Esmaspäev, 15. mai
Oli uduvinene hommik (eriti mere peal), aga vaikne ja mõnusalt soe. Ajataguse-Tanuma ringil nägin nii metskitse kui jänesevolaskit. Tagasi tulles ka meie oravatittesid - seekord olid nad maja katuse vallutanud. Linde on muidugi ohtralt igal nurgal. Esimesed vereurmarohud õitsesid ja esimesed meelespead ka. Oo, ja minu tilluke kivila näsiniin hakkab ka tänavu õitsema!
Lõunal põikasin jälle korraks õue, aga vaiksest soojast hommikust polnud midagi järel - särava päikese varjus lõõtsus külm meretuul. Brr! Tööl on jälle vahelduse nädal, sest Ekaterinal on puhkus ja minu hooleks on tema tööjärg. :)
Õhtu oli jälle tuulevaikne ja väga soe. Aga tundsin, et tahan täna hoopis rattaga tiiru teha. Esialgu plaanisin lihtsalt Ihasalu ringi, aga iseenesest pööras ratas tagasisuunas asuva Neeme asemel hoopis teisele poole ja jõudsin otsaga Jõesuusse rippsillale välja. Mõnus oli, aga kogu selles soojas ja lõhnavas roheluses taipasin, et tegelikult ju vaid täpselt 2 nädalat tagasi sulas alles viimane lumehangekribal ära ja sellega koos läks ka viimane niiskus, st juba oma kolm nädalat kindlasti (kui mitte kauem) on meil olnud totaalne põud. Taimedel on kevadel ikka hämmastavad varud kuskilt võtta. Aga nüüd õnneks on loota, et midagi tuleb.
Teisipäev, 16. mai
Hommik oli pilves ja kohati üsna tuuline, aga veel ei sadanud. Siiski olid viimased soojad päevad ja ööd tekitanud juba paraja plahvatuse - kõik ümberringi kasvab, puhkeb ja õitseb. Meie endise krundi aiaservas õitsesid koldnõgesed, sadama tee ääres uhke punane sõstar, Valduri aias ploomid ja metsas, mmmm, magusad mustikad. Pistsin aeg-ajalt mõned mustikaõied põske ja nautisin kevade võlusid. Kodus leidsin puhkenud anemoonid ja püüdsin tuules ringi vehkivat nartsissi (mõned üksikud mul ikka suudavad vastu pidada) meeleheitlikult pildile püüda :D. Karukellad (isekorjatud seemnetest kasvatatud kõige tavalisemad aas-karukellad) olid märksa stoilisemad tegelased, neid polnud üldse raske kinni püüda.
Tööl oli hommikupoole rahulik ja Milkagi sai vahepeal loa süles laiata, ootas teine kannatamatult aknalaual oma järge, aga pärastlõunal pääsesid kõik teemad justkui paisu tagant laviinina lahti.
Poole kuueks olin suutnud siiski kõigest enam-vähem edukalt läbi närida.
Ahjaa, minu truu aknatagune laulujüts - must kärbsenäpp - on ka lõpuks kohale jõudnud.
Päev otsa oli vihma sadanud ja sadas veel õhtulgi, seega esialgu tukkusin rahumeeli teleka taga. Vahepeal tuli Marju KÜ teemadel konsulteerima ja järsku oligi kell juba nii palju, et viimane hetk oli kõndima minna. Vihm oli üle jäänud ja küll oli väljas mõnus - soe, vaikne ja lõhnav. Imeline! No see muidugi niiväga imeline ei olnud, millised tigude hordid minu peenarde poole roomasid. :D
Pärast allkirjastasin veel KÜ laenulepingu ära. Nüüd siis on kindel, et saame oma korstnate remondiga lõpuks pihta hakata.
