Esmaspäev, 1. mai
Nii mõnus, et on lisaks üks vaba päev. Ükskõik, on ta siis kevadpüha või töörahva püha, volber või miskit muud. Eriti mõnus oli uni muidugi peale sauna puhaste linade vahel.
Et ärkasin 10 minutit enne kaheksat ja mäletasin, et kaheksast kümneni pidi elektri hind natuke kallim olema, ajasin end voodist püsti ja panin kohe teevee keema. Pisku küll, aga miks mitte ära kasutada, kui see sääst on pingutuseta teostatav. :) Aga eks kõik need asjad tahavad natuke harjumist - ei tule ju kohe meeldegi, et võib-olla tasuks mõni asi kiiremini ära teha või teisega jälle pisut oodata.
Hommikul viisin välja öösel pestud pesud ja kümnest panin uued pesema, eelmise nädala blogipostituse sain ikka ka üles enne Kuusallu mailaadale minekut. Ei ole mina absoluutselt mingi laadafänn, aga kuna need on kohad, kus palju heas tujus inimesi koos, on vähiravifond ikka võimalusel ka laatadel väljas. Seega oli ka Agnes jälle organiseerinud korraliku graafiku ja meil Katriniga oli au kella 12st 13ni kõik lahked annetused vastu võtta (ja neid jagus mõnusalt).
.jpg)
Laat oli väga rikkalik ja rahvast tõesti väga-väga palju. Tegime meiegi enne valvamist väikese esmase luuretiiru ja pärast valvamist ostutiiru. Katrin oli muidugi nii tubli, et suutis kiusatustele vastu panna, mina seevastu tegin päris mitu ostu, aga rämpsu ma ei ostnud ja selle pärast olen rahul. Oma otsa kuivanud kääbuskuuse asemele ostsin kääbuskadaka Juniperus squamata 'Blue Star', katkise ahjuesise järi asemel ostsin uue ja siis ühe suitsuvorstilati (pipra-paprika) võileivale panemiseks, ühe väiksema suitsujuustupatsikese maiustamiseks ja tükikese põdralihast basturma'd tutvumiseks. Ahjaa, ühe pisikese viineripirukakese sõime ka kumbki ära, seal letis koguti raha (kui õigesti mäletan) haigete laste toetuseks. Maasikaid ostsin ka, aga Coopi eest letist hoopis (hind oli sama, nagu juba minnes olin märganud, aga seal polnud järjekorda). Auto oli meil ka Coopi juurde pargitud.
See tunnike annetuskastiga seismist on niivõrd lühike aeg, et see ei väsita sugugi, aga kogu selle laadamöllu peale olin koju jõudes ikkagi täitsa kutu. Söögi tegin küll ära, aga pärast tukkusin tükk aega teleka taga. Alles hiljem uut pesumasinatäit õue viies tuli meelde, et olin selle kadakapoti ju saabudes kohe otsapidi vette pannud, et see veel täna ära istutada. Tulin tuppa ja panin korralikumalt riidesse ning läksin istutama. Kadaka sain maha ja maasikavanni mõned tilliseemned ka (jeerum, need ei olnudki lahtised vaid paberlindiga seemned, paigutasin siis neid ribakesi kuidagimoodi sinna maasikate vahele). Sibulaid tahan sinna ka panna, aga veel ei tihka, sest ööd on lähitulevikus ikka veel liiga külmad. Ja kui see tehtud, pidin juba hakkama suurest laiskusest tuppa tagasi minema. Aga väljas oli tegelikult üsna mõnusalt vaikseks ja tuuletuks jäänud ja leidsin, et tegelikult võiks ju natuke põõsastest kuivanud oksi välja lõigata, see ka selline rahulik-vaikne nokitsemine, milleks enamasti aega ei jagu. Samme sellest muidugi eriti ei tulnud, aga oma miinimumnormi sain ikka õhtuks täis.
