lõin käega. Las salvestavad pigem kohalikud botaanikud.

Ilus ojamõõl - üks neist taimedest, mida igas seltskonnas kindlasti kellelegi täpsustada on vaja. Väga paljud peavad teda karukellaks. Ei olnud ka meie seltskond siin erandiks. :)

Imelised pangaserva maastikud:

Ohhh, ja need udunummid sõnajalad, mis Gotlandilkäigu kohe meelde tõid. 

Vasakult paremale habras põisjalg, pruun raunjalg ja müür-raunjalg. Raunjalad on mõlemad II kat looduskaitsealused taimed.

Habras põisjalg lähemalt ka. Pildid olid vajalikud, et välistada ohtese sõnajala noortaime, mis oma niru olemisega võib pealtnäha üsna sarnane olla. Abiks korrektsel määramisel oli FB Eestimaa flora grupp, kus Tõnu Ploompuu ja Toomas Kukk nende nüansside üle arutlesid. Neid jälgides saab alati nii palju targemaks. :)

Üks alttõmbamise küsimus - kas oled näinud sirelikarva hobust? Esimese hooga tuleb muidugi meelde lilla sirel ja tundub, et see küll võimalik pole. Aga, näe, on ikka küll ;)

Romantiline jalutuskäik, kas pole?

Veel üks taim, mis mulle tundmatu oli. FB Eestimaa floora grupp aitas jälle hädast välja - tegemist on kõigile poelettidelt lambasalati nime all tuntud põldkännakuga. Määrata aitas seekord Marje Loide.

Panga all, teiselpool karjaaeda oli lopsakas niiske rannalodu ja seal selline uhkelt tihe puhmas mingeid tupp-villpäid. Kui pilti suurendada, võib sealt vahelt leida ka käopõllesid.  

Mai lõpus leida veel möödunudsügisesi, pisut küll närtsinud, aga siiski täiesti maitsvaid lodjapuumarju oli küll väga üllatav. 

Üks väike rannaniit oma hooldajatega.

Haisvad kurerehad on pangaklibu vahel alati nii elegantselt efektsed:

Hallid käpad, käopõlled...iga teise põõsa taga. Hakkas juba tekkima paradiisi jõudmise tunne. 

Ülitihe vahulillepuhmas, nii äge!

Ja juba oligi maalilisele Üügu pangale tiir peale tehtud ja paras aeg Lõetsale meie kogunemiskohta suunduda.

Rahvast tuli üritusele nii Looduse Omnibussiga Tallinna poolt kui teise, pisut väiksema bussiga Kuressaare poolt. Meie seltskond oli ainus, kes omal käel kohale sõitis. 

Kuni Kuressaare bussi veel oodati, sai teeservi ja karjaaeda uudistada ning nuputada, kuhu meie rada küll suunduma hakkab. 

Lambad tulid poseerima ja pajuvõsast mahlaseid võrsetippe noolima.

Lammaste karjaaed saab oma voolu päikeselt. Mulle meeldib!

Tuuriks relvastatud Kersti - õlarihma küljes on tal kaamera, mille abil saab salvestada oma radu ja elamusi (Go Pro seikluskaamera, mille ta enda sõnul enamasti tööle panna unustab kui seltskonnaga on). Enamasti on tema käikudega seotud hoopis telefonis kasutatav Relive-nimeline äpp. Siin on selle äpi  näiteks meie toonase tiiru link.

Aga nüüd hakkabki pihta. Ürituse eestvedajad Annely Holm ja Kadri Tüür tutvustavad Navicup äpi olemust, endi koostatud raja hetkeseisu ja eesmärki seda meie peal katsetada. 

Kõik osalejad said omale LIFE Muhu sidusate pärandniitude projekti infovoldikud, mille tagaküljel ka väike bingomäng.

Ja siis lülitasimegi äpi oma telefonides tööle. Et programm suurest kasutajatehulgast kokku ei jookseks, soovitati väiksema grupi peale jooksutada seda vaid ühes telefonis korraga ja seega nõjatusime iseenesestmõistetavalt meie kõige "itima" giidi Kersti najale. :D

Äpiga tuli niisiis mööda ettemärgitud rada kulgeda ja õigesse kohta jõudes hakkas see sulle rääkima sealsetest vaatamisväärsustest ja isegi lühikesi lugusid ja legende nende kohta.

Kogu tekst oli raja koostajate poolt eelnevalt üles kirjutatud ja ette luges seda Google mapsi juhiste lugemisest tuttav "tänavale-teele" meeshääl. Ja siit tulid välja kohe ka vead ja puudused - tekstis jäi puudu ilmekusest ja kõik pisut tavatumad kirjavahemärgid loeti ka ette (eriti häiris näiteks "sulud algavad" ja "sulud lõppevad"). Seega, kui ei ole võimalust ise teksti sisse lugeda (ei pidavat vist olema), tuleb erilise hoolega tekstid läbi toimetada ja alternatiivseid lauseehitusi kujundada, et jutt oleks küll informatiivne, aga ka meeldiv kuulata. Samuti jäi kohati ebaselgeks suund või täpne koht, kus kirjeldatav asus, aga see võis natuke olla ka minu enda süü, kui ma järjekordset orhideed, lauku või niisama ilusat vaadet pisut kauaks pildistama jäin. :P 

Igatahes oli väga hea ja õpetlik kogemus.

Põnev rookatuse ja rooseintega hoone:

Tore aiaskulptuur kännul:

Need mõnusad sammaldunud kiviaiad...

Pärandniitude hooldusmeeskonnad peavad vahel erinevatel põhjustel ka koduõue juures aega parajaks tegema:

Toredad kohalikud peremehed tulid põnevusega uudistama, et mis toimub. Kersti läks eeskujuliku ja vilunud giidina (ehkki ta ju ei olnudki selle retke juht) kohe selgitama, küsima ja muidu juttu puhuma. Minu arust hästi meeldiv käitumine mõlemalt poolt ja lõpptulemuseks ei olnud mingit tülikiskumist ega trotslikku suhtumist nagu siin pealinna ümbruses tihti tekkima kipub. Eks ta ju niimoodi normaalne ongi - kui sinu elamine on mingi külatänava või raja kõrval, siis ei tasu pahaks panna, kui keegi mööda läheb ja sinu privaatsust sellega "häirib" ja teistpidi - kui oled liikumas mööda võõraid külatänavaid või teid, siis ole viisakas külaline, tervita ja vasta kohalike elanike tekkinud küsimustele, see on ju täiesti loomulik. 

Külatänava servad olid palistatud selliste suureleheliste laukudega. Esimese hooga ma ei suutnud neid kuidagi ära määrata, pidasin mingiteks aiast plehku pannud kultuurlaukudeks, sest meiekandis siin on kõik looduslikud laugud ikka selliste peenikeste, pigem torujate või ruljate lehtedega, aga neil siin olid  sellised laiad lapikud nartsissilehe mõõtu lehed hoopis. Olen küll ka metslauku looduses näinud, aga seda alles õitsemise lõpupoolel, kui lehtedest enam midagi järel ei ole. Aga selgus, et jah, just see ta ongi - täiesti looduslik metslauk Allium scorodoprasum. Muhus pidi seda massiliselt kasvama.

Tulikad ja nurmenukud - milline võrratu kollane välu.

Jõudsime küla vahelt välja pangapealsele.

Proovisin pildistada giidi poolt kirjeldatud vahelduvat reljeefi siinsetel niitudel, aga kaamera seda ikkagi tuvastada ei suuda. Igatahes on kohati paekihi peal lohud, kus on kohe niiskem ja seteterohkem pinnas ning hoopis teine taimestik kui muidu lahjal loopealsel. Aga uskumatu, kuidas igal pool on kohe massiliselt sinna sobivaid orhideeliike ja eriti vapustav on, et nad tulevad KOHE aasta-paariga tagasi, kui see tihe ja kõike lämmatav kadastik ja männik sealt maha on võetud (jah, siin ma olen sellise metsa mahavõtmise poolt, kohe täiega!) ning loomad peale lastud. 

Sinitiib, aga täpsemalt määrata ei saa, sest alaküljest ma pilti ei saanud.

Pääsusilmad, jälle oli neid niiskemates lohkudes kohe massiliselt.

Ja muidugi kassikäpad, need olid just kõrgemate ja kuivemate kohtade peal.

Ja anemoonid (ehk metsülased):

Ohhh ja ahhh, milline üüratusuur kuldkingapuhmas!

Selle taime määramisega jäin jällegi jänni. Esimese hooga mõtlesin, et mingi punaseõieline kohalik imika erim, kuskilt tuli ette isegi haruldase taime nimetus, tume rändrass, ja ma ei saa siiamaani aru, kuidas ma sellele nimetusele sattudes ei taibanud uurida, milline näeb välja harilik rass, sest just see ta ongi. Kui ma õigesti mäletan, siis see oli taim, millega Sammalhabe tõrjus rotte. 

Nõiahammas sinitiivaga.

Ja ikka need udunummid kiisukäpakesed :)

Koos sinitiivaga, ilmselt pisi-sinitiib.

Taustal Mandri-Eesti ja ilusaks maalitud praam. Kahjuks ma üldse ei mäleta, millise nimega alusega me tol päeval sõitsime. 

Isegi ühe kärbesõie leidsime:

Kindel ei ole, aga ilmselt on see mugultulikas:

Kuigi taevas tiirutasid üsna kurjakuulutavad pilved, jäeti meid täiesti rahule.

Saime rahulikult kuival maal istudes ka pikniku ära pidada ning samal ajal ka äpi kohta tekkinud küsimusi ja ettepanekuid esitada.

Ja juba uued üllatajad - sedakorda kevadise õitseajaga tõmmu käpp. See on vist küll kõige armsam käpp minu arust!

No vaatake ometi, millised udunummid täpid!