Kolmapäev, 17. mai
Hommik oli jälle tuulevaikne ja vihmamärg. Mitte just üleliia soe, aga külm ka mitte. Olin juba ridamaja eest peaaegu läbi, kui otse minu nina eest pani mööda Ajataguse teed plagama suur jänesevolask. Prügi leidsin ikka ka. Esialgu sain hakkama näpu vahel hoides prügikastideni keksides, aga lõpuks pidin ikka koti taskust välja koukima, sest ei viitsinud kogu metsavahelist lõiku õllepurki ja pudelit käes hoida, muid sodisid oli ka lisaks. Maja juures lendasid väga suured haneparved üle, aga olen nende suhtes totaalne loll ja ei suuda hääle järgi ära tuvastada, kellega täpselt tegu. Seega jäävad ka aialinnupäevikusse kirja panemata. Aga sinna lisandusid tänasest tikker ja iiris.
Tööpäev oli täna rahulikumapoolne, aga, et olen pidevas unevõlas (äpid käsivad 7-8 tundi magada, minul jääb selleks aega enamasti vaid 5-6 tundi), siis tähendab selline tööpäev metsikut unega võitlemist ja õhtul teleka taga jäingi jälle tukkuma.
Pärast tegin veel poetellimusele lisa ja sahmerdasin veel liiga kaua arvutis ka ning jõudsin õue veerandtunnike plaanitust hiljem. Aga ma niiväga tahtsin täna üleeilsest pikema rattaringi teha, seega ei jäänudki muud üle, kui oma jalgu selle veereva tugitooli all kiiremini siputama hakata. :D Õnneks oli sinnaminnes tuul vastu ja tagasitulles nii lihtsam. Linnamäel tegin ülikiiresti paar pilti ja põrutasin kohe tasgasi, isegi perele ei jaganud kohapealt mingeid muljeid. Siiski olin kell kümme alles Jõesuus ja püüdsin tempot mitte raugeda lasta. Õnnestuski Jõesuust Neeme jõuda enam-vähem 20 minutiga ja seda minu tranduletiga! Olin endaga ülimalt rahul. Suudad küll, mutt, kui tahad!
Üks ülitore elamus oli ka tagasiteel kohe peale Jõesuud. Vaatasin juba kaugelt, et näh, kergliiklustee servas on jälle mingi vana töss must-valge võrkpall (teate küll, selline kolmetriibulise mustriga) või mingi pada või kott vedelemas ja kalkuleerisin, kas võtta hoog maha ja üles korjata või ikkagi pigem uneajaks koju jõuda. Ja siis äkki, vahetult enne minu sinna jõudmist jooksis see pall kiiresti üle tee. Ei olnudki pall, oli pigem koonus ja suur piklik, pruun ja madalate jalgadega kere ka veel taga. Vudis mu nina eest üle tee kuuse alla ja jäi sealt uudishimulikult vaatama, et kes see siin nüüd vastu ööd tuhiseb ja tema rahulikke mägratoimetusi segab. Laheeee!
Ahjaa, üks põnev sündmus oli täna veel - meil käidi põrandaküttele ja boilerile lisamas börsihinna jälgimiseks vidinaid. Koit plaanib millalgi õhksoojuspumbale ka hankida. Aga praegu siis need kaks.
Neljapäev, 18. mai.
Linnapäev, aga autoga minek. Jätsin kella samaks ajaks helisema ja lootsin, et jõuan ikka enne autosse istumist tiiru ka teha. Nagu ikka, kulus aega ühele ja teisele ja nii ei jõudnudki enam pikka tiiru ette võtta, vaid kiire suts sadamasse ja tagasi. Päike oli küll, aga tuulisevõitu ja ainult 6 soojakraadi. Siiski leidsin Männiku tee äärest hekist sellised sirelipungade kobarad, kus juba kroonlehtede arvugi aimata võib, seega ei tule neid enam kaua oodata. Esimesed tillukesed (haisvad?) kurerehad olid ka juba puhkemise äärel, ootasid ilmselt vaid keskpäevasoojust. Tuult oli küll, aga jahid vaikisid ühe erandiga, see tagus tuima järjekindlusega trumme. Tahtsin vaadata, et kes see üksik pillimees siis on, aga sel jahil polnudki nime. Kas ta seda kurtiski? :D Ruhe õunapuu on ka kohe-kohe puhkemas, pungad on juba suured ja roosad.
Nagu juba mainisin, oli linnapäev, aga seekord eriti eriline, sest olin endale meie terminali kontorisse laua broneerinud. Seda seepärast, et meil oli vaja ühe kõndimise väljakutse auhind ära kasutada, täpsemalt Bolti või Volti krediit lõunasöögiks, meie võidukas tiimis olid aga enamus Valukoja töötajad.
Muide, linna sõites oli üks tore kokkusattumus ka - just enne Sõjamäele keeramist jõudis foori taga mulle järele Jüri poolt linna sõitev Peep. No seda ma ei imesta, et tema minu auto ära tundis, aga imestan, et enne vaskpööret just parempoolse auto suunas vaatasin ja lehvitavat Peepu märkasin.
Hommikul oli küll pisut sekeldusi, et arvuti ja kõik lisad vajalikult toimima saada, aga ma ei jäänudki oma raportite saatmisega hilja peale, seega kõik korras. Päris põnev oli hoopis teises keskkonnas töötada. :) Kohalikud ei pane enam tähele, aga mina muutusin iga lennuki õhkutõusmise või maandumise peale kohe erksaks. No ja muidugi tekitab see minus ärevat elevust - lendamisehull, nagu ma olen. Õnneks on nüüd veel vaid nädalake oodata ja siis saabki natuke jälle seda mõnu tunda. Sellega seoses lasti kulleril minu põhikontorist Pärnu maanteelt ära tuua ka tiimidressid ja särgid-värgid. Muretsesin, et need mul ikka veel kätte saamata on, sest kuuldavasti olid mitmete omad vajanud ümberõmblemist vaatamata hoolikatele mõõtude tabelitele, mida enne koguti. Aga väljalennu aeg on ju juba nii lähedal. Kui siis vastu tööpäeva lõppu omad asjad kätte sain ja ruttu selga proovisin, selgus, et on ka minu püksid laiavõitu, aga leidsin, et saan ise sinna lisakummid sisse ajada ja alla ei kuku. Tegelikult ongi ju mugavam olla, kui ei ole liiga kitsad. Seega jätsin kogu selle õmbleja juurde sõitmistega sahmerdamise ära. Nõukaajast pärit naised saavad ju ikka ise hakkama.
Tegelikult olin mõelnud tagasiteel apteeki minna, aga kuna eile tulnud valla ettevõtjate infokirjast sain teada, et Rebala muuseum on nüüd kuni septembri lõpuni kolmapäevast reedeni (hmm, tobe, et puhkepäevadel mitte) kuni kella 6ni avatud, kasutasin juhust ja haarasin hommikul oma visiitkaartide paki kaasa, et need lõpuks sinna ära viia. Eks siis apteeki saab uuel nädalal. Jõudsingi vaatamata kütusevõtmisele (äpiga on ikka mõnus ja kiire) ja ummikutele ilusti kl 17.40 muuseumi juurde, aga uks oli lukus ja sellel suur silt "SULETUD". Hähh! Tegelikult olin ikka väga nördinud. Saatsin valda ja giididele tagasiside-arutelu kirja ka, peamiselt just selle pärast, et muuseum nädalavahetusel lahti ei ole, aga selle pärast ka, et see lubatud kellajal ka enam lahti ei olnud.
Õnneks allikas suletud ei ole ja oma joogivee sain ilusti kätte.
Aga koju jõudes tabas mind totaalne apaatsus ja laiskus. Ja jätsingi täna isegi sammude miinimumnormi (7000) täis kõndimata. Ei oskagi öelda, miks nii. Üleminekuea kapriisid? Tegelikult oli endal pärast hing nii haige, et ei käinudki õhtul kuskil hulkumas.
Reede, 19. mai
Hommik oli päikeseline, aga üsna külm. See-eest oli korralik kaste maas ja heinamaale punutud ämblikuvõrkudes ka. Ilus! Ristpardid olid täna just meie maja ümbruse patrullida võtnud - tiirutasid ja räuskasid.
Trepikoja aknalaual üleminekupeatuses on granaatõunapuu jälle õitsema hakanud:
Tööpäeva algus oli täna vaiksem, aga pärastlõunast läks jälle sagimiseks. Lõunapausi ajal sain mahti ka oma meile vaadata ja seal oli ka vallast vastuskiri. Selgus, et infokiri oli vigane olnud ja muuseum on ikkagi lahti kolmapäevast pühapäevani ja see eilne...noh, see oli üks õnnetu juhuste kokkusattumine. :) Tore. Ja hea, et ma siis ikka kirjutasin, muidu olekski vigane info jäänud, nüüd saadeti kõigile parandatud infoga uus meil.
Ma ei jõudnud suure kaamera järgi minna, aga suureks klikkides peaks pesakasti katusel olema näha mu must-kärbsenäpp:
Pärast lõunat hakkas mingi väga vastik müdin pihta. See trummeldas kõrvus ja tungis otse ajusse. Külmkapp ka värises. Ja see müdin kestis tööpäeva lõpuni. Uurisin Neeme grupist, millega tegu võiks olla. Vastuseid tuli muidugi seinast seina, tõsimeelseid ja naljaga pooleks. Aga tegelikuks põhjuseks oli Pärituule majade vahel möllav teerull, nagu välja tuli. Olevat juba neljapäeval ka möllanud. Tänasin õnne, et olin neljapäeval linnas ja uuel nädalal tuleb ka jälle linnakontori kord, sest minu vanainimese kõrvakuulmise jaoks osutus see kohutavalt piinavaks, kõrvaklappidest sai vaid õige kerget leevendust. Päeva lõpuks olin nii läbi, et ei suutnud enam adekvaatselt mõeldagi viimaseid asju tehes ja programme sulgedes.
Peale paaritunnist teleka taga tukkumist otsustasin õue minna, aga seekord mitte kuhugi kaugele kablutada vaid lõpuks ometi natuke aiale aega pühendada. Nokitsesin paar tundi - natuke lõikasin ja põletasin oksi, natuke rohisin, natuke lõikasin äraõitsenud lilli ja natuke ka kastsin (potsikud ja hiljuti mahapandud taimed, muud ei raatsi). Tegelikult peaks nüüd juba hakkama mõtlema ka kurkide külvamisele ja muu külmaõrna mudru väljaviimisele, aga veel on paar külmemapoolset ööd ees.
Laupäev, 20. mai
Hommikul ärkasin küll natuke enne äratuskella, aga tõusta ikka ei jaksanud. Siis tegin kiiruga pannkooke ja pakkisin osa koos võileibadega matkale kaasa.
Kuna tänane matk oli 5-tunnine, siis alustasin tavapärase keskpäeva asemel tunnike varem. Teadsin juba matka planeerides ette, et seekord palju rahvast oodata ilmselt ei ole, kuna oli ju samal päeval Maijooks, Türi lillelaat ja ümbruskonnas veel mitmeid matku, aga paraku oli see mul ainus võimalus sel kuul matka teha ja otsustasin riskida. Ega ma ei eksinud, minu ennustus läks täide isegi mitmekordselt, sest matkalisi oli seekord täpselt üks. Aga teinekord on selline privaatne matk väga mõnus. Seekord selgus, et minu matkaja õpib parajasti Räpinas aiandust ja nii koonduski meie tänase matka põhirõhk taimedele, minu lemmikteemale. Ilm oli suurepärane ja see oli tõesti mõnusalt veedetud päev Jägala jõe hoiualal, aitäh Sulle, Marge!
Tagasiteel keerasin algul auto nina aga teisele poole ja läksin Rebala muuseumisse teisele katsele. Seekord oli see edukas, sain oma visiitkaardid ilusasti sinna jätta, juttu puhuda ja üle vaadata, mis ja kuidas seal nüüd korraldatud on. Muidugi on seal veel üht-teist pooleli või puudu, aga oluline on olemas ja iga päevaga lähevad asjad aina paremaks. Muide, seal on võimalik lisaks muuseumi külastusele ka töötubasid tellida, näiteks sukapaela punumist. Ostsin kaasa ka natuke maitsvaid käsitööküpsiseid õhtuseks maiustamiseks.
Õhtupoole vedelesin teenitud loorberitel (üle 18 tuhande sammu) ja tegin telekamaratoni.