Kõrrelisepeenar tundub esialgu üsna nadi olema, siiski pingsa piilumise peale võis enamustest mätastest mingeid elumärke tuvastada. Aga eks aegamööda hakkab tõde selguma. Lisaks kõrrelistele ja nendesarnase välimusega sininokkadele olen sinna tammehakatiste vahelekaevatud peenrasse lubanud vaid hariliku kukeharja, aga elu teeb omad korrektuurid ka siin. Ühe Pille-Riinilt saadud kõrrepuhma juures on välja ilmunud kollased ülased ja ma leidsin, et võib-olla ongi ikkagi tore, kui hiliste ärkajatega peenras kevadel keegi särab. Aga ma veel 100% ei kinnita, et nad sinna ikka jäävad. Mõtlen veel. Võib-olla peaks sinna hoopis krookuseid ostma? Palju ja igat värvi. Neil lehed ka kõrte moodi ju.
Kui lõpuks tuppa tulin, siis varsti tuli ka Astrid kaupu tellima. Ja seekord tellisin kohe ka meile kaubad Rimist ära. Maiustasime ka, mozarella-tomatisnäkkide ja maasikatega, lõpetuseks ka pisut vürtsikat basturma'd, see oli tõesti mõnus ost, ehkki kuramuse kallis muidugi. Aga noh, seal on ka kõik puhas liha, mitte tonnide viisi soolvett.
Aga nüüd ruttu magama, homme tuleb üle pika aja harjumatult varane äratus (kella 5 paiku).
Teisipäev, 2. mai
Kell viis oli üle nii pika aja jälle nii harjumatu tõusta. Sellele vaatamata ärkasin ikkagi enne kella. Ilm oli pilves, aga enam ei sadanud ja õue minnes kumas isegi midagi päikesesarnast sellest pilvevinest läbi. Ikka ja jälle korjasin prügi. Aga traatidel istusid meikad ja sadamas kalastasid kormoranid. Ruhe all maiustas luigepaar juurikatega, aga Ruhe aia tagant tänava äärest leidsin uue viinamäe tigude asumi. Huvitav, et olen neid siis praeguseks Neemest leidnud kahest asukohast - restorani aia tagant ja restorani endise omaniku endise aia tagant. Kas restorani toorme jäägid on aia taha jõudnud, meelega sinna asustatud, või on tegu lihtsalt kummalise kokkusattumisega. Peaks Terjelt uurima. ;)
Üle pika aja oli jälle tore kontoris olla ja üks imeliselt tore asi juhtus ka. Rääkisin parajasti kliendiga, kui meie osakonda tulid firma tegevjuht ja personalijuht ning marssisid joonelt meie osakonnajuhataja juurde. Noh, see polnud miskit erilist, viipasin neile tervituseks ja lõpetasin kõne kliendiga ära ning jätkasin rahumeeli oma poolelijäänud tegevusi. Varsti oli aga tegevjuht minu kõrval ja palus mul end liinilt maha võtta, ise parasjagu elevil olemisega. Tohoh, mis siis nüüd? Ja siis selgus, et seekord olin mina osutunud kvartali töötajaks. Vauuuu! Silm läks märjaks! Suur-suur aitäh mu armsatele kolleegidele, kes minu kohta nii toredaid hinnanguid olid saatnud. Armastan teid kuuni ja tagasi ja olen taaskord üliõnnelik, et elu keerdkäigud mind 2019. aasta sügisel siia tõid.
Pärastpoole hakkas akna taga väga vastikult vihma ladistama, uurisin, kas kõik tulid ikka paatidega tööle. Aga õnneks oli kella viieks sadu läbi ja vett me kaela ei saanud. Küll aga oli hommikusest natuke külmavõitu ilmast saanud räigelt külm ja tormine ilm. Brr. Hea, et olin hommikul pannud sooja (ehkki väga hammustava) džempri jope alla selga.
Buss, kuramus, oli ka 7x külmem kui talvel. Lõpuks panin kindad kätte ja surusin reitele, et natukenegi soojem oleks. Lisaks oli Neemes tormituul veel tugevam, igatsesin kodu poole rühkides omale triikrauda taskusse, soovitavalt sooja triikrauda. :D
Sellisel õhtul ei vedanud mind enam ükski jõud toast välja, tegelesin hoopis KÜ dokumentidega.
Kolmapäev, 3. mai
Hommik oli kena päikeseline ja tuulevaikne. Ehkki kraade polnud just ülemäära palju (2-3 ainult), oli kohe palju inimlikum olemine võrreldes eilsega. Tegin väikese sadama-lasteaia tiiru enne bussile minekut ja peaaegu unustasin end randa kivikesi otsima. Ahjaa, randa minnes leidsin sadama teeotsa juurest ka meiekandi esimese õitseva nurmenuku.
See taim on peenras ja ma pole 100% kindel, et tegu on nurmenukuga, võib olla pigem "kriimula" ja selle pärast ma neid ei arvesta fenoloogilise vaatlusena.
Kui hommikune buss Rebalasse jõudis, tulid sealsed prouad väga elava jutuga bussile - selgus, et üks toonekurepaar oli just-just alustanud sinnasamasse bussipeatuse laternaposti otsa pesa ehitamist. Päris mitu pikka oksaraagu oli hämmastava osavusega juba postile paigutatud. Jäime huviga ootama, mis pilt meid õhtul ees ootab.
Tööpäev oli täna jälle üks vaiksemate killast. Kulub vahel ära, saab igasuguseid ootel asju lõpetada, korporatsiooni uudiseid lugeda või natuke ka lihtsalt kolleegidega lobiseda, muljeid ja kogemusi vahetada.
Õhtul oli eilsega võrreldes ilm lausa soe. Jõudsin nr 18 bussiga Estonia taha, minu kodubuss aga väljub Estonia (ja Solarise) eest. Otsustasin, et ei lähe kohe otse teatri seinaäärt pidi teiselepoole maja, vaid jalutasin hoopis teiseltpoolt seda uut paviljoni, st Tammsaare pargi servast. Ja avastasin, et sinna on tekkinud muusikaline pargiosa. Taoliste pillidega parki nägin esimest korda invaühinguga Virumaa reisil olles Jõhvis. Lahe!
Kodubussis ma seekord magada ei saanudki, esmalt sai ühiselt muljetatud, et aina rohkem ja rohkem linnatänavaid on üles kaevatud. Jõudsime arusaamisele, et Tallinna linnaisadel on rahad otsas ja nüüd otsivad tänavate alt rahapada taga. :D Ja siit edasi sattusime Ilmariga jutusoonele, arutasime läbi kõiksugused uusarendused, kallasradade läbitavused, kõrghaljastuse ja kalapüügi teemad. Muidugi oli ju vaja ka seda kurepesa teemat passida. Oli teisele küll juba üsna palju oksi juurde toodud, aga hetkel oli seal vaikus.
Koolimaja kõrval olnud üüratu lumekuhi oli tänaseks siis ka lõpuks päris otsa saanud (eile oli veel tibake alles). Kui nii võtta, siis tuli meil esimene lumi maha novembris ja viimane läks mais - 7 kuud talve, palju õnne! Kuhu on jäänud meie 4 aastaaega?
Koju jõudes mõtlesin küll esmalt, et ilus ilm ja peaks välja tulema, aga kui pesud ära korjasin ja tuppa jõudsin, ei olnud enam kuidagi viitsimist jälle riidesse toppida ja välja minna. Lisaks tuli mulle ka meelde, et pean KÜ arvete põhjad ju ka valmis vorpima ja pangale dokumendid ära saatma, kui allkirjadega korras. Seega jäingi tubaseks laiskloomaks. Magamatus annab ka juba tunda. Kukun parem voodisse ära.
Neljapäev, 4. mai
Termomeeter näitas hommikul jälle nappi kahte kraadi, aga õue minnes selgus, et lisaks on täna jälle ka tugev põhjakaarte tuul. Mujal polnud näha, aga aiatooli katteriide pealt avastasin, et ka meil on öösel või hommikul pisut rahesarnast ollust alla tulnud. Igatahes oli ilm jälle vastikult külm ja pilti tehes tahtsid sõrmedki ära jäätuda. Käisin meie vahtraid ka lähemalt piilumas (sest mujal nad kõik juba õitsevad) - paar esimest õiekest olid tõepoolest ka meil lahti läinud.
Sadama mastiköite orkester raius selles külmas tuules oma lugusid mängida nagu teeks kõige raskemat orjatööd. Aga vähemasti päikest oli, hea seegi. Tagasi küla vahele tulles käisin ka ringtee peenra juures, selgus, et päris kõiki tulpe ei olegi nahka pistetud, mõnel on lootust ka õitsema hakata. Huvitav, et kitsesalatiks sobivad need rosetid ainult verinoorena (õnneks). Ja nüüd on lootust juba ka nende suurematest rüüstamistest pääseda, sest metsa alla ja väludele on tekkinud juba piisavalt muud rohelist. Seal on neil ju ikkagi turvalisem nosimas käia. Ja toomingatel on ka pungad juba peaaegu.
Linna jõudes oli ikka veel nii külm, nii külm. Musumäe purskkaevu juures oli part pistnud noka tiiva alla sooja ja varbad ka krõnksu tõmmanud. Aga kui peatuses bussi oodates end päikeselaiku seisma sättisime, siis see jaksa juba natuke soojendada küll.
Õhtuks oli ilm jälle natuke soojemaks läinud, aga mitte väga. Ja tuul oli ka jätkuvalt üsna tugev. Linnas ma sellest aru ei saanud, pärast koju jõudes selgus, et oli hommikusega risti vastupidisest suunast ainult.
Kurgede uut kinnisvara polnud edasi arendatud. Mare teadis rääkida, et naabri haigur oli väga pahane ja ärritatud olnud, et keegi tema karjamaadele tulla tahab. Võib-olla siis tegigi neile selgeks, et koligu mujale.
Pangast tuli täna vastus, et meie KÜ laenutaotlus rahuldatakse, st pidin siis nüüd hakkama töövõtulepinguid küsima. Tegin arvutis veel nipet-näpet ja juba olin peaaegu alistumas, et täna jäävad jälle sammud üsna kasinaks, aga siis jagas Keit Nõo loojangutaeva pilti ja mul tekkis ka ikkagi tahtmine välja minna. Vaatasin, et kui kähku teen, jõuan ilmselt veel enne päris loojangut randa ka. Brrr, tuul oli ikka külm ja vastik, aga taevas oli ägedaid sajupilvi ja päike loojus ka vahva pilveteki vahele, korraks veel piilus enne uinumist serva alt. Seejärel tegin veel Kadakaranna vahel väikese ringi ja tulin koju juba palju mõnusama enesetundega.
Koju jõudes selgus, et minu visiitkaardid on valmis saanud, ajasin korraks autole hääle sisse ja käisin kähku Ihasalus ära. Ega ei ole ju kannatust oodata. Lisaks mõtlesin, et võtan homme paar tükki igaks juhuks HEAKi ka kaasa. :)
Aga nüüd ruttu tuttu, homme jälle tööpäev (oo, suur reede ka ju!). Seekord lähen autoga, sellesama HEAKi külastamise pärast.
Reede, 5. mai
Hommikul sain pool tundi hiljem tõusta, sest läksin autoga linna. Nojah, võiks ju arvata, et saaks vähemalt tunni kauem magada, aga ei, sestminusugusel hullul sõltlasel oli vaja enne autosse istumist üks kõnniring ka teha. Jõudsin kööki just sel hetkel, kui päike üle puulatvade piiluma hakkas.
Linna sõites tuli meelde, et olin ju plaaninud linnalooduse fotovõistlusele saata pildi Pärnu maanteest Järvevana poole jäävatest metsistunud parklatest. Üritasin meenutada, et mis ajani see võistlus käib, muidugi lootusetult. Aga mõtlesin siis, et kui jõuan piisavalt vara kohale, teen enne kontorisse minekut ühe pisikese kiire kõnni sinna ja tagasi ning teen igaks juhuks pildi(d) ära. Eks siis pärast näeb. Jõudsin, käisin ja tegin. Aga nüüd arvutis vaadates pole pildid ikkagi päris sellised, nagu soovisin ja uuesti enam teha ei jõua, sest konkursi tähtaeg oli 7. mai.
Hommikupoolikul oli meil üsna rahulik, aga muidugi just siis hakkas kõnede laviin tulema, kui mul hakkas lähenema giidide atesteerimisele mineku aeg. Õnneks jõudsin siiski kõik vajaliku minekuks ära teha. Kell oli veerand kolm, kui hakkasin Pärnu maanteelt Sirge tänava suunas liikuma, aga jeerum, juba oli Tammsaare tee täiesti umbes. Kas inimesed ei peagi enamuses kella viieni töötama? Muutusin juba murelikuks, aga siis taipasin google mapsi sisse panna ja vaadata, kustkaudu see minna soovitab ning pöörasin Sõpruse puiesteele ära (muidu plaanisin otse Paldiski maanteele põrutada ja sealt Sirgele tänavale läheneda). Muidu oli see ilmselt päris hea variant, aga Linnu teelt Mustamäe teele keeramiseks oli jube lühikese tsükliga foor ja seal tuli küll väga kaua passida. Jõudsin märgata, et Löwenruh pargi tagaservas olid kummalises olekus 6 suurt puud. Ma ei saanud liikluses olles aru, kas neid valmistati ette väljakaevamiseks ja ümberistutamiseks või oli nendega seda juba tehtud. Igatahes olid nad selliseks tegevuseks absoluutselt liiga vanad ja liiga suured puud. Miks küll seda vaja on? Aga täpsustuseks saatsin Aaluja Tiiale küsimuse - tema elab seal naabruses ja on ilmselt paremini asjaga kursis. Äkki saame natuke selgust selles teemas? Ja saimegi. Tegemist on uue trammitee ehitusele ette jäänud pärnadega Ahtri tänavalt. Aitäh Tiiale ja Tiile, link artiklile anti ka.
Vaatamata ummikutele jõudsin HEAKi siiski õigeaegselt ja sain oma atesteerimise edukalt ära tehtud ja teiste giididega ukse taga ka paar sõna vahetada. Tore, nüüd on meil Jõelähtme vallas jälle viieks aastaks 4 giidi käepärast võtta. :)
Tagasiteel juhatas Google mind üle Tondi raudtee-ülesõidu. Jeerum. Sinna jõudes oli tõkkepuu kinni ja rongid saalisid siia-sinna. Selle ajaga muuidugi tekkisid igasse suunda kohutavad autode sabad. No ja siis meie autod seal õnnetut järsku vaskpööret ülesõidule ootamas... Esimesed 3 autot said mingi aja jooksul ikka keeratud ja siis tuli minu kord, aga joonele lähenedes nägin, et autode ridadel pole kummaski suunas lõppu näha. Mul aga töölemineku aeg ju tiksus ja tiksus... Lõpuks võtsin kogu julguse kokku ja tegin elu hirmsaima välkkiire manöövri tillukeses "augus" nendes voogudes. Huh, hakkama sain! Ja edasi läks juba ludinal.
Õhtul, kui normaalsel tööpäeva lõpu ajal koju sõitma hakkasin, oli esialgu juba väga vaikne ja rahulik, aga natuke enne Ülemistet oli ikka juba tee umbes. Eks see kesklinna trammitee-ehitus mõjutab ka kõike seda, mis äärelinnades toimub.
