Aga esmalt mõned kodused putukad.
Ühel õhtul töölt tulles leidsin kottpimedast koridorist tänavalaterna valguslaigult seinal sellise ilusa ööliblika - paakspuuvaksiku (määras Kaido Kärner):
12. septembril olid ritsikad peale vihma otsekui kokku leppinud, et nüüd läheme Kadri hostadele end kuivatama. Teine oli teises aiaosas. :o) Kusjuures ma panin algul määramisega pange. No ma sain küll pikkade tundlate järgi aru, et need mõlemad ritsikad on, aga arvasin tillukeste tiibade järgi, et mingid vastsejärgud. Selgus, et mõlemad on siiski täiskasvanud, lihtsalt taandarenenud tiibadega liigid. Vot siis!
Võsaritsikas (määras Jaanus Uibu):
Harilik niiduritsikas (määras Jaanus Uibu):
Need tillukesed söödikud on mul veel määramata. Neid oli näiteks päevaliiliates ka. Edit: Tiiu Malkeni arvates võivad need hiilamardikad olla. :o)
Heal sõbral külas käies leidsin tema tuhkpuult ronimast ilusa karvase vaarikakedriku vastse:
Pisut segases järjestuses jälle, aga nüüd 11. septembri õhtune seenering.
Lilla mütsik (võib-olla ka ametüstrupik, nende kirjeldused on nii sarnased) vasakul ja roosa mütsik paremal, all aga lausa lilla metsaalune:
Jälle need haisvad ja põnevad tanuseened:
Valge kärbseseen:
Üsna tõenäoline, et see on kännumampel, aga ma ei väsi kordamast, et mina teda ikkagi korjata-süüa ei julge. Mulle on minu ja lähedaste elu selleks liiga armas, et riskida tema segi ajamisega eriti ohtliku jahutanukaga või ka mõne muu mürgise seenega:
No ja selle seene kohta ütlesid isegi seenetargad mulle, et ju ta üks vöödikutest on, neid ju nii palju:
Lubasin ju teile paremaid pilte lakkvaabikust, aga selgus, et altvaade on ikka häguseks jäänud. Ju ta lihtsalt ei taha end paremini näidata. ;o)
Nende pisikeste burgerite lähivõte jäi ka kahjuks häguseks. Võib-olla on tegemist mingi tümakuga.
Veel üks valge kaksikutepaar:
Aga siin juba järgmine seenelkäik - 14. septembril. Päris vihmane oli, aga mina ei saanud ikka minemata jätta. Sarapiku all igatahes ainult kuulsin, et sajab, minul oli hea ja turvaline olla. Vanarahvas ikka teadis, millest rääkis, kui ütles, et mets on vaese mehe kasukas (ja vihmavari, lisaks mina). ;o)
See peaks olema haavariisikas:
Läksin metsa oma värskeltõpitud riisikatarkusega - mahedamaitseline kohe pannile ja kibe kupatusse. Njah, need siin tundusid täiesti mahedad ja ladusin nad rahumeeli kukeseentega samasse ämbrisse. Paraku mõni aeg hiljem tekkis kurku ikka kibekas maitse. Katsetasin veel mõne seene maitsmisega (osad olid ka pruunimad, osad oranžimad), aga segadus aina kasvas. No igatahes kolisin need riisikad kõik kibedate seente ämbrisse ümber. Ja kodus raamatu uurimise järel pidasin ikkagi targemaks nad ära kupatada, sest variantide hulgas oli nii kohe pannile kui kupatatavaid seeni - oranž riisikas, väävelriisikas, loduriisikas, sooviku riisikas...Aga uus ja põnev kogemus oli see igatahes - raamatuteski kirjeldas neid, et maitse mahe, hiljem kurgus viha/kibe.
Oi, milline uhke satsiseelik! Ilmselt karvane nahkis:
Telefoniga fokusseerimises mina küll eriti tugev ei ole - kuutõverohu tagune hein on märksa teravam kui pildistamise eesmärgiks olnud marjad.
Nende sammaldunud vana (aga elava!) tamme otsaskasvavate tillukeste seentega oli sama lugu, ainult üks kaader paljudest oli enam-vähem:
Juba päris vanad roosad mütsikud:
Ehhee, raipehais reetis jälle, et siin kuskil kasvab tanuseen(i):
Roosa jalaga pilvikuid on mitmeid, kes neid ikka määrata jõuab...
Lillasid mütsikuid oli tänavu eriti massiliselt, kohati oli kogu metsaalune lilla:
Ohhoo, puid briljantroheliseks värvival rohetiksikul on ka kübarad olemas:
Aga metsas läks juba liiga pimedaks, et seeni näha ja kolisin välja. Männikuserval heinas oli rohkem valgust.
Tõlvik või harik või tõlvharik hoopis :oD
Ja raiesmikul sai veel jupp aega edukalt pohli korjata. Aga koju jõudsin küll juba kottpimedas.
Võsaritsikas (määras Jaanus Uibu):
Lilla mütsik (võib-olla ka ametüstrupik, nende kirjeldused on nii sarnased) vasakul ja roosa mütsik paremal, all aga lausa lilla metsaalune:
See peaks olema haavariisikas:
Tõlvik või harik või tõlvharik hoopis :oD
Enne sessi jõudsime veel korra Koiduga jalutamas käia, aga sellest teen veel eraldi postituse.
2 kommentaari:
seenemaailm on väga lahe, mida rohkem neid tundma õppida, seda rohkem saab otse pannil panna :)
Mina korjan kännumampleid üpris julgesti. Neid saab eristada ka kasvukoha järgi; kasvab lehtpuupuidul. Jahutanuk kasvab okasuupuidul ja tema eoslehed on tumedamad ja liituvad jala vastast. Ja mürgistel kollanuttidel on eoslehed hallikad ja seened kipuvad ka puidu lähedal maapinnal kasvama, lõhn on teistmoodi. Aga alati on targem karta.
Riisikate mõrkjas järelmaitse on hea meega tehtud marinaadis, seened kuumutan kergelt sibula ja porgandiga tehtud marinaadis, nagu ikka, sorts äädikat ja soola ja maitseks veel pipart ja tõstan purki.
Postita kommentaar