Pühapäev, 21. mai
Kuna eile oli matkapäev, siis oli tänane esimene ülesanne tubade koristamine. Seda muidugi peale mõnusat väljamagamist (8ni). Kui käisin prügi välja viimas ja kompostikastiga maja tagant veetünni juurest läbi tulles ümber nurga keerasin, oli üks meie oravaullikestest minu potsikute juures toimetamas. Kibekiiresti jooksis ta peenradžunglisse ja arvas, et on nüüd ohutult peidus. :D
Lõunal tegin jälle paar tundi aiatöid. Rohisin naati ja rookisin välja närbuma hakanud sillasid, istutasin potsikutesse ja peenardesse ruttu tärganud ja toas juba suureks kasvanud maisitaimekesi. Nende ema oli kolmevärviline, eks ole näha, kas ja kui paljud neist lapsukestest kirjud tulevad. Värskendasin ka kurgitünnide sisu, aga ma ei suuda kuidagi otsustada, kas külvata seemned kohe otse sinna või toas potsikutesse ja millal. Siin on mitu nüanssi. Esiteks see, et lähen ju nädala lõpus neljaks päevaks ära ja ei taha väga hullu ülesannete koormat Koidu õlule laduda. Teiseks see, et otse tünnidesse külvates on suur oht, et aplad teod nad tärkamisel lihtsalt nahka panevad, nagu juhtus eelmisel aastal esimese satsiga. Kolmandaks - kui nad toas ette kasvatada, siis ümberistutamine pidurdab nende kasvu tükiks ajaks. Oeh! Eks pean seda paar päeva veel mõlgutama. Aiatööde lõpuks käisin veel väikesel rattatiirul ja viisin Evale mõned taimed, istusime ja lobisesime ka natuke õuel ja nautisime päikesesooja ja ööbikuid. Hmm, ma siin meie maja lähistel neid küll veel tänavu kuulnud pole, aga seal küla otsa pool pidid ammu juba kohal olema.
Siis korjasin nöörilt eilsed pesud ja viisin uue laari õue. Huvitav, kui ma pesin miinusmärgiga börsihinna ajal, kas mulle makstakse siis peale pesu pesemise eest? :D Noh, tegelikult lisandub ju sellele börsihinnale marginaal ja võrguteenused ja mis kõik veel, see miinus upub ruttu kuhugi muude maksude alla ära. Aga mingisugune kopikateenimise võimalus ikkagi on välja mõeldud. Ma täpsemalt ei süvenenud, aga Koit sõlmis oma jälgimisvidina paigaldamisel mingi lepingu, et kui ta osaleb tarbimise tasakaalustamises ehk ei kasuta tipphetkedel vaid hoopis ületootmise hetkedel oma boilerit, siis talle makstakse mingit pisikest preemiat. Eks varsti ole näha, mis ja kus ja kuidas meie arvet mõjutab, esimese börsikuu lõpp juba paistab. :)
Täna oli jälle minu kokkamise kord, keetsin ühe suure pajatäie ühepajatoitu. Seda polnud väga ammu teinud, nii mõnus tuli välja. :) Eile Koidu poolt püütud räimed (Ainiga käisid) praadisin ka ära. Ja siis jõudsingi enne fitnessi ainult ühe osa Virgin Riverit vaadata.
Mul on natuke samme veel puudu ja nuputan siin, et kas leian aega, jaksu ja viitsimist veel korraks õue minna. Teoreetiliselt aitaks kahest ringist ümber maja ka, aga see on natuke nõme, pigem läheks korraks sadamasse või Lännekasse. Aga mul on ju siia vaja veel pildid lisada ja asi lõpuni vormistada ka. Ja homme on jälle vara tõusta vaja. Et kas ma ikka jõuan ajaliselt.
Ohh, just lendas akna tagant läbi 4 mootoriga paraplaani. Jube madalalt lendasid, huvitav, kas nad ei karda kuhugi traatidesse või puulatvadesse takerduda?
Käisingi ikkagi ära väikesel kõnnitiirul. Toomingad lõhnasid kui hullud, rootsi kukits õitses ja esimesed sireliõied olid ka lahti. Ruudit nägin ka üle pika aja - ta on nii suureks juba kasvanud. :) Ja oma maja juures kuulsin ikka ka ööbikulaulu ära. Sada protsenti tasus minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar