Ida-Harjumaa Invaühinguga Võru- ja Setomaal 5.-7. juunil 2023 - 1. päev

 5.-7. juunil käisime Ida-Harjumaa Invaühinguga Võru- ja Setomaal seiklemas. Lisaks uute kohtade avastamisele oli meil programmis ka üks tähtis töö - ühingu järgmiste aastate tegevuskava paika panemine. Selle tarbeks eraldati meile isegi Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt toetust. 

Niisiis alustasime esmaspäeva varahommikul. Buss alustas oma korjeringiga seekord Alaverest ja lõpetas Kuusalus, kuhu meiegi ennast sättisime. Politsei ees asuvas parklas on hea turvaline autot hoida. Vähemasti minu arust, kohalik Agnes kergitas küll selle jutu peale kulmu. :D

Esimene peatus oli meil hommikupiknik Kuusalust kaasavõetud saiakeste ja karastusjookidega Äntu Sinijärve ääres.
Kohe esimeses peatuspaigas sain jälle imetleda meie bussijuhi (seekord Tanel Vatsel) võrratuid manööverdamisoskusi. Selles pisikeses piknikukoha sissesõidus poleks mina oma Škodatki eriti hästi ümber pöörata suutnud.

Piknikuks oli meile eraldatud minu mälu järgi 45 minutit ja kuna Sinijärve ümber kulgev matkaraja osa pidi olema umbes 2 km pikk, leidsime Koiduga, et kui haarame oma saiakesed ja joogipudelid kaasa, jõuame ehk ühele järvedest ringi peale teha. Jõudsime ka. Ausalt öelda oleks isegi aeglasemalt võinud jalutada.

Ubalehed kaldaõõtsikul õitsemas:

Ka kahe järve vahelise ojakese põhi on lubjasettest valge ja kõik sinna pudenenu üliselgelt näha:

Valged tupsukesed on tupp-villpea viljatuustid:

Toredasti õitsev tarn:

Olen Äntu järvede juures käinud vaid ühe korra enne, ühe Luua kooliaegse õppesõidu käigus ja siis sai praktiliselt samamoodi põgusalt jooksu pealt seal väike tiir tehtud. Aga ma ikkagi tahaks ükskord rahulikult aega võtta ja seal põhjalikumalt hulkuda ning seda ilu nautida. 

Natuke fakte Äntu järvede kohta ka - Järvestik koosneb 10 (kunagi sealkandis elanud ja töötanud  Indreku sõnul isegi 11) järvest, millest 7 on looduslikud ja 3 (4) tehisjärved. Tegemist on Eestis väga haruldaste allikatoiteliste lubjarikaste järvedega, mille vesi on tänu allikatele ka suvel külm ning mille vee läbipaistvus on isegi kuni 15 meetrit, mis tähendab, et ka sügavaimates, 8-meetristes kohtades on põhi ilusti näha. Järvestiku lähtejärveks ongi seesama Sinijärv, mille juures meie käisime. Järv on ainult allika- ja sulaveetoiteline, st siia ei suubu ühtegi jõge, kraavi ega oja, küll aga väljub siit Järveoja, mis ühendab omavahel viit selle järvestiku järve. Kohe kõrval asub Rohejärv ja järgmisena Valgejärv. Nende järvede vee värvus tuleneb lubjasademest, üliselgest veest, taimestiku läbikumamisest ja peegeldustest. Teised (väga eriilmelised) järved asuvad juba natuke kaugemal ja kõigi juurest läbi kulgev matkarada on 13 kilomeetrit pikk. Aga ma praegu rohkem siia internetist ammutatud tarkusi lahti kirjutama ei hakka, kes soovib, võib lisaks lugeda ka Hanna Marana poolt 2006. aasta Eesti Looduses avaldatud väga põnevat artiklit. Seal räägitakse ka muistsest Agelinde linnusest ning rohketest järvedesse peidetud varandustest. ;)

Piknik peetud, vurasime edasi. Tartust läbi sõites lehvitasime virtuaalselt lastele ka - meil ju 3/4 lastest puha lõunaosariiklased. :)

Tartu lennuraja maandumistulede postid põllu servas:

Vahepeal tegime kiire tualetipeatuse Savernas, aga järgmiseks sihtkohaks oli meil Võru linn. 

Kõigepealt saime põhjaliku bussiekskursiooni kohaliku giidi Siiri Toomiku juhendamisel. Infot ja  ringivaatamist oli väga palju ja väga tihedalt, ei jõudnud eriti palju omale blogi jaoks märkmeid teha, ehkki plaanisin. Järgnevad kirjeldused on aga totaalselt süsteemitult ritta seatud, katsuge aru saada.:)

Võru on Katarina II rajatud plaani järgi ja tema käsuga 1784. aastal loodud linn, et maakonnad väiksemateks reformida. Algselt oli linn planeeritud Vana-Koiola mõisa asukohta, aga toonase kindralkuberneri George Browne soovitusel rajati see just siia, sest siin asus tema naise perele Mengedele kuulunud viletsas seisus Võru mõis ja nii õnnestus tal see hea raha eest maha müüa. Asukoht oli muidugi ka laiemalt võttes väga hea - siin oli soodne toimetada kaubavahetust nii Venemaa kui Lätiga. Siin ei olnud põliselanikke, kõik linnaelanikud kutsuti siia mujalt elama. Linn on väga korrapärase planeeringuga. Kuna siin on kaks paralleelselt jooksvat peatänavat (Jüri ja Kreutzwaldi), mis ristuvad paljude väiksemate tänavatega, on Adson kirjutanud, et üks suur redel on Tamula äärde maha laotatud.

Linnas on praegusel ajal 11500 elanikku, nõukogude ajal oli isegi kuni 18 tuhat. 

Linnaosad on Kesklinn, Võrusoo ja Kubija, asumid Võrukivi, Liitva ja Nöörimaa. Tamula järve kaldal asuv Kesklinn on võetud muinsuskaitse alla, sealseid paljusid korda tegemata vanu maju kaunistavad aknaavadesse paigutatud fotod nende majade kõrghetkedest. Nöörimaa asub kahe oja vahel, ei teagi, kas nimi ongi sellest tulnud, et kaardil piiravad teda ojanöörid? Võrusoo nimi tuleb sellest, et linnaosa on rajatud ümber soise loduala (püddel maa, nagu võru murdes öeldakse). Kubijal on metsarikas elu- ja puhkerajoon, kus asub ka sõjaväelinnak, Võru kalmistu ja hotell-turismikeskus. Natuke linnast eemal on Meegomäe, kus asub metsade vahele peidetud ülisuur ehitis - Lõuna-Eesti haigla. Liitva ja Võrukivi on Antsla maantee äärde jäävad eramurajoonid, neist teise nimi tuleb seal asuvast tellisetehasest.

Kui me hommikul alustasime järvederohkel alal, siis ka siin on neid ohtralt - ümber linna pidi olema 7 järve, suurim muidugi kõigile teada-tuntud Tamula järv. 

Võrus (Kubijal) on juba esimese Eesti Wabariigi ajast olnud ka sõjaväelinnakud. Nõukogude armee lahkumisel veeti linnaelanike poolt kasarmute sisu minema ja plaaniti sinna midagi muud teha, aga lõpuks läks see ikkagi uue vabariigi armee kätte (nad olid päris rahul, et kõik vana koli oli laiali veetud, neil vähem kulusid lammutamisega) ja praegu asub seal Taara linnak, milles toimetab päris palju erinevaid üksusi, tuntuim neist muidugi Kuperjanovi jalaväepataljon.

Võrus on 2 kirikut, mõlemad pühendatud minu nimekaimudele, aga giidi jutust sain aru, et erinevatele pühakutele ikkagi. Vabandan siinjuures, aga olen usuteemades totaalne võhik. Linna peaväljaku ääres asub Võru Katariina kirik, mis on linna asutaja Katariina II nimipühakule Aleksandria Katariinale pühitsetud kirik. Lembitu tänaval asub Võru Ekaterina kirik, mis valmis 1804. aastal püha Suurkannataja Ekaterina auks. Noh, lihtsustatult võib (minusugustele võhikutele) öelda, et esimene on luteri- ja teine õigeusu kirik, aitab vast küll. :) Pildil on Katariina kirik.

Võru vanim hoone on Keskväljaku kõrval (kiriku taga) asuv 18. sajandil ehitatud kunagise Võru mõisa härrastemaja, kus on asunud palju haridusasutusi, sh Johannes Käisi juhitud Võru Õpetajate Seminar (õpetati algklasside õpetajaid). 2015. aastaks renoveeriti vana hoone põhjalikult ja ehitati suur moodne juurdeehitus ning seal alustas tööd Võru (riigi)Gümnaasium. minu arust on see juurdeehitus väga hästi planeeritud - ei häiri ega varjuta sugugi ajaloolise hoone välimust.

Keskväljak on samuti väga moodne (autor Villem Tomiste), selle temaatikaks on võru (rõngas) ja need suurte ratastega natuke kummalised pingid-värgid on liigutatavad ja neid saab platsil vastavalt vajadustele ka ümber paigutada.

Kui paljud meie linnad on seotud aastaaegadega, siis Võru linn on kuulutatud laste linnaks. Siin toimub Võru Lastefestival. Nüüd ma saan ka aru, miks ma mõned aastad tagasi Tamula rannas jalutades imestades imetlesin, et seal on nii palju toredaid kiikesid ja turnimisalasid. Lisaks pidi ka skatepark olema kujundatud laste soovide järgi. 

Giid üritas meile näidata ka uusimat ja uhkeimat Paju parki Koreli oja ääres, aga parima vaate oli meie jaoks sulgenud parasjagu üles pandav lõbustuspark. Nii pidime leppima vaid väikeste vilksatustega siit-sealt. 

Võruga on seotud palju kuulsaid tegelasi. Kõige olulisem neist on muidugi kunagine Võru linnaarst ja kirjanik Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes on just siin kirjutanud meie tähtsaima kirjandusteose - rahvuseepose "Kalevipoeg". Tema monument (autoriks Amandus Adamson) on Tamula kaldal ja tema nime kannab ka üks peatänavatest. Teine peatänav kannab linna kaitsepühaku nime - Jüri. 

Hästi palju oli linnas muidugi kajastatud ka siit pärit moodsa kunstniku Navitrolla naivistlikke tegelasi. Isegi ühe poe ees (kas oli Võru lihatööstuse lihapood äkki?) oli suur kaelkirjaku kuju ja kortermaja otsaseinale oli maalitud üks tema maalidest. 

Ekskursiooni lõpuks käisime Võrumaa Toidukeskuses Jaagumäe söögisaalis lõunat söömas, hoone ees on Tauno Kangro tore "Seapere" skulptuur ja sees on väga palju Navitrolla maale. Meile oli tellitud kõigile samad road pikale lauale, aga samal ajal oli koht avatud ka teistele sööjatele. Suur, avar, tundus olevat üsna soodsa hinnaklassiga ja meie portsud olid küll väga suured. Tasub kõrva taha panna, kui jälle omal käel reisima minna. 

Mul ka põrsamoodi kõht täis (uups, põrsapraest :D ) ja tuju hea.

Enne bussi kogunemist tegime veel väikese uudistamise tiiru linna uhkel peaväljakul. Kuna mulle oli kõrva jäänud giidi poolt mainitud uhke kõrrelistega haljastus gümnaasiumi taga, lippasin korraks ka sinna. Kujutasin vaimusilmas ette midagi väga põnevat, aga selgus, et see oli vaid tuimalt ja korrapärastes ridades ühe liigi puhmaid täis istutatud ristkülik.  :D Palju ägedam oli kõrvalasuva kortermaja hoovil laiutav uhke pojengipuhmas hoopis!

Veel mõned kohad, mida giid üritas meile bussiakendest näidata. 

Küüditatute mälestusmärk raudteejaama juures. Siin juhtus giidil tore väike aps ka. Ta mainis, et see mälestusmärk asub siin "rahus kaskede all", aga ümbruskonnas polnud mitte ühtegi kaske. Ega ilmselt keegi teine peale minu seda ei märganudki. 

Eee, ma ei mäletagi enam, mis hoone see enne oli, aga praegu asub siin ajutiselt linna raamatukogu:

Võrumaa Puuetega Inimeste koda - "Meiela"

See tore hekk jäi mulle ise silma:

Üks ilusasti renoveeritud maja, mille kohta ka giid rääkis midagi, aga enam ei mäleta.

Siis olen endale märksõnana veel üles kirjutanud Stedingu maja, aga pilti sellest pole õnnestunud teha (liikuvas bussis pildistada proovides läksid osad lihtsalt nässu ka). Tegemist on niisiis Võru ajaloolise apteegihoonega, mida tänapäeval kunagise omaniku nime järgi tuntakse. Praegu oli sealne hinnatud söögikoht suletud, giidi sõnul pidavat hooajaks ikka avatama. No ma ei tea, meie olime seal ju juba juunikuu alguses. Millal see hooaeg siis veel algab?

Ahjaa, Kubijal nägime arteesia kaevu ka ja tegelikult nägime ja kuulsime üldse veel väga-väga palju. Ka igapäevasest (peamiselt just pensionäride) elust-olust, mis oli giidi poolt väga hästi korraldatud, sest meie grupist suur enamus ongi ju kodused pensionärid. Aga rohkem mul meelde ei tule praegu ja kõike ei jõudnud pildistada ka sõidu pealt.

Mälestusmärk metsavendadele mingis teeservas:

Meie giid tuli meiega edasi kaasa ka Metsavenna tallu ja selgus, et seal on ta väga oma inimene, vahel teeb tuure ka ise. Aga seekord oli peremees Meelis Möttus ise kohal, tegi meile tuuri ja peitis ennast ka peidikusse ära (kust mina tema üles leidsin ja sellega ka auhinnaks pudelikese metsakohinat võitsin). Ma ei hakka kogu sellest Meelise isa ja tema sugulaste ning naabrite loost ise pikemat ümberjutustust tegema, sest siin kodulehel on kõik oluline ilusti kirjas. Lisaks ajaloolistele metsavennateemadele tegeletakse selles talus ka talispordiatraktsioonide pakkumisega (lumelauad jms, isegi tõstuk on mäel), aga kõige olulisem on siiski suur piimafarm ja juustutootmine. Hullasime meiegi juustupoes ja ostsime kaasa üht-teist head-paremat. Et jaanipäev oli juba lähedal, mainis giid, et siin on aastaid peetud ka suuri üle-eestilisi jaanipidusid, mida vist isegi televisioonis üle kanti, aga koroona pani sellele traditsioonile mõningase põntsu. Siiski paistis siin juba kokku kuhjatud ülisuur jaanilõke. 

Meie järgmiseks sihtpunktiks oli suur Munamägi, Rõugest ja Pesapuu juurest plaanisime ainult läbi sõita, aga Rõuge ürgoru nõlva peal Eesti ema monumendi juures ikka pidasime kinni ja tegime grupipilti. 

Giid rääkis enne lahkumist lisaks Rõuge järvestikule ja Eesti sügavaimale Suurjärvele ka Rõuge alevist meile veel  üht-teist, aga ausalt öelda ei mäleta enam peaaegu mitte midagi. Eks mingil hetkel saab mälukaart lihtsalt täis ja aju ei jaksa enam vastu võtta. Nii palju tuli küll meelde, et siin asus ümbruskonna peamine kirik ja kuskil seal Rõugest välja sõites oli üks ristmik, kuhu tulid väikeste nurkadega 3 teed kokku, et siis edasi ühtselt Rõuge poole kulgeda ja kui seal siis tulid pühapäeva hommikul taludest vankrid ja oli juba läbi metsa näha, et teiselt kõrvaltteelt tuleb teine vanker, läks võiduajamiseks, et kumb esimesena ristmikule jõuab.

Suure Munamäe juurde olid meile tulnud appi 2 autot Võrumaa Invaspordi Klubist (üks neist Väino Marjak, Eesti spordihing 2022), kes aitasid viletsamalt liikuvad reisilised üles torni juurde. Nii said ikka enamus reisikaaslasi Eestimaa ilu nautimas käia (ma ei teagi, kas mõni jäi alla kohvikusse ka või tulid kõik üles). Kohviku juures oli ülisuur tool, kui peaksid enne ülesronimist jalgu puhata tahtma. Tegelikult oli see muidugi Ahhaa-keskuse reklaam. ;)

Koit läks ka üles autoga, aga mäest alla tuli koos minuga jalgsi. Mina tulin ka tornist alla jalgsi (üles minnes suunati kohe lifti) ja avastasin vahekorrustelt põnevaid plakateid. 

Alla jõudes proovisime ka kohvikust läbi hüpata, et ehk saame tassikese musta teed turgutuseks, aga paraku oli see jälle üks selline koht, kus arvatakse, et kui sa ei joo kohvi, siis ei taha sa ka kofeiini ja teevalik peab olema ainult naturaalsetest taimeteedest ja minu kaasavõetud teepakid olid ka bussi jäänud. 

Ja siis oligi juba aeg suunduda meie selle päeva viimasesse kontrollpunkti ehk Kirikumäe matkamaja kompleksi. Ehkki jõudsime sinna enne ettenähtud õhtusöögi aega, olid agarad kokaprouad oma supipoti ja kookidega juba telgialuses ootel. Peremees jagas meile kätte voodipesud ja lisatekid, natuke segadust oli ka tubade ja majakeste jagamisega, aga lõpuks see lahenes ilusti ja siis saime juba klimbisuppi ja kräsupeakooki nautima hakata. 

Sättisime oma asjad minu lapsepõlve aegadest pärinevas kolmnurkses kämpingumajakeses paika. Natuke hirmutav oli küll uksealune 5-sentimeetrine pragu, millele vastasseinas hõikas vastu aknaraamide vaheline pragu. Kuskil seinalaudade vahel olid ka hõredad kohad ja põrandale laotatud kaltsuvaiba otsanarmad tantsisid tugevas tõmbetuules. 

Õnneks olime hoiatatud, et kämpingutes võib öösel külm olla ja olime kaasa võtnud oma talvised soojad pikad aluspesud ja villasokid, tekke oli ka paras kuhi. Ja tegelikult läks just selle reisi ajal ilm ka juba märksa soojemaks kui ta sel kevadel seni olnud oli. Aga, et ikka mõnusa soojatundega saaks voodisse pugeda, tundsin, et tahan peale kompleksiga tutvumist minna veel ühe tiiru kuskil kõndida ja vere korralikult käima ajada. Koit tulla ei viitsinud, tema puges kohe voodisse selga ja jalgu puhkama. Ühtegi teist kaaslast ma ka ei leidnud - Raul ja mõned teised juba tulid tiirult tagasi, kui mina alles nii kaugele jõudsin. Aga kuulsin, et all orus laiuva järve ümber on matkarada ja kilomeetrid pidi vist umbes 6 olema. Arvutasin kärmelt, et valgete ööde aeg on juba peaaegu käeulatuses ja üle 2 tunni ei tohiks minna, jõuangi ehk tiiru ära teha. 

Alla järve äärde jõudes vaatasin esmalt kaarti ning leidsin, et see rada on veelgi lühem - alla 4 kilomeetri (muidugi on väga naljakas, et eestlaste jaoks on raja pikkuseks 3,2 km, teistele aga 3,8 km :D). Noh, nüüd mul polnud enam mingit kahtlust ja asusin rõõmsalt teele. Oli väga tore ja mitmekesine rada ja päikeseloojang andis oma boonuse veel juurde. Imeline! 

Kirikumäe maastikukaitseala ja järve kohta saab infotahvlilt tehtud piltidelt põhjalikumalt lugeda, aga olulisimad faktid ritta - viimasest jääajast jääpaisjärvest siia jäänud järvedest suurim järv on nime saanud kõrvalasuva 203m kõrguse Kirikumäe järgi ja seal asus Liivi sõja ajal õigeusu kirik. Ligi 3-meetrise sügavusega järves elab ka keha libedaks tegev tativetikas (meil paar inimest käisid ujumas ka, aga ma siis ei teadnud küsida libeduse kohta).

Rajale murdunud suur kuusk. Varsti sain aru, et oleks pidanud siit vasakule üles kõrgemale kaldale ronima, mitte paremalt puust mööda minema.

Sest varsti tuli ette eramaa silt. Kuna ma nüüd siit väikest rajakest pidi üles liikudes ei näinud mingeid viitasid kuhugi teise suunda, otsustasin sellelt rannasuvilakesega krundilt lihtsalt mööda sissesõiduteed läbi minna. Kuna seal praegu kedagi ei suvitanud ega pidutsenud, siis ma vahele ka ei jäänud. Teisel pool krunti tuli kuskilt vasakult ka õige rada jälle järve kaldale tagasi. Alles järgmisel päeval avastasin, kust see ümbermineku rada tegelikult alguse sai. Ehk siis ei ole väga hästi tähistatud see ilmselt suhteliselt hiljutine ümbersuunamine.

Hommik algas ubalehtedega ja nüüd jälle. Ja järvestikkudest oli see täna lausa neljas (Äntu, Võruümbruse ja Rõuge järel).

Sookailud ja tupp-villpead olid peamised pilgupüüdjad õhtuhämaruses:

Rähnidest räsitud vana männikönt:

Neid liblikaid (võib-olla mustikavaksikud) lendles ühe vana männi all terve trobikond, aga see paarike oli teineteist juba leidnud ja püsis pildistamiseks paigal. Tegin videojupikese ka.

Onnihakatis - ju mingi laste õppeprogrammi osa.

Rabamuraka isasõis:

Veest on pead kergitanud mingi pikakaelaline lind või äkki hoopis madu? Ehk siis pisut pareidooliat ka. ;)

Küüvits on juba ära õitsenud:

Soovõhk:

Hanevits on hoopis ammu ära õitsenud:

Sain veel ühe mulluse jõhvikagi põske pista. 

Ümaralehine huulhein. Huulheinad on putuktoidulised, aga loomulikult suudavad nad nahka pista ainult imepisikesi putukaid, sest nende lehedki on vaevu sõrmeeotsa suurused. 

Üks kiilike pidas jahti, aga ega teda telefoni pildile küll eriti hästi püüda ei õnnestunud.

Ja jälle üks pareidoolia vee-elukas, tundub, et pika sabaga kala seekord:

Jõudsingi tagasi enne päris pimedat ja pugesin võimalikult vaikselt voodisse, et toanaabreid mitte segada. Esialgu ajasin isegi villasokid jalast ära ja vajusin mõnuga kosutavasse unne. Olin meie majakesest küll ainus, kes oma ööunega päris rahule jäi, aga ega teistelgi midagi väga hullu polnud.

Aga järgmisest reisipäevast räägin juba järgmises  postituses, palun jälle pisut kannatust.