Üks seenerohke jalutuskäik

Vahel juhtub, et plaanid väikese jalutuskäigu teha, aga välja kukub hoopis muu. Nii ka seekord, kui viimasel septembrisessile eelneval töövabal hommikupoolikul (18. septembril) niisama väikesele ringile läksime. Seenehooajal haaran ikka igaks juhuks oma ämbripaari (käivad mõnusalt üksteise sisse ja saab alles vajadusel üksteisest "lahti harutada") kaasa. Kuna üldiselt seenekorjamist plaanis ei olnud, võtsin kaamera ka kaasa. Aga meie väike ring kestis üsna mitu tundi, sest muuhulgas leidsime, et rannaluite kidur männikualune (kohalikus keeles kannab koht Liivkallaste nime) lausa kubises kenadest männiriisikatest. Hea, et ikka enne mu töövahetuse algust metsast koju jõudsime. ;o) Aga ma parem jutustan me käigust lähemalt, nagu tavaliselt, ikka piltidega koos.

Kõigepealt tuli meil väiksemale jalakäijale teed anda - ilmselt oli see teeületaja kevadkaruslase röövik:

Esimesed männiriisikad olid ka juba hõivatud - paraku pole see kaunis hõivaja seni end mulle lähemalt tutvustanud. 

Ma siis pildistasin vahepeal parem mõnda taime. Harilik silmarohi:

 Väike nõmmemünt:

Liht-naistepuna - ravimtaim. Lihtsalt kordamiseks (fotolt ei paista ju), et vars on kahe kandiga ja lehtedest läbi vaadates on näha valkjaid näärmetäpikesi:

Ohhoo, väike vigurtaim ka - kurekatlaõieline kuutõverohi ;o):

Üks on kindel - see on porosamblik - aga milline neist...umbes 50 liigist? Algul arvasin, et naaskel-porosamblik, aga peale samblikuraamatu laenutamist ma enam küll nii kindlalt midagi arvata ei julge.

Selliseid suuri kollaseid seeni me küll kumbki enne näinud ei olnud. Nagu oleks seenele kott pähe tõmmatud! Tegemist on kuldmampliga, mis kirjade järgi on noorelt söödav, aga vanemalt sisaldab liiga palju sinihapet...ei, aitäh! Ma parem lihtsalt vaatan.

 

 Eoslehekesi katvast kotist saab vanale seenele uhke laia krae:

Oi, aga siin on üks looduskaitsealune (III kategooria) eostaim - karukold. Lehed väiksemad ja tihedamad kui kattekollal ja iga lehe otsas karvake (karvane nagu karu!):

Eospead kasvavad tal taime tipus, aga pika varre otsas:

Ja nagu tellimise peale oli meetrike-paar edasi kohe ka kõige tavalisemat kattekolda võimalik pildistada - lehed pikemad, hõredamad, järsu karvata tipuga. Ja eospea kasvab kohe lehtedega varre tipus:

Meie metsade kolmandat kolda, samuti looduskaitsealust (III kat) harilikku ungrukolda mina selleks hetkeks veel näinud ei olnud. Ausalt öelda ma isegi ei teadnud temast enne kukeaabitsa kollalehekülje uurimist. Aga etteruttavalt võin saladuse avaldada, et minu sünnipäevaretkel (7.oktoobril) õnnestus meil ka seda haruldust näha, ikka jälle siinsamas kodumetsades, tõsi niiskemas lehtpuumetsas. Natuke udusevõitu jäi see pilt, aga suurenduse ülemistelt okstelt on näha, kus ja kuidas ungrukolla eospead asetsevad - oksa ülaosas, aga peidetult lehtede vahel:

Kui nüüd veel mets- ja nõmm-vareskolla ka leiaks...:oD

Aga läheme nüüd tagasi 18. septembri juurde.
Taas mingisugune harik:

Jälle üks vahva porosamblik. Oi, kuidas nad mulle meeldivad! Peaks vist olema valgetäpp-porosamblik:

 

Selline see meie Liivkallaste männik on:

Üks kübarnarmikutest:

No see peaks küll sale porosamblik olema, kuigi on ka mõningane korrus-porosambliku võimalus:

Ma kahtlustan, et siin on vanast seenest (põdramokast) saanud toitumispinnas uuele seenele:

Ja ikka kohustuslik orhideeleid ka - roomav öövilge:

Veel üks kübarnarmikute pere:

Väga hea õppematerjal - vasakul (hall) on harilik põdrasamblik ja paremal (rohekas ja pruunikas) on islandi käokõrv. See parempoolne on mõru köharavim.

Üks kena männiriisikarida - tule, tule!

Mingid ilusad vöödikud, aga "Põhjala seeneraamatus" on enamuse nendega sarnaste vöödikute juures märge, et Eestis pole leitud ja niimoodi pildi järgi ma neile küll täpset nime raamatust leida ei suuda. Kui peaksin seenegrupist vastuse saama, siis teen postitusse vastava täienduse.

Kõik me männiseeneämbrid said täis parajasti ranna äärde jõudmise ajaks. Aega oli ka juba väga väheks jäänud ja suundusimegi piki randa kodu poole.

Üsna raske on niimoodi sügisel kuivanud kõrrejääkidega kõrrelisi määrata, aga (tõin ühe võsu koju ka lähemaks uurimiseks) see peaks küll liiv-aruhein olema.

Aga see on küll kindlalt liivhärmik - kirjeldus (värvusetud oksatipud oleks justkui härmas jne) ja kasvukoht (liivikute esmane asustaja) klapivad 100-protsendiliselt ning pildidki oleks otsekui "Väikesest sambla- ja samblikuraamatust" maha kopeeritud. ;o)

 Aga see pilvikupiiga ütleb: "Mis siis, et mul juba on kübar, tahan ka kübaraid kanda" ;o)

 Arvatavasti on see hall hõlmasamblik:

Muide, see pole kivi, millel ta kasvab, vaid kõver männikänd:

Ma suhtusin algul  raamatusse "Eesti suursamblikud" tugeva eelarvamusega - vaid teaduslikud kirjeldused ja mustvalged joonistatud pildid ehk et minusugune algaja küll selle järgi midagi määrata ei suuda. Aga tegelikult saab täitsa hakkama. Näiteks ei läinudki väga kaua aega, et see samblik lumi-tundrasamblikuks ära määrata. :o)

Tegelikult on palju keerulisem hoopis pealtnäha lihtsa põdramokaga. No "400 Eesti seent" on asja lihtsaks teinud - seal on Sarcodon imbricatus'e nimeks pandud harilik põdramokk ja teised üldse maha vaikitud. Kasvukohaks kirjeldatud okas- ja segametsi, eriti palu- ja loomännikuid. Sobib.
Aga kui "Põhjala seeneraamatust" vaadata, siis seal on üsna teistsugune mugul-põdramokk (S. glaucopus) ja...kuuse-põdramokk (S. imbricatus) ning männi-põdramokk (S. squamosus). Kõik oleks ju OK, kui minu põdramokkade välimus poleks täpselt kuuse-põdramokkade oma (värv, soomused, kõik klapib!), kasvukoht aga täpselt männi-põdramokkade oma (no ei ole minu luitemännikus kuusepoegagi mitte!). Ja veel tekitab minus segadust mugul-põdramoka juurest nopitud lausekatke/...kui harilik põdramokk (S. imbricatus, S. squamosus)/. Et nagu männi- ja kuuse-põdramokk on kokku üks harilik põdramokk? Ohh, ma olen ikka lootusetu juhmard vist! Hakkan nüüd FB seenegrupis teadlasi selle teemaga kimbutama. ;o)

 Võtame parem vahelduseks midagi lihtsamat ette - punane kärbseseen on ikka ilus seen küll!

Näete seal pildi vasakus tagaservas 2 mändi? See esiplaanil olev juurikas (kümmekond meetrit puust mere poole) kuulub ühele neist. Vaeseke, varbad julmalt paljaks kooritud!

Aga nüüd küll jooksuga koju tööleminekuks valmistuma!