Ja juba järgmised - jumalakäpad:

Vahepeal vurasid meist mööda motoriseeritud matkajad. Kuigi piltidelt pole seda aru saada, liikusid nad siiski mööda pinnaseteid, mitte otse õrnal niidukamaral. Siinkohal kiidaks ka sealseid karjaaedade ja läbisõitude lahendusi, mis mul kahjuks üles pildistamata jäi. Nimelt on seal karjaaia värava kohas jäme metallsõrestik, millest auto ja inimese jalg vabalt üle saab, aga sõraline elukas seda ületada ei suuda. Nii lihtne see ongi! Ei mingeid tarasid, keelumärke ega muid tobedusi. Mõtled aga jälle meie Kostivere karstiala külastajate ja soomlasest karjapidaja vastasseisudele ja võtab lausa oigama. No kust küll tulevad sellised jäärapäised tagurlikud loomapidajad nagu meil siin?

Ja vaadake, kuidas kuldkingad rõõmustavad mändide mahavõtmise üle - kasvavad suurte puhmastena otse võsavirnade kõrval. Anna neile ainult võimalus tagasi ja nad on kohe rõõmsalt platsis!

Mul ei õnnestunud neid kuldkingapilte millegi pärast enam kuidagi kesksesse asendisse tõsta, las siis olal selline jõnks sees. 

Aga järgmiseks jälle üks pisut erilisem tähelepanek - küll harilik kopsurohi, aga siinkandis on ta kohati kuidagi hoopis rikkalikumalt ja kauem roosa, muidu lähevad õied vavanedes ikak sinisemaks. Kas aluselisest pinnasest tingituna?

Tihedama, veel harvendamata kadastiku vahelt leidsin natuke sõnajalakrimbleid (maarjasõnajalg ehk kui neid tihedalt sõkaldega kaetud varsi vaadata?).

Siin jään ka kahtlevale seisukohale, sest selgub, et selle kohta pole ma veel jõudnudki targematelt uurida. Esialgu arvan, et ehk on aas-hundihammas.

Jõudsime oma ringiga jälle Lõetsa küla vahele ja tore oli vaadata, kuidas kraavikaldaid niites olid orhideed hoolega kasvama jäetud. 

Siin pildil on aga veel niitmata kraavikaldal üks uhke aed-hiirehernes. 

Ja toredalt kollaseõieline ojamõõl ka:

Oligi see tore, ülimalt orhideerikas ja õpetlik matk läbi saanud. Enne autosseminekut otsustasime veel korraks metsa põigata ja komistasime veel ühele uhkele kuldkingapuhmale, see siin pisut varjulisemas kohas oli aga alles oma kingakesi avamas. Hästi on näha, millised on enne õie avanemist need pruunikaslillad kroonlehed, millest hiljem saavad ilusad keerdus kingapaelakesed.

Printsessid ;) kuldkingakesi imetlemas:

Meil oli veel pikk kodutee ees, seega rohkem enam aega ei viitnud vaid põrutasime kohe praamijärjekorda. Nii Jäigi meie seekordne Muhuskäik vaid mõnekilomeetrise raadiuse piiridesse. Aga küll oli alles palju uhkeid leide, vajalikke teadmisi ja toredaid elamusi!

Praamile saatis meid ilmselt Muhu maskott - nii peremehelikult tundis end see autosid seirav ühejalgne naerukajakas. 

Siiski tegime mandril veel ühe väikese põike, sest pardal oli ju meie rahnude valitsejanna Kersti. Temal on vist juba pooled Eestimaa rahnud läbi käidud ja nii teadis ta meile välja reklaamida peaaegu magistraali kõrval oleva Jaagu-Mihkli hiiekivi. Nüüd saime natukene juba vihmatibasid ka ja nii juhtuski, et ma sealt rahnu otsast alla tulema hakates märjal sambla- ja samblikukihil kihil libisesin, toetuspinna kaotasin ja alla väiksemate kivide otsa kukkusin. Ribid olid pärast päris tükk aega üsna valusad, aga ausalt öeldes kartsin kukkumise ajal maandumisplatsi vaadates palju hullemaid tagajärgi. Igatahes sain korraliku õppetunni. :)

Selline tore reis oli meil ja oleme väga tänulikud Jõelähtme vallale, kes meie õppereisi sõidukulude juures õla alla pani. Lisaks osaletud koolitustele oli väga vajalik ka omavaheline arutelu, sellest on võrsunud ja veel tulemas mitmeidki vahvaid ideid või lahendusi. Just paar päeva tagasi oli meil veebiarutelu valla turismi koordinaatoritega ja leidsime, et peaks aeg-ajalt korraldama ka oma valla siseselt ühiseid väljasõite, et saaks näost-näkku asju arutada, sest see on ikkagi kõige produktiivsem variant.

Postitus tuli nüüd rohkem kui pooleaastase hilinemisega, aga parem hilja kui mitte kunagi, eksju! Ja kas pole tore siia aasta lõppu lörtsi sisse neid haljaid aasasid nautida!

Ma kahtlen sügavalt, kas ma sel aastal enam rohkem midagi postitada jõuan, seega soovin juba kõigile toredat aastavahetust ka!