Veetsin tunnikese veel Maksimarketi-Bauhofi duo juures, sest mul oli vaja osta haualaternad ja lill ämma ja tema ema hauale viimiseks. Ja tahtsin siis juba Maksimarketist Belgiasõiduks vajalikke valgeid spordijalatseid ka vaadata (muidugi ei saanud, ilmselt need jäävadki mul saamata). Aga tänasin õnne, et olin eile õhtul internetist üle vaadanud, et hetkel sobivaid laternaid ilmselt ei ole ei Bauhofis ega Bauhausis, sest nüüd oskasin neid igaks juhuks Maksimarketist otsida ja leidsin ka. :)
Bauhofis oli väliala ukse juures suur õnnetus juhtunud - terve suur ja kõrge riiul-käru fuksiataimede kastidega oli kummuli kukkunud. Milline segapuder ja nii palju katkisi taimi. Koledasti kahju hakkas neist! Aga väga kiiresti korjati need sealt kambakesi kokku ja töötajad küll õnnetu olemisega polnud. Mina olin see hale kuju, kel nutt peaaeegu kurgus. :D
Koju jõudsin vaid paar minutit enne bussi. Sõin ja puhkasin natuke, helistasin emale (neil kasuisaga oli täna 44. pulma-aastapäev! <3 <3), siis saatsin ära KÜ kuuarved ning läksin lisasamme tegema. Loojangutaevas oli täna natuke igavam kui eile, aga ilus ikka. Oleks vast pikemaltki kõndinud, aga olin niigi juba nädal aega kannatamatult Karen Pirie kolmandat osa oodanud (olime küll proovinud seda Jupiterist ette vaadata, aga mingi tehniline viga oli, sest telekas sai seda ainult venekeelsete subtiitritega vaadata ja seda me ei viitsinud).
Filmi lõpuks olin juba nii väsinud, et ei suutnud enam siia midagi kirjutada ja jätsin selle laupäevaks. Ehhki, jah, ka see päev tõotas tihedatest tihedam tulla.
Laupäev, 6. mai
Hommikul oli kuulda, et sisemaad olid suured külmad laastanud. Kellel puud-põõsad külmavõetud, kellel kasvuhoones katteloori all viinapuudel õiekobarad kõik kutud jne. Meil siin ilmselt oli päikesetõusul kerge härmatis (ei tea, magasin), aga ei midagi erilist. Ja miski peale külmakindlate kevadlillede eriti veel ei õitse ka.
Hommikul koristasime toad, siis kiirustasin küla ringteed riisuma (Teeme ära talgud ju!).
Pärast talgusupi söömist kodu poole marssides ei andnud hing rahu, tegin peatuse ja kraapisin rehaga nii palju kui suutsin lahti ka neist üüratutest lumekuhjadest teele jäänud ja kõvasti kinni trambitud ja sõidetud sodihunnikuid. Jube raske tegemine oli, aga sain ikka palju paremaks selle teelõigu. Lõpuks hakkasid käed suurest pingest juba surisema ja tulin ära koju. Kahju, et talgulisi nii vähe oli (kokku vist vaevalt kümmekond), muidu oleks ehk rohkem jõutud ära teha. Ma ei tea, milles asi on, miks inimesed enam ühiskondlikest tegevustest osa ei võta. Võib-olla on põhjuseks need lõputud koolitused igal pool, mis rõhutavad, et kõige tähtsam oled Sina ise. Jah, eks see ole ju mõnes mõttes tõsi, aga tegelikult annavad ühiskonna heaks tehtud asjad teistsuguseid positiivseid laenguid, mida oma naba kallal nokitsedes ei saa. Hmm. Ma olen vist tõesti juba liiga vana, hakkan aina rohkem tundma, et "enne olid asjad ikka paremini". :D
Enne tuppaminekut tegin jälle mõned pildid oma lilledest. Muhediku lumeroosil on tänavu 2 õievart isegi, ehkki hädisevõitu natuke teised.
Koju jõudes tõmbasin hetkeks hinge, aga siis hakkasin süüa tegema - suvikõrvitsa-kana kotlette kartuli ja kastmega. Ja kõrvale tegin lahti Lidlist ostetud kurgiviilude purgi. Pean tunnistama, et see oli tõepoolest väga mõnus magusa marinaadiga. Leidsime, et nimme selle järgi küll minema ei hakka, aga kui teinekord jälle mingil põhjusel sinna satun, siis võib neid osta küll. Ja ilmselt peab proovima tänavu ise ka veel magusama marinaadiga kurke teha. Äädikasiirupiga? :D
Kella kuue paiku sõitsime Jõelähtmesse ja pidasime seal 2,5 tundi rasket võitlust naatidega. Et saaks ämma sünniaastapäevaks (ja emadepäevaks) haua korda. Mul oli väga hea meel, et Koidule minu ostetud laternad meeldisid. Loodame, et meeldivad ka Ehale ja Peebule. Kuna surnuaed on keset Rebala muinaspõldusid, lendas pidevalt meie peade kohal haneparvesid ja hiljem hakkas ka mingi kakk huikama. Aga surnuaed oli inimtühi, oli vaikne ja mõnus õhtu, ehkki naadivõitlus oli väga-väga väsitav. Tagasiteel premeerisime end Olerexi piparmündikakao ja topeltšokolaadimuffinitega. Väga magus preemia oli!
Samme tuli neist tänastest rassimistest vähevõitu, aga olen absoluutselt liiga kutu ja ei suutnud enam loojangut pildistama minna. Muidu, kui oleks kohe autost väljudes jooksu pistnud, oleks ajaliselt veel jõudnud. :P
Pühapäev, 7. mai
Kuna õhtul olin poole ööni keerelnud, otsides mugavamat ja mittevalutavat asendit ning ajades iga natukese aja tagant kassi enda seljast minema, magasin hommikul "sisse", st tegin alles peale kaheksat suure vaevaga silmad lahti. Üldse oli selline laisk hommik, et ma ei olnudki väga nördinud, kui Koit teadustas, et tahab üksi jalutama minna. Nokitsesin hoopis toas, külvasin lõpuks ometi mõned lille- ja umbrohuseemned topsidesse. Jah, lugesid õigesti - umbrohuseemned, sest ma olin ju sügisel Kreetal hädas, et enamus oliivisalu heinast oli oma vegetatsiooniperioodi lõpetanud ja ma ei näinud, mis seal kõik õitsenud oli. Seega korjasin mõned põnevad seemned omale kaasa, vaatan, kas tärkavad ja avaldavad mulle, kes nad on. Ühed Kreeta seemned olid ikka teada-tuntud ka - lõhnatu imelill. Tahtsin külvitopside sildistamiseks seemnesahtlist jäätisepulki võtta ja sattusin seepeale hoopis sahtlit koristama. Ja vaadake siis nüüd, mis juhtub, kui Sul ühel sügisel pole enne võimalik tulpe maha panna, kui oled poest omale portsu jäätist toonud, sest silte pole...
Aga sahtlikoristamisel oli mul abiline ka, tuhnis hoolega kõik sahtlitagused nurgad ka läbi. :D
Ahjaa, kaks masinatäit pesu pesin ka kl 11-17, sest siis oli väga odav elekter. Ausalt öelda polegi see börsi järgi majandamine kõige hullem. Aga eks kuu lõpus näeb, kuidas tulemused on. Igatahes viimane 16-sendise kindel-plussi paketiga arve, mis mõni päev tagasi tuli, võttis küll õhku ahmima. Riik ju enam midagi ei kompenseeri, ahjukütmise lõpetas Koit juba ammu ära, aga ilmad, kuramused, soojaks ei lähe ja siis pump ja vannitoa põrandaküte aina uhavad ja uhavad.
Enne õhtust trenni tahtsin natuke teleka taga logeleda ka. Selgus, et Koit oli Keiduga konsulteerinud ja mulle järgmise seriaali vaatamiseks välja otsinud - Virgin river. Tundub päris tore naistekas olevat. :) Muidugi selgus, et seda on jälle 4 hooaega, igas 10-12 osa. Tuleb ennast hoolega kontrollida, et asi üle käte jälle ei läheks. Aga noh, teisalt loeti mulle täna sõnu peale, et ma peaksin ikka vähem rabelema. Seega kuulame siis sõna, eksju. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar