Lumelinnu lugu

Lumelind on äärmiselt inimpelglik lind – teda võib ainult haruharva vilksamisi pilvevati sees silmata. Jah, lumelind veedabki oma elu enamasti paksudes valgetes pilvedes. Nagu nimigi ütleb, on tegemist väga külmalembese, tegelikult lausa külma kiirgava tegelasega ja nii veedab ta meie kuumad suved põhjapooluse läheduses virmaliste energiasammastes kümmeldes. Kuid talve lähenedes liigub ka lumelind koos pilvedega meile lähemale. Iga tema võimas tiivalöök külmetab siis pilvedes asuva niiskuse ja see sajab alla maale – vahel õrna lumena, teinekord aga jäiste raheteradena.

Aga tegelikult laskub lumelind vahel ka korraks maale, õigemini veepiiril asuvatele kividele. Kui näed rannas kerge jääkoorikuga kaetud kive, siis just nendel ongi lumelinnud peatunud. Nende peatused on väga lühidad, sest, nagu juba öeldud, on nad väga pelglikud. Kuid peatuda tuleb, sest lumelinnud saavad oma munad muneda ainult vette. Munad on mõnda aega lainte meelevallas ja kui saabub õige hetk, kantakse nad lainte poolt õrnalt kaldale.  Seejärel purustab lumelinnu poeg jäise munakoore kerge nokalöögiga, saputab suled sirgu ja juba kerkibki tiibu lehvitades kiiresti pilvedesse kosuma. Tema lahkumist jäävad märkima vaid jäised kooretükid ja mõni jääkirmega kaetud kivi. Õnnelik, kes neidki näha saab, sest mitte alati ei ole rannas piisavalt külm, et see habras ilu kauaks püsima jääks. Aga kui lumelindudel on olnud hea aasta ning neid lendab meie kohal pilvedes piisavalt palju ja tuuled toovad ka piisavalt külma meie maale, aitavad just nemad meie maa katta mõnusa valge lumevaibaga.

Kosuge kiiresti, armsad lumelinnud – ma nii igatsen valget lumevaipa.