Kostivere karstialal

Hea sõber matkajuht Liis (Siiliokas MTÜ) korraldas laupäeval Kostivere karstiala koristamiseks talgud. Tahtsin väga ka minna, aga laupäeval kahjuks ei sobinud. Liis pakkus siis välja, et kõike korraga niikuinii ära teha ei jõuta ja siis me võime mõnel argipäeva õhtul minna ja kahekesi natuke edasi koristada. Mõeldud-tehtud! Leppisimegi kokku esmaspäeva õhtul kella viie - poole kuue paiku Rebala muuseumi parklas kohtumise. Meie ajastus oli täpselt nii hea, et kui minu maantee liitus tema maanteega (Jägala viadukti juures) siis reastusid ka meie autod täpselt teineteise järele. :o)
Talgulised olid alustanud Kostivere alevist ja jõudnud otsaga suure langatusala juurde välja. Meie omakorda alustasime Peterburi maantee silla juurest ja liikusime ülesvoolu.  Sodi oli ikka parasjagu, mida ülespoole, seda rohkem. Kui nüüd mõnel tekib küsimus, miks selle koristamisega ei võinud üldise talgupäevani oodata, siis põhjuseks on varsti kogu sodi enda alla mattev tärkav rohelus.Praegu lihtsalt oli võimalik rohkem prügi üles leida. Ja pealegi - siis on see koht juba puhas ja võib mõne muu ette võtta.
Loomulikult leidsime lisaks prügile ka palju muud huvitavat ja harivat. Ja nauding oli võimas nii ilusast ilmast, toredast seltskonnast kui töö tulemustest ja võrratutest vaadetest.
Aga ma nüüd jutustan natuke piltide abil teile meie mõnusast õhtust. Kaamerat ma muidugi sellisel puhul välja minnes kaasa ei tassinud, seega on minu tehtud pildid natuke kehvakesed, aga postituses on ka mõned Liisi tehtud pildid. Tal oli hea pisike matkakaamera ka kaasas.
Need tuustid põõsastes ei ole tuule toodud - niimoodi mässis neid okstesse kevadine suurvesi, aeg, mil Jõelähtme jõge jagub nii maa alla kui ka maa peale. Ja need tuustid on sagedasti lisaks kõrtele ka kilest ja muust sodist, seega said nad alati hoolika pilgu osaliseks.

Sügavamas lombis tuli kilekottide järel käia lausa palki mööda turnides. Kinni hoidsin ma siis kõrvalasuva põõsa vitstest. Tunne oli peaaegu nagu Melkeril, kui ta katusel turnides ahjuroobist tuge otsis..

 Kasu oli ka minu kaasavõetud logisevast kalapüügisärpast. ehk kahvast.

Ühe sügava viltuse lõhe põhjas nägin pruuni asja läikimas. Lähemal uurimisel selgus, et see on suuremat sorti kile, peaaegu juba maasügavustesse kadumas. Aga mina, jupike, selleni ei küündinud. Liis oli vapram, ronis üsna auku, tegi pilti ja ulatus ka kile välja koukima.

Seda pilti ta seal ülalpool parajasti tegigi. Sest see on hea tunnistus, et jões hulpivad asjad maa endasse neelab, olgu nad või kergemat sorti.

Ja siin on kilejurakas juba väljas, Liis teeb veel taskulambiga järelkontrolli.

Kahekesi koos pildil:

Nii, aga siis leidsin ma pilliroosodihunniku otsast tubli kaalika suuruse juurika, mis kangesti söödapeeti, rõigast, sellerit või muud köögivilja meenutas. Siiski arvasin teda looduslikuks mitte külapoe letist väljavisatuks, aga täpsemalt midagi arvata ei osanud. Igaks juhuks lõikasin ka juurika pikuti pooleks ja sealt seest tuli välja imeliselt ilus muster ning mõnusalt magus-hapukas lõhn. Ega me süüa ega isegi mitte maitsta seda küll ei plaaninud, aga ma pean tunnistama, et nii võhik olin ma küll, et võib-olla söödavaks teda isegi arvata julgesin. Kodus laadisin pildid taimegruppi üles ja palusin tuvastamisabi (taimeraamatutes ju üldiselt juurikapilte pole, ehkki see võiks kohe kindlasti olla!). Oi, kui ruttu tuli ehmatav taimenimi koos karmide hoiatustega vastuseks. Nimelt on tegemist palju inimesi ja loomi loojakarja saatnud mürkputkega, millel just seesama juurikas kõige mürgisem taimeosa ongi ja mida just niimoodi kevadise suurvee järel jõekallastelt leida võib. Ja see pooleks lõigatud juurika pilt pidi olema lausa õpikupilt, niivõrd klassikaline. Alati juurikas nii kambriline pole, võib olla ka piklikum ja võib veelgi kergemini mõnda head köögivilja meenutada. Seega palun teid kõiki jätta see hirmus tegelane endale eluks ajaks meelde ja mitte süüa (eriti kevadel) juurikaid, mida te 100%  ei tea ega tunne!!!! Soovitatakse isegi mitte nahale ta mahla lasta ja nuga tuleb ka kindlasti peale lõikamist väga hoolega puhtaks pesta!

Kuid kohe seal kõrval oli teinegi vahva juurikas - pisut hirmutav nagu soomuseline lohemadu. Selliseid mäletasin jõgedes küll näinud olevat, aga mitte seda, milliste pealsete juures. Nojah, see see on, kui omal kodus jõge pole ja nende juurde-peale liig' harva satud. Aga FB taimegrupp aitas jälle kiiresti. Ja, uskuge või mitte, see kahtlane risoom on isegi söödav, aga (NB!) ainult kuivatatult või soolvees keedetult, värske risoom on mürgine! Tegu on vesikupu risoomiga.

Karstialal on põnevaid vaateid - tuleb jõetäis vett suure hooga, aga jõuab lompi, mis suuremaks ei muutu. Tundub täiesti mõistusevastane. Aga kui kogu see lomp hoolega üle vaadata, võib sealt leida ka äravoolulehtreid ehk kohti, kus vesi maa alla läheb. Ühte vaatasime meiegi, vallatlesime sealjuures veel rohututikeste ja kõrrejuppidega (et kas neelab alla), aga mul ei õnnestunud millegi pärast video tegemine ja pildid jäid ka arusaamatuks. Ehk Liisil tuli paremini välja (ta pidi ka lähiajal postituse tegema).

Aga enne äravoolu otsimist tegi Liis veel pilti, kuidas mina korraga mõlemal Jõelähtme jõe kaldal seisan:

Siin see "kraanikausi" äravool on:

No ikka see kuulus seenekivi ka. Vesi oli juba nii palju langenud, et seene jalaosagi paistis, suurvee ajal on ta saareke nagu iga teine. Päikeseline ja üsna tuulevaikne ilm tegi vaated imelisteks.

Üks kolp ka. Kes mäletab, siis eelmisel Kostivere karstialal hulkumisel nägin ma tervet kopra skeletti, aga see siin peaks olema sea ülemine lõualuu. Ma nüüd küll ei oska öelda, kas koduseal on see samasugune või on ikkagi tegemist just metsseaga. Ehk mõni seapidaja või vilunud seapeasüldi keetja teab? Googeldades tulid metssea kolba nime alt välja küll täpselt sellised pildid.

Veel pisut vallatusi enne tagasi keeramist (sest olimegi jõudnud kohani, kus eelmine brigaad lõpetas). See draakonit meenutav ront on Liisile juba ennegi pareidoolia fotode tegemiseks innustust andnud (ta korraldas isegi vastavateemalise fotovõistluse). Seekord külitas ta jälle maas oma draakonit pildistades ja kui mina oma (leitud vaibaga leitud kilekotis) kogemata kaadrisse astusin, tuli tal idee panna draakon mind hammustama. Kuigi valmis fotot vaadates on minu arust tegu pigem leebe lemmikloomaliku embusega. ;o)

Fotod seeriast "tee minust ka seenekiviga pilti ja vaata, et kirikutorn ka näha jääks". No on alles nõudlik modell!

 Ja siin on seenekivil üks haraliste jalgadega põrnikas ehk meie hüvastijätt suure langatusalaga.

Pidulik õhtu lõpp muuseumi parklas koos Neeme Pood&Kohviku võrratu napoleoni koogi ja talgutest järgi jäänud teega (mis oli veel isegi leige - mul oleks ka ikka nii head termost vaja!)

Kutsun kõiki üles sellised väikeseid omaalgatuslikke talguid tegema - meie kaunis loodus on seda väikest panust igati väärt! Ja uskuge, oma on seejärel imeliselt mõnus tunne.