Aeg kappab armutult juba novembrisessi poole, aga mina pole veel septembrisessigi pilte üles saanud. Aga ega need sessid siis ainult lust ja lillepidu ka pole - igasuguseid ülesandeid on vahepeal kodus vaja ära teha ja õppeained selgeks saada, sellest ka minu viivitused.
Aga septembrisessi esimene päev kulus täielikult päris uuele õppeainele, mis on minule väga südamelähedane. Loodusfotograafia lektoriteks on meil Sven Zacek ja Veiko Belials. Põnev oli ja palju häid nippe sai selgeks. Ja...loomulikult käisime ka kõik koos väljas pildistamas!
kõigepealt pildistasime ka loengu ajal klassis, aga enamus pilte on portreed ja need ma edastan otse modellidele. Ühed mu isiklikud modellid siiski ei protesteeri:
Aga edasi õuepildid.
Täitsa roheline:
Ma arvan, et väike kilpsamblik:
Selle tillukese teopoja liiki ma ei tea, aga kiigeks on tal igatahes koera-orashein:
Üks ilmatu uhke seenekänd. Liike ei tea. mingid mamplid või külmaseened ja mingid tillukesed harikud ilmselt.
Hiilamardikas ja sirelane seaohakal:
Need on kindlalt külmaseened:
Mitmeid samblaid ma ikka ära ei tunne. Sõnajalatitte ei oska ka veel täpsemalt määrata.
See peaks küll sooriisikas olema:
Harilik kuutõverohi:
Aga lähemal vaatlusel selgus, et tigu ja ämblik mängisid peitust:
Heleda villkäpa roosa vorm. Selle rööviku leidis Sven ja siis oli meil lausa järjekord tema pildistamiseks. ;o)
Halloweenifännidele peaks see seenefoto hästi sobima. Muide, vaadake seda väikest hõbenupukest all keskel - mu meelest see on kõige lahedam seenetitt üldse.
Tunnete ära? Looduslik aspiriin ;o)
See elegantselt kaarduv sammal puutüvel peaks küll sulgjas õhik olema:
Veel põnevat tüveelustikku:
Isegi naat võib põnev olla:
Järve ääres modelle otsimas:
Ja nüüd Prossa järve erootikatund, nagu Sven seda tabavalt
oma foto juures nimetas.
Puna-loigukiilid tundsid tõelist mõnu soojast septembripäikesest järve kaldal. Ja kui nad on juba teineteist leidnud, siis lendavad nad kokkuklammerdunult ringi ning otsivad sobivat munemise kohta. Siis võib neid pikalt pildistada.
Siit
see Sveni foto sündiski:
Minu tagasihoidlik versioon peaaegu samalt positsioonilt:
Mul on tihtipeale probleeme õigele kohale teravustamisega, kas ei näe ma pildiotsijast piisavalt täpselt või nihkub nupule vajutades kaader paigast. Nii juhtus ka siin, et kiilidetagune käenahk on palju teravam kui kiilid ise. Kahjuks seda positsiooni nii kaua ei peetud, et oleks ka korduskaadri saanud...
Kas sa näe, milleks kupulehed head on! Kuidas muidu väikesed putukad (ilmselt mingi vaablane) uppumata juua saaks?
Need emased kiilid, kes paarilist veel leidnud ei olnud (või oli neil tähtis töö juba tehtud?), peesitasid riietumiskabiini soojal seinal ja ootasid kannatlikult.
Ma arvan, et need on mingi vaablase röövikud